Autor ei tee poliitilisi järeldusi. Tema eest teevad neid mõnikord romaani tegelased ning edaspidi, ma loodan, teevad järeldusi lugejad, kui nad ei ole neid teinud juba enne selle romaani lugemist.
See ei ole ajaloo kirjapanek, uurimus ega kroonika. See on kunstiline väljamõeldis, mis põhineb faktidel.
Loodan, et raamat pakub huvi paljudele inimestele sõltumata nende east ja iseloomu laadist. Kirjutatu võib meeldida ja võib mitte meeldida, kuid tahan uskuda, et vähe on neid, kelle see jätab ükskõikseks.
I PEATÜKK
JURKA – VEDUR
„MATK EDASI MEID VIIS, NING EHMUS TAAS MU MEEL …”
15. JAANUAR 2015. KRASNÕI KAMENI LINN, LENNUJAAM
Udusel maandumisrajal sagis urisedes ja haukudes hall karvatortides mass. Koerad, sõja jooksul metsistunud ja näljased nagu hundid, rebisid tükkideks veel elusa (kui uskuda soojuskaamerat umbes seitsmekümne meetri kaugusel) separi1 keha.
Ülejäänud olid taganenud juba tunni aja eest, võttes kaasa oma haavatud ja surnud. Aga seda meest ei suudetud ära viia. Alguses oli kuulda, kuidas ta oigas ja ajas käe püsti, otsekui oleks ta uppumas. Siis jäi mees vait, kaotas teadvuse. Seejärel tormas teadmata kust kohale koerakari nagu pinnatuisk, nagu Kuldhordi ratsavägi. Alguses vaikselt, siis aga verd haistes, urisedes ja kärinal, katkendlikult haukudes.
Aleksei langetas soojuskaamera ja tundis äkki väljakannatamatut valu kuskil sügaval vasaku abaluu all. Varrukas tõmbus pingule ja rebenes. Siis rebenes ka teine. Teda oleks nagu noaga lõigatud.
Seal, külmal ja mürsulehtritest üleni auklikul betoonist maandumisrajal ei lamanud sulanud metalli känkrate vahel mitte separ, vaid tema ise. Ja koerad rebisid tükkideks teda …
„Aljoša, Aljošake, tõuse üles, kallis. Me jääme hiljaks …” Ksjuša armas soe hääl embas teda, tiris välja koerte kihvade vahelt ja ta ärkas. Maa-aluse ruumi läppunud õhku avatud suuga neelatades püüdis ta külma higi, mis nirises kiivri alt ojadena mööda nägu.
Ksjušat tema kõrval ei olnud. Ksjušat ei olnud enam üldse olemas. Seda ümberlükkamatut fakti taas kord halastamatult teadvustades hakkas Aleksei tumeda, ribilise ja pragudes lae all kõikuva hägusa valgusega lambipirni võnkumise rütmis aegapidi tagasi jõudma tollesse ainsasse tuppa, mida kogu Krasnõi Kameni lennujaamas (KKL-is) ei saadud tulistada suurekaliibrilistest laskerelvadest. Täpsemalt öeldes sellesse ruumi, mis oli lennujaamast järele jäänud jaanuari keskel aastal 2015 pärast Jeesus Kristuse sündimist.
See oli olnud Ukraina moodsaim ja kogu Euroopa üks kõige paremini varustatud lennujaamu. Muuseas, ehitatud tollesama Euroopa jalgpallimeistrivõistlusteks kõigest kolm aastat tagasi. Nüüd meenutas see Alekseile merekiskjate poolt paljaks näritud dinosauruse või hiidkoletise skeletti, mille halastamatu ja julm saatus oli tormiga rannale paisanud.
KKL-i hoonete kompleks hõlmas kümneid hektareid ning koosnes paljudest konstruktsioonidest ja ruumidest, mille olid rajanud eri ametite spetsialistid NSV Liidu õitsengu ja lagunemise ning seejärel juba sõltumatu Ukraina allakäigu ajal.
Kõik need rajatised, kaasa arvatud lennujaama pärliks peetud uus terminal, olid pidevates lahingutes ja lakkamatu tulistamisega sel määral purustatud, et lennujaama kaitse KVP – komando- ja vaatluspunkt (mitte segi ajada klubilise vabale ajale pühendatud kohaga) – oli jäänud ainsaks kohaks, kus põrand, lagi ja seinad veel alles püsisid. Just selles KVP-s ärkaski lühikesest valulisest unustusest Ameerika Ühendriikide tuntud fotograaf ja Venemaa endine kodanik Aleksei Moltšanov.
Kõik tuhande meetri raadiuses ümberringi oli sõjategevuse käigus kohutavalt purustatud ja Alekseile näis vahel, et see ei ole isegi mitte Stalingrad ega Bresti kindlus, vaid lihtsalt Hollywoodi paviljon, mis on ehitatud järjekordse Teisest maailmasõjast rääkiva filmi väntamiseks. Kogu ümbritsev oli nii loovalt ja keeruliselt hävitatud, et ta ei oleks imestanud, kui äkki ilmunuks Spielberg, huultel võlusõna: „Tehtud!” Ning kõik separid ja küborgid läinuksid siis koos temaga grimmi maha pesema ja eri kangusega jooke tarbima. Kuid Spielberg ei tulnud.
Uuest terminalist, mis oli ilma sündinud klaasist, rauast ja betoonist kaunitarina, polnud nüüd järel ainsatki kuupmeetrit, mis ei oleks olnud moonutatud tulest, kuulidest, mürskudest ja miinidest.
Apokalüptiliselt stiliseeritud rususid vaadates oli võimatu aru saada, kuidas kõik need lõpmatutes lahingutes paljaks räsitud rauast galeriid, mis peahoonest igale poole välja ulatusid, üldse veel püsti seisid. Nagu ka endine hoone ise, mille lagunenud tühjusest lendasid kuulid ja mürsud nüüd tavaliselt läbi ühtki takistust kohtamata, kui nad just ei maandunud nende inimeste kehadesse, kes juba ligikaudu kakssada nelikümmend päeva kaitsesid seda, mida oli võimatu kaitsta ja mida terve mõistuse seisukohalt ei tasunudki kaitsta.
Niisamuti oli võimatu mõista, miks, millise kõrge strateegilise eesmärgi nimel oli ründajatel vaja päevast päeva ujutada neid läbipaistvaid varemeid üle tule ja tinaga. Ja siis saata tapale järjest uusi niinimetatud vabatahtlikke, kellest enamik naasis peagi läbi kaitsetu piiri kodumaale puukastis, pealdiseks kiri „Salajane”.
Sõja kümnendaks kuuks oli Krasnõi Kameni lennujaam hoolimata paljudest vaherahudest jäänud tollekssamaks mõttetu sõja tuulispasa ammuli sui lehtriks, mis päevast päeva neelas läbi närimata alla kõik, mida mõlemad armeed sinna loopisid – tankid, soomustehnika ja inimesed –, nõudes alatasa uusi ohvreid.
Küborgid, nagu neid nimetasid vaenlased hukkumisele määratute üleinimliku elujõulisuse ja visaduse pärast, võitlesid nii, nagu otsustataks selles neetud lennujaamas sõja saatus. Tegelikult ei suutnud mitte keegi neist asjalikult ära seletada, miks ta elab siin iga oma uut päeva üle nagu viimset, miks ta võitleb nii meeleheitlikult. Lõppude lõpuks, kui heita kõrvale kõik stambid ja klišeed, taandub nende endi seletus peamiselt järgmisele: ma võitlen sellepärast, et ma võitlen …
Orkide – nagu neid nimetasid küborgid nende hulgalise isikupäratuse, võimetuse tõttu aru saada, miks nad siin on ja mida nad taotlevad – väejuhid arvasid, et lennujaam tuleb vallutada iga hinna eest, et õgvendada rindejoont enne järjekordset „vaherahu”.
Praegu, mil lahendus vääramatult lähenes, oli lennujaama jäänud mitmepalgeline meeleheitlike võitlejate rühm: jalaväelased, dessantväelased, luurajad, sapöörid ja vabatahtlikud rahvuslased.
Viimaste kohalolekut vaadeldi Moskvas kui ajendit väita vahutava suuga, et lennujaama ehk strateegiliselt tähtsat kõrgendikku Krasnõi Kameni juures kontrollivad „banderalastest fašistlikud karistussalklased, kelle on siia saatnud Kiievi hunta hävitamaks Donbassi vennalikku töörahvast”, keda Kremlis miskipärast nimetati ülistavalt kaasmaalasteks.
Seda rühma juhtis üks viimaseid ellujäänud lahinguohvitsere, kellele kõik küborgid vastu vaidlemata allusid.
Kui ei oleks olnud pidevat, kuigi mitte väga efektiivset suurtükiväetule toetust ning enam-vähem regulaarset varustamist ja rotatsiooni, oleks võinud mõelda, et ülemused olid nad hoopis unustanud, nagu ei oleks küborge ja nende lennujaama üldse olemaski. Otsekui oleks neil endil õigus otsustada, millal öelda „lõpp” ja lahkuda lahinguväljalt, otsekui oleksid nad ise valinud võitluse mitte elu, vaid surma peale.
Ainuke korraldus, mis oli neile ükskord antud ja mida nad täitsid nagu kümmet käsku, koosnes vaid kahest sõnast: „Pidage vastu!”. Seda käsku polnud muudetud ning näis, et ei muudetagi. Ja nad pidasid vastu.
Ukraina uudistes räägiti lennujaamast vastumeelselt, ei tehtud otselülitusi, ei näidatud videovõtteid ega fotosid. Parimal juhul ilmus ekraanile