Venemaa televisiooni niisuguse versiooni järgi oleks Krasnõi Kamen pidanud olema juba ammu maapinnalt pühitud. Kuid linnas jätkus enam-vähem rahulik, kuigi pingeline elu. Haiglad, kauplused, koolid ja ettevõtted töötasid. Töötas ühistransport. Infrastruktuur, kaasa arvatud elektri-, gaasi- ja koguni soojavarustus, toimis tõsiste katkestusteta.
Vaid vähesed äärelinna hooned lennujaama lähedal olid saanud kannatada pidevate lahingute käigus Ukraina relvajõudude ja niinimetatud separatistide salkade vahel, viimased olid tegelikult Venemaa vabatahtlikud ja Vene armee regulaarvägede üksused. Moskva eitas seda igati. Aga samal ajal ületasid kaitsetut riigipiiri päeval ja öösel Venemaa tankid, soomusautod, kahurid, suurtükivägi, raketikompleksid ning terved rongikoosseisud lahingukomplekte.
Jaanuarikuuks kontrollisid separatistid kogu linna peale lennujaama, mis kandis siin sündinud suure vene helilooja Sergei Prokofjevi nime. Kogu oma geniaalsusest hoolimata oleks tema küll vaevalt suutnud isegi kõige pöörasemas loomingulise fantaasia puhangus ette kujutada ränka lahingut Venemaa ja Ukraina vahel endanimelise lennujaama pärast.
Määrdunud laua taga, umbes kolme meetri kaugusel endast hakkas Aleksei aegapidi nägema maalilist viiest neegrist – ohoo! – koosnevat inimeste rühma, afroukrainlasi, kellel olid seljas eri määral pesemata katkised sõjaväe vormiriided, erisugused ja ilma eraldusmärkideta; samamoodi erinevad olid nende kuulivestid ja kiivrid. Otsekui oleks kellegi maagilise tahte jõul kogunenud ühe laua taha eri ajastute ja maade sõjamehed. Neid kõiki ühendasid süsimust näovärv, sisselangenud ja karva kasvanud põsed, unepuudusest põlevad silmad ja valgeid hambaid paljastav naeratus.
Afroukrainlased naersid ja ropendasid, nad meenutasid vahetuse lõpetanud kaevureid, kes olid äsja kaevanduskäigust tulnud, lambid nende kiivritel alles põlesid. Ainult et kiivrid olid sõdurite omad ja näod ei olnud tahmunud mitte söetolmust, vaid püssirohusuitsust.
Hoolimata sellest, et sõda oli kestnud peaaegu kümme kuud, ei olnud omaette ukrainalikku ropendamist veel välja mõeldud, nagu muuseas ka ukraina operatiivkeelt. Nii et Ukraina armees, ka Krasnõi Kameni lennujaamas rääkisid peaaegu kõik, välja arvatud Lääne-Ukrainast pärit komandör, suurt ja võimsat vene keelt, eriti raadiosides (arvatavasti selleks, et mõlemal kuulaval poolel oleks hõlpsam aru saada).
Ukraina sõdurid, kes olid väljapääsmatult surutud poolläbipaistvasse, poolviirastuslikku kolmemõõtmelisse ruumi ning ümber piiratud, pidid pidevalt taluma tulirelvade tuld. Nad kontrollisid esimest ja teist korrust. Kolmandat korrust ja keldrit kontrollisid põhiliselt orkid. Kelder, mida olid korduvalt mineerinud ja demineerinud mõlemad pooled, oli lõpmatute maa-aluste käikude abil ühendatud lennujaama hästi väljaarendatud maa-aluse infrastruktuuriga. Kuulu järgi viisid mõned tunnelid lennujaamast kaugele eemale.
„Mike, Mike, vastuvõtt, p…ts, vastuvõtt,” ei saanud rahu komandör Stepan, kelle kutsung oli Bander (rõhuga esimesel silbil, mitte Bandera), ta kutsus sajandat korda välja brigaadi staapi, kuid kuulis vastuseks ainult segajate mürinat. Lõpuks viskas ta vihasena raadiosaatja lauale. Soe lahustuv kohv loksus tema tahmast mustale käele.
„Lennujaamas ei pesta end! Lennujaamas lüüakse aega surnuks! Ennast pesevad need, kes ei viitsi aega surnuks lüüa,” hüüdis komandör, tabanud ülesärganud Aleksei pilgu.
Seda nalja teadsid hästi kõik ruumis olijad, kaasa arvatud Aleksei, nad olid seda sageli kuulnud ja ka ise korranud. Kuid kõik naersid kooris. Alekseigi naeratas.
Vesi oli kulla hinnaga. Järjest harvemini murdsid läbi nn tšaikad2 – BMP-d, BTR-id ja MTLB-d3 – mis kahe-kolme päeva tagant tõid garnisonile LK-sid (lahingukomplekte), viisid ära haavatud ja tapetud, tõid rotatsiooni korras täiendust. Muidugi tõid ka süüa, ravimeid ja vett. Kuid mõnikord oli veest suur puudus ja siis juhtus sedagi, et võitlejad kustutasid janu glükoosilahusega või füsioloogilise lahusega.
Kasutada elustavat vett pesemiseks, seda enam käte pesemiseks, peeti kuritegelikuks luksuseks. Selleks olid niisked salvrätikud, neid tõid sõjaväele aktiivsed kodanikud või vabatahtlikud, kes ennastsalgavalt varustasid rinnet kõige vajalikuga alates tualettpaberist ning lõpetades rõivaste ja relvadega.
Võimatu oli aru saada sellest, millega tegelesid lahingute ajal, mida kõrgem ülemjuhatus nimetas tagasihoidlikult TVO-ks ehk terrorivastaseks operatsiooniks, kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi koosseisulised varustajad.
Võitlejad ei naernud mitte niivõrd komandöri kulunud nalja peale, kuivõrd olid lapselikult rõõmsad, et nad veel elus olid. Et läbi oli kukkunud järjekordne, sel päeval juba neljas rünnak ning separid, venelased ja tšetšeenid Kremli vägede kokkuriisutud seljankast taganesid. Et sel päeval kes teab juba mitmes suurtüki-, raketi- või miinipildujatuli oli lõppenud. Ja et võis lihtsalt rahulikult istuda laua taga, soojendada tee või kohviga käsi, urgitseda noaga konserveeritud odrakruubi purgis, lootuses leida tükk liha …
„Jurka, räägi veel kord kiivrist,” palus üks võitlejatest, kui naer oli vaikinud.
Jurka, noor poiss, kes enne sõda oli töötanud siinsamas naabruses Dnipropetrovskis raudteel remondimehena ning kelle kutsung oli Vedur, oli valmis alustama oma lugu – igal jutustamiskorral vääramatult lisanduvate üksikasjadega. Ta oli ükskord istunud sügavas mürsulehtris, kaugel ees, peaaegu separite positsioonide juures ning korrigeerinud tuld. Ja siis vajus tema mürsulehtrisse otsekui taevast alla peast segane separ.
Kui jätta Veduri jutust tema sõjalise vägiteo kohta ära üleliigsed trükimusta mitte kannatavad hüüdsõnad, võiks see monoloog filmistsenaariumina kõlada peaaegu sõna-sõnalt nii:
„Nii et separ räntsatas mulle otse jalgade peale. Käes oli tal automaat, seljas uus kuulivest, kuid kiivrit tal ei olnud, peas oli tal silmile vajunud spordimüts, tõbras. Keerasin end ümber, suunasin kuulipilduja tema poole.”
Kuulipildur Jurka oli füüsiliselt peaaegu sama tugev kui vennad Klitškod, koguni luurele või tuld korrigeerima minnes ei jätnud ta kunagi maha oma 7,62 mm kaliibriga PKM-i4. Otsekui oleks kartnud, et varastatakse ära. See tegi kõigile nalja.
„Ta oli päris segane, ei tahtnud uskuda, kes ma olen. Arvas, tõbras, et mina, tõbras niisugune, olen oma, pursui, tõbras. Nemad otsivad udus tule korrigeerijat, see tähendab, tõprad, mind, aga mina olengi kuulipildujaga siin. Et missugune idioot läheb kuulipildujaga tuld korrigeerima, eks ole?”
Kuulajad noogutasid heakskiitvalt ja mõistvalt, jõid jahtuvat teed (pakiteed) ja sama konsistentsiga kohvi.
„Kuni ta polnud veel aru saanud, ütlesin talle, tõprale, korrapealt: „Sina, p…ts, demaskeerid mind, vana türa! Käi siit kus kurat! Kas sa siis ei näe, p…ts, et ma istun varitsuses!” Aga tema, tõbras, mulle vastu: „Mina, p…ts, olen ära eksinud. Kuradima udu. Raadio ei võta p…tsigi …”
Kõik laua ümber olijad naersid, nautides juba ette igaühele teada olevat lahendust. Alekseil läks rinnus külmaks. Süda hakkas jälle morsetähestikku peksma – arütmia. Tema kordaroonivarud olid jäänud seljakotti ja sõitnud BTR-iga minema teadmata suunas. Tuleb otsida ühisest apteegist, punase ristiga koti suurest taskust KVP nurgas.
„Andsin talle oma Motorola, tõbras, proovi minu omaga!” Jurka tõstis jutustuse tempot ja dramaatilisust, vehkis kätega, kohendas laubale vajuvat kiivrit ja peaaegu et kogeles.
„Too sirutas käe välja. Kummardas. Ma s-sa-sa-sain aru, et tulistada ei tohi, separite kaevik oli siinsamas kõrval, purukslastud BMP taga. Võtsin kiivri peast ja põrutasin talle sellega raksti otse vastu kolu.”
Jurka võttis kiivri peast ja rääkis peaaegu et vahutava suuga, kuidas ta peksis seda separit