Mina, Earl ja surmasuus tüdruk. Jesse Andrews

kuidas see tüdruk jaksas rääkida. Lõputult. Ta jutustas mulle Minnesota inimestest, peamiselt oma sõpradest, keda ma ei tundnud. Ta tahtis ainult sellest rääkida. Kuulasin teda sadu tunde ning kuna olin nüüd härrasmees, ei tohtinud ma öelda, et „see on igav” või „sa juba rääkisid seda lugu”.

      Probleemiks sai see, et härrasmehelikkuse taktika töötas liiga hästi. Minult oodati naeruväärseid asju. Pidin iga päev piduriietega koolis käima, kogu aeg kõige eest maksma, igal õhtul tundide kaupa telefoni otsas istuma ja nii edasi. Ja mille nimel? Seksi nimel küll mitte. Härrasmehed ei tõmba ringi. Seda enam, et ega ma tollal teadnudki, mida ringitõmbamine üldse tähendab. Kõige krooniks pidingi kogu aeg briti aktsendiga rääkima ja kõik pidasid mind peast põrunuks.

      Niisiis tuli mul see mäng ära lõpetada. Aga kuidas? Ilmselt mitte ausalt välja öeldes: „Mariah, kui sinuga suhtlemine tähendab seda, et ma pean suuri summasid maksma ja sinu juttu kuulama, siis pole see asi oma hinda väärt.” Kaalusin mõtet hakata ainult dinosaurustest rääkima ja ta niiviisi eemale peletada. Kõne alla võis tulla ka hakata ise dinosaurust kehastama – kuid ka selleks ei jätkunud mul julgust. Olin täiesti kahe kivi vahele sattunud.