Niisiis võitleb seal võimu pärast terve hulk seltskondi, kes meelsasti üksteisel kõri läbi pureksid. Probleem ongi selles, et kui sa kuulud mingisse gruppi, tahavad kõik sinna mittekuulujad sind mõrvata.
Kuid pääsetee on olemas. Suhtle kõigi seltskondadega.
Tean-tean. See kõlab hullumeelselt. Aga just seda ma tegingi. Mõistate – ma ei liitunud ühegi grupiga, kuid saavutasin ligipääsu kõigile neist. Nohikud, rikkurid, sportlased, savumehed, bändipoisid, isetegevuslased, kirikulapsed ja goodid. Võisin ükskõik millise kamba juurde minna, ilma et keegi nina krimpsutaks. Kõik olid harjunud mind nähes mõtlema: „Greg! Ta on üks meie seast.” Või siis: „See kutt on meie semu.” Või äärmisel juhul: „Greg on nende seast, keda ma ketšupiga ei loobi.” Palun uskuge, see on tõesti ajalooline saavutus. Te vaid mõelge selle saavutamise raskustele:
1. Ühte seltskonda kuulumine peab jääma enamuse, kui mitte lausa kõigi jaoks saladuseks. Kui rikkurid näevad sind gootidega sõbralikult lobisemas, on selle kinnise grupi uks sinu jaoks edaspidi suletud. Kui kirikulapsed näevad sind savumehe autost välja ronimas sihukeses suitsupilves, nagu tuleksid saunast, ei ole sul vaja enam kiriku keldris jälgida, et sa kogemata kedagi persse ei saadaks. Ja kui sportlased – issand kaitsku selle eest – peaksid tabama su isetegevuslastega vennastumas, järeldaksid nad sellest silmapilk, et sa oled homo ning õige sportlase jaoks pole maailmas suuremat hirmu kui homod. Absoluutselt. See on natuke juutide natsihirmu moodi, ainult risti vastupidi, umbes et natsid kardavad juute.
2. Sa ei või ühtegi seltskonda liiga sügavalt sisse sulada. See tuleneb tegelikult esimesest punktist. Sa pead kogu aeg püsima äärealal. Sõbrusta gootidega, aga ära riietu nende moodi. Osale bändi tegemises, kuid ära käi pärast kooli nendega tundide kaupa jämmimas. Käi korraks kiriku ülesvuntsitud puhkeruumist läbi, kuid väldi innukalt Jeesusest rääkivaid isikuid.
3. Enne tundide algust, lõunavaheajal ja kõigil avalikel üritustel tuleb hoida ülimalt madalat profiili. See tähendab, et lõunasöögist tuleb loobuda. Söögivahetund on see aeg, mil sinult nõutakse oma ühte või teise gruppi kuulumise kinnitamist selle läbi, et istud kõigi silme all just selle seltskonna juurde. Või siis, issand kaitsku selle eest, nõutakse istumist mõne vaese luuseri juurde, kes ühtegi kampa ei kuulu. Tegelikult mul pole midagi nende laste vastu, kes kuhugi ei kuulu. Mu süda tilgub nende vaeste jobude pärast verd. Bensoni džungli šimpansiühiskonna tõlgenduses on nad maas ukerdavad sandid, keda teised kiusavad ja mõnitavad. Jah, haletse neid, aga ära sõbrusta nendega. Nendega sõbrustamine tähendab, et hakkad nende saatust jagama. Nad muidugi üritavad sind kampa meelitada, öeldes näiteks: „Greg, kas tahad minu juurde istuda?” Tõlkes tähendab see: „Püsi paigal, kuni ma su jalust vigaseks löön, et sa ei saaks plehku panna, kui lõukoerad meid purema tulevad.”
Ükskõik, millal sa satud ühte ruumi paljude eri gruppide esindajatega, ei tohiks sa üldse kellegagi suhelda. Ei klassis, sööklas ega kusagil mujal.
Nüüd võite te muidugi küsida: „Aga su sõbrad? Sa ei saa ju sõpra ignoreerida, kui temaga samas klassis istud.” Sellele vastaksin: te ilmselt ei jälginud mu juttu. Iva ongi selles, et mitte kellegagi ei saa sõbrustada. See on niisuguse manööverdamise triumf ja tragöödia. Sa ei saa elada tüüpilist keskkooliõpilase elu.
Aga selles ju probleem ongi, et tüüpiline keskkooliõpilase elu imeb vilinal. Võite ju küsida: „Greg, miks sa räägid niisugust jama laste kohta, kes ühtegi gruppi ei kuulu? Kõlab, nagu oleksid sa ka ise tegelikult grupiväline.” Mõnes mõttes on teil õigus. Kuid iva on selles, et ma ju polnud grupiväline, vaid kuulusin kõikidesse gruppidesse korraga. Nii et tegelikult ei saa mind grupiväliseks pidada.
Ausalt öelda polnudki mu tegevusele võimalik mingit täpset nime anda. Mõnda aega kujutlesin ennast keskkooli spioonina, kuid seegi polnud päris õige. See kõlas pigem, nagu otsiksin ebaseaduslikke seksuaalsuhteid vormikate itaallannadega. Esiteks ei ole Bensonis mingeid vormikaid itaallannasid. Kõige sarnasemaks võib pidada direktori sekretäri miss Giordanot, aga tema on pigem paks ja lisaks veel papagoi näoga. Ta on ka nende naiste hulgast, kes ajavad oma kulmud nulliga maha ja joonistavad need siis mingi markeriga kuhugi veidrasse kohta uuesti. Mida rohkem sellele mõtled, seda hullemini hakkab sul kõhus keerama ning tahaksid iseenda pead närida.
See oli miss Giordano ainus etteaste siin raamatus.
Läheme looga edasi.
Viimase kooliaasta esimese päeva mugavalt lühike kokkuvõte
Ma arvan, et peaksime alustama abituuriumiaasta esimesest koolipäevast. See oli tegelikult imeline, kuni ema mu ellu sekkus.
Imeline on muidugi suhteline mõiste. Ega ma midagi erilist oodanudki. Imeline on vist isegi liiga uhke sõna. See lause peaks kõlama hoopis nii: „Olin meeldivalt üllatunud, kui mul viimase õppeaasta esimesel koolipäeval ei tekkinudki tahtmist oma kappi pugeda ja surnut teeselda.”
Kool on alati stressirohke koht ning ükskõik millise õppeaasta alguse esimene päev on eriti pöörane, sest jõujooned pannakse uuesti paika. Ma unustasin eelmises peatükis mainida, et traditsioonilistes rikkurite, sportlaste, nohikute, isetegevuslaste ja kõigis muudes gruppides kehtib ühtlasi klassihierarhia. Nooremad goodid elavad vanemate gootide hirmu all, keskmiste klasside nohikud suhtuvad nutikatesse rebastesse2 põlgliku umbusuga ja nii edasi. Seega kui üks klass kooli lõpetab, lähevad kõik nende vabanenud positsioonid ümberjagamisele ning see annab tihti mõnevõrra veidraid tulemusi.
Mulle tähendas see peamiselt askeldusterohket hommikupoolikut. Läksin tobedalt vara kohale vaatama, mis toimuma hakkab. Mõned kutid olid juba territooriumi märgistamas. Need olid peamiselt Bensonis kõige rohkem tagakiusatud kampade esindajad.
INTERJÖÖR: KORIDOR RAAMATUKOGU UKSE EES. HOMMIK.
JUSTIN HOWELL tuiab närviliselt kolmandal korrusel raamatukogu ees, et seda isetegevuslastele vallutada. Ta trambib „KASSIDE” MUUSIKALI meloodiaid ümisedes edasi-tagasi ja paistab GREGI lähenemas nähes ilmselget kergendust tundvat.
JUSTIN HOWELL tunneb silmanähtavat kergendust, et tulija pole sportlane ega jõugusjõlkuja, kes teda kohe pedeks kutsuks.
Oh, tere, Greg.
GREG GAINES
Justin, tore sind näha.
JUSTIN HOWELL
Minul on rõõm sind näha. Greg, kuidas su suvi möödus?
GREG
Kuum ja igav ning uskumatu, et juba läbi.
JUSTIN HOWELL
HA-HA-HA-HA-HA-HA-HA-HA-HA
OH HA-HA-HA-HA-HA-HA-HA-HA-HA-HA
HA-HA-HA-HA
See näiliselt süütu NALI viis Justin Howelli täiesti endast välja. Vahest oli tal SURMAHIRM taas koolis olla.
Igatahes polnud reaktsioon päris see, mida Greg lootis saada. Ta oli kavatsenud öelda midagi suvalist, mis meelde ei jää. Nüüd ta KEHITAB ÕLGU ja NIHELEB EBAMUGAVUSTUNDEST ja püüab SILMSIDET VÄLTIDA. Tavaliselt teeb ta nõnda, kui inimesed mingi ta lause peale naerma hakkavad.
JUSTIN HOWELL jätkab kulmudega mingit imeliku grimassi tehes
HA-HA-HA-HA-HA-HA-HA-HA-HA-HA
HA-HA-HA-HA
Saabub raamatukoguhoidja MISSIS WALTER ja põrnitseb mõlemat poissi. See naine on peaaegu kindlasti ALKOHOOLIK.
JUSTIN HOWELL
Tere, missis Walterrrr.
MISSIS WALTER põlglikult
Hmfff.
JUSTIN