„Mõrvatud?” Tundsin järsku jälle, kuidas pind kaob jalge alt.
Ma teadsin küll, et Poirot on kuulus detektiiv. Ta oli rääkinud mulle mõnest tema lahendatud juhtumist. Kuid ta oli ju kavatsenud tööst veidikeseks puhkust võtta ja täna poleks ma mingil juhul tahtnud tema suust seda sõna kuulda, eriti veel lausutuna sellise rõhuga.
„Milline see teie Jennie välja näeb?” küsisin. „Kirjeldage mulle. Ma võib-olla nägin teda. Eriti, kui ta on mõrvatud. Kui täpsem olla, siis ma nägin täna õhtul kahte mõrvatud naist ja ühte meest, nii et teil ehk veab. Mehe välimusest ei saanud küll järeldada, et ta nimi võiks olla Jennie, aga need teised kaks…”
„Attendez13, mon ami.” Poirot’ tasakaalukas hääl katkestas mu jampsimise. Ta võttis kaabu peast ja asus mantlit lahti nööpima. „Siis oli Madame Blanche’il õigus – teid miski painab? Ah, kuidas ma kohe ei märganud seda – teie olete ju näost kahvatu. Mu mõtted, need olid kaugel ära. Nad pagevad eemale, kui näevad Madame Blanche’i lähenemas! Aga palun, nüüd teie räägite Poirot’le ära immédiatement14: mis teeb teile muret?”
„Kolm mõrva teevad mulle muret,” vastasin talle. „Ja kõik kolm on minu jaoks midagi seninägematut. Kaks naist ja üks mees. Tapetud eri tubades.”
Muidugi olin ma varemgi palju kordi vägivaldse surmaga kokku puutunud – olin töötanud Scotland Yardis peaaegu kaks ja olnud politseinik viis aastat –, kuid enamasti oli sündmuspaigal kohe näha, et mõrvar oli kaotanud enesevalitsemise: kas oli keegi ägedushoos vägivaldseks muutunud või ennast nii purju joonud, et ei andnud endale oma tegudest enam aru. Bloxhami juhtum oli hoopis teistsugune. Kes iganes see ka polnud, kes hotellis kolm tapatööd toime pani, oli ta oma tegu pikalt ette planeerinud, võibolla isegi kuid. Kõik kolm sündmuspaika jätsid mulje, nagu oleks tegemist mingi võika kunstiteosega, mille varjatud tähendust ma lahti mõtestada ei osanud. Mind hirmutas avastus, et seekord polnud mu vastane mitte järjekordne tasakaalutu võllaroog, nagu ma harjunud olin, vaid külmavereline, kalkuleeriv kurjategija, kes ei kavatse kaotajaks jääda.
Sain isegi aru, et mu suhtumine oli tarbetult pessimistlik, kuid ei suutnud süngeid eelaimusi maha raputada. Kolm omavahel sarnanevat laipa – see mõte pani mul külmavärinad üle selja jooksma. Manitsesin ennast, et ei tohi lasta vastumeelsusel foobiaks areneda, seda juhtumit tuli vaadelda täiesti tavalise roimana, olgugi et see pealtnäha hoopis eriline paistis.
„Kolm mõrva, igaüks ise toas ja samas majas?” küsis Poirot.
„Mitte elumajas, vaid Bloxhami hotellis. Piccadilly Circuse ääres. Teie vist ei tea seda hotelli?”
„Non.”
„Ma polnud seal enne tänast kordagi sees käinud. Pole just sedasorti koht, kuhu minutaoline niisama sisse jalutaks. Meenutab uhket lossi.”
Poirot istus väga sirge seljaga. „Kolm mõrva, sama hotell ja toad on erinevad?” jätkas ta.
„Just, kusjuures kõik mõrvad on pandud toime veidi varem täna õhtul üpris lühikese aja sees.”
„Täna õhtul? Ja ometigi teie olete praegu siin. Miks te pole hotellis? Mõrvar – kas tema on juba kätte saadud?”
„Kahjuks mitte. Ei, lihtsalt…” Jäin vait ja köhatasin. Juhtumiga seotud faktidest rääkimine ei valmistanud mulle raskusi, kuid mul polnud vähimatki tahtmist seletada Poirot’le, millist mõju oli hotellis nähtu mulle avaldanud, ega öelda talle, et vaevalt viis minutit pärast sündmuspaigale jõudmist oli mul tekkinud vastupandamatu soov sealt viivitamatult lahkuda.
See, kuidas need kolm olid nii korralikult otsekui lautsile pandud: käed sirgelt külgedel, peopesad vastu põrandat, jalad koos…
Lautsile pandud. Kujund tungis vägisi mu alateadvusse, et tirida sealt päevavalgele aastatetagune mälestus ühest pimedast ruumist, toast, kuhu mind varases lapsepõlves oli sunnitud sisenema ja kuhu ma oma kujutlusvõimes tõrkusin uuesti minemast. Olin kindlalt otsustanud hoiduda sellest oma elupäevade lõpuni.
Elutud käed, peopesad allapoole.
„Hoia ta kätt, Edward.”
„Ärge muretsege, sinna jäi piisavalt palju politseinikke,” teatasin kiiresti valju häälega, et hajutada vastumeelset mälupilti. „Homme hommikul on mul paras aeg tagasi minna.” Kuna Poirot paistis ootavat täiendavat selgitust, lisasin: „Ma tundsin, et pean pisut pead tuulutama. Tunnistan ausalt, et ma pole veel kunagi elus näinud midagi nii kummalist nagu need kolm mõrva.”
„Kummalist – mis mõttes?”
„Kõigil ohvritel oli midagi suus, üks ja sama ese.”
„Non.” Poirot vibutas mulle sõrme. „See pole mitte võimalik, mon ami. Üks ja sama ese ei saa ühekorraga olla kolmes erinevas suus.”
„Kolm äravahetamiseni sarnast eset,” täpsustasin. „Kolm mansetinööpi, pealtnäha ehtsast kullast. Kaunistatud monogrammiga. Samad initsiaalid peale graveeritud: PIJ. Poirot? Kas te tunnete ennast halvasti? Te näete välja…”
„Mon Dieu!” 15 Ta oli püsti tõusnud ja kõndis nüüd toas edasitagasi. „Teie ei saa veel aru, mida see tähendab, mon ami. Ei, teie ei saa veel midagi aru, sest te pole ju kuulnud minu kokkusaamisest Mademoiselle Jenniega. Kiiresti, ma jutustan teile, kuidas see juhtus, siis mõistate.”
Poirot’ arusaamine mingi loo kiiresti ära rääkimisest erineb suuresti enamiku inimeste omast. Tema silmis on igal üksikasjal võrdne kaal, olgu siis tegemist tulekahjuga, milles hukkub kolmsada inimest või lohukesega lapse lõual. Mõttetu oleks paluda tal kiiresti põhisündmuseni jõuda, seetõttu seadsin mina ennast mugavamalt istuma ja lasksin tal omatahtsi heietada. Kui ta oma jutustusega viimaks valmis sai, oli mul tunne, et viibisin ise seal kohvikus ja olin kogenud kõike kuuldut isiklikult, sest see paistis mulle järsku tõelisem kui nii mõnigi päriselt läbi elatud olukord.
„Milline ebatavaline sündmus,” nentisin. „Ja et see leidis veel aset samal õhtul Bloxhami kolme mõrvaga. Kui imelik kokkusattumus.”
Poirot ohkas. „Kardan, et kokkusattumus see pole, mu sõber. Muidugi tuleb ette ka kokkusattumusi aeg-ajalt, aga siin on seos selgelt näha.”
„Peate vist silmas toime pandud mõrvu ja hirmu saada mõrvatud?”
„Non. See on üks seos, jah, aga mina pean silmas veel midagi muud.” Poirot lõpetas salongis ringi kõndimise ja pöördus näoga minu poole. „Teie ütlete, et kolme ohvri suust te leidsite kolm kuldset mansetinööpi, mille peal oli monogramm PIJ?”
„Täpselt nii.”
„Mademoiselle Jennie, tema ütles mulle väga selgelt: „Teie peate mulle lubama: kui mind leitakse surnuna, siis te keelate oma politseinikust sõbral minu tapjat otsida. Oo, ma loodan, et keegi ei avaks suud! See kuritegu peab jääma lahenduseta.” Mida teie arvates tähendab see: „Ma loodan, et keegi ei avaks suud.”?”
Kas Poirot tegi nalja? Ilmselt mitte. „Olgu,” vastasin, „see on ju päevselge. Naine kartis, et ta tapetakse, kuid ei soovinud kurjategijale karistust ning avaldas lootust, et mitte keegi ei lobise midagi välja, mis võiks tapja isiku paljastada. Naine millegipärast leidis, et tema ise on ainus, keda tuleb karistada.”
„Teie valite tähenduse, mis on esimesel pilgul kõige ilmsem,” ütles Poirot. Tabasin ta hääles kerge pettumuse. „Aga nüüd küsige enda käest, kas nendel sõnadel võib olla veel teine tähendus: „Ma loodan, et keegi ei avaks suud.” Mõtelge oma kolme kuldse mansetinööbi peale.”
„Need pole minu omad,” ütlesin rõhuga ja soovisin sel hetkel, et saaksin kogu juhtumi endast võimalikult kaugele lükata. „Heakene küll, ma juba taipasin, kuhu te tüürite,