„Ta oli hirmunud ja päris endast väljas. Valus oli vaadata. Lootsin, et saan teda kuidagi aidata.”
„Jennie-suguseid ei saagi aidata,” ütles Lendlevjuus. „Olgu, ma vastan teie küsimustele, aga kõigepealt tahan ise esitada ühe küsimuse: kus maal te politseis töötasite?”
Poirot hoidus märkimast, et Lendlevjuus oli talle juba kolm küsimust esitanud. See oli niisiis neljas.
Naine piidles teda silmi kissitades. „Seal räägitakse prantsuse keelt, kuid see pole Prantsusmaa, on mul õigus?” jätkas ta. „Ma olen näinud, mis nägu te teete, kui need teised tüdrukud ütlevad teie kohta „see prantslane”.”
Poirot muheles. Polnud vist enam mõtet selle naise eest oma nime varjata. „Mina olen Hercule Poirot, Mademoiselle. Belglane. Väga meeldiv tutvuda.” Ta sirutas tervituseks käe.
Ettekandja surus seda. „Fee Spring. Tegelikult Euphemia, aga kõik kutsuvad mind Feeks. Kui keegi mu ristinime kasutaks, unustaks suure pingutuse pärast ära, mis ta mulle öelda tahtis. Kuigi vaevalt ma seeläbi palju kaotaksin.”
„Kas te teate, mis on Mademoiselle Jennie täielik nimi?”
Fee nõksas peaga Poirot’ laua poole, kus kuhjaga täis laotud taldrik ikka veel isuäratavalt auras. „Minge nüüd sööma. Ma saan siin varsti valmis ja olen juba teie juures, enne kui te jõuate silmagi pilgutada.” Ta kadus kiirelt ukse taha ja lõi selle Poirot’ nina ees kinni.
Poirot istus tagasi oma kohale. Kui õige järgiks Fee Springi soovitust ja üritaks uuesti karbonaadi kallale asuda? Küll oli rahuldustpakkuv vestelda inimesega, kes märkab üksikasju. Hercule Poirot ei kohanud kuigi palju temasuguseid.
Fee naasis juba hetke pärast, käes teetass ilma alustassita. Võttis lurinal suure lonksu, kui oli Jenniest vabaks jäänud kohale istunud. Poirot’l õnnestus selle heli peale mitte nägu krimpsutada.
„Ma ei tea Jennie kohta kuigi palju,” alustas ettekandja. „Ainult seda, mis ta ise on pooljuhuslikult pillanud. Ta on toateenija ühe kõrgest soost proua juures, kellel on suur maja. Jennie elab oma perenaise majas. Sellepärast me näemegi teda päris sageli – Jennie käib järel meilt tellitud kohvil ja kookidel armulise proua peente õhtusöökide, pidude ja muu säärase tarvis. Tuleb linna teisest otsast, Jennie ükskord ütles. Päris paljud meie alalised kunded käivad siin pika maa tagant. Jennie tellib alati midagi juua. „Palun minu tavaline,” teatab uksest sisse astudes, justkui oleks ise ka mõni peenike preili. Arvata võib, et ta räägib nii ainult siis, kui tahab laia lehte mängida. Jennie pole sündinud sedasi rääkima. Küllap sellepärast ongi kidakeelne, et kardab pikemalt juttu puhudes ennast paljastada.”
„Vabandust,” ütles Poirot, „aga kuidas teie teate, et Mademoiselle Jennie pole mitte alati niimoodi rääkinud?”
„Kas teie siis olete kuulnud, et teenijarahvas nii pepsilt kõneleb? Mina küll ei ole.”
„Qui, mais7… Niisiis teie ikkagi ainult oletate?”
Fee Spring tunnistas vastumeelselt, et päris kindel ei saanud olla. Niikaua kui tema Jenniet tundis, rääkis too alati nagu „mingi peenike preili”.
„Aga seda ma võin küll Jennie kiituseks ütelda, et ta on teetüdruk, järelikult ikka mõistus peas.”
„Teetüdruk?”
„Just.” Fee nõksas peaga Poirot’ kohvitassi poole ja nuhutas nina. „Kõik need, kes joovad kohvi, kui nad ometi saaksid selle asemel teed juua, peaksid hulluarsti juures ära käima, ütlen mina.”
„Ega teie ei tea daami nime, kelle juures Jennie töötab, või tema suure maja aadressi?” küsis Poirot.
„Ei tea. Jennie perekonnanime samuti mitte. Tean ainult, et tema süda purunes palju aastaid tagasi. Ta ükskord ise ütles.”
„Süda purunes? Kas ta täpsustas, mismoodi?”
„Mismoodi see ikka puruneb,” teatas Fee otsustavalt. „Nii, et tükid taga.”
„Pidasin silmas seda, et üks süda võib puruneda mitmel põhjusel: vastamata armastus, kalli inimese kaotus traagiliselt varases nooruses…”
„Ah, ta ei rääkinud meile oma lugu,” vastas Fee, kibedusenoot hääles. „Vaevalt me seda kunagi kuuleme. Murtud süda – rohkem ta midagi ei paljastanud. Vaadake, Jenniega ongi see häda, et ta ei räägi. Te ei suudaks teda rohkem aidata, kui ta istuks ikka veel siin teie vastas, mitte ei oleks minema jooksnud, nagu ta täna tegi. Jennie hoiab kõik endale, see on tema õnnetus. Ta lausa naudib oma muresid.”
Hoiab kõik endale… Need sõnad manasid esile mälestuse ühest neljapäevaõhtust „Pleasanti” kohvikus mitu nädalat tagasi, kui Poirot oli pealt kuulnud, kuidas Fee üht klienti taga rääkis.
Ta ütles: „Jennie ei esita mitte kunagi küsimusi, n’est-ce pas8? Tema ei hooli seltskondlikust vestlusest, ei vaevu juttu ajama? Teda ei huvita välja uurida, millised on viimased uudised teiste inimeste elust?”
„Täpselt naelapea pihta!” See avaldas Feele muljet. „Uudishimu pole tal mitte üks gramm. Pole mina varem näinud kedagi, kellele ainult ta enda hädad korda lähevad. Ta justkui ei näekski muud maailma ega meid ülejäänuid selles. Ta ei päri mitte iialgi su käekäigu järele ega küsi, kuidas sa oled vahepeal elanud.” Fee kallutas pead. „Teie olete päris kiire taibuga, mis?”
„Mina tean kõike seda ainult seetõttu, et olen kuulnud teid vestlemas teiste ettekandjatega, Mademoiselle.”
Fee nägu lahvatas punaseks. „Mind üllatab, et te võtate vaevaks kuulata.”
Soovimata Feed enam rohkem kimbatusse ajada, jättis Poirot igaks juhuks lisamata, et ta hoopiski ootas suure huviga tema teraseid tähelepanekuid inimeste kohta, keda ta oli hakanud mõttes nimetama „kohviku tüüpideks”, nagu näiteks härra Siiski Mitte, kes valis endale menüüst õhtusöögi, andis ettekandjale tellimuse, kuid tühistas selle juba järgmisel hetkel, sest esialgne valik polnud „siiski mitte” päris see, mida ta kõige rohkem tahtis.
Kindlasti polnud praegu õige aeg pärida, kas Fee kasutas ka Hercule Poirot’ kohta tema äraolekul samalaadset hüüdnime nagu seda oli härra Siiski Mitte – näiteks midagi, mis viitaks tema hunnitutele vuntsidele.
„Niisiis: Mademoiselle Jenniet ei huvita üldsegi teiste inimeste tegemised,” arutles Poirot mõtlikult, „aga erinevalt paljudest, kes, tundmata huvi võõraste elude ja vaadete vastu, võivad lõpmatuseni rääkida endast, ei ole temal ka seda kommet – kas mina sain õieti aru?”
Fee kergitas kulmi. „On teil alles mälu! Tabasite jälle märki. Nii ta on: Jennie ei armasta endast rääkida. Ta küll vastab, kui sa midagi küsid, aga palju sõnu ta selle peale ei raiska. Justkui ei raatsiks eemalduda liiga kauaks sellest teemast, mis teda kogu aeg painab, mis see ka poleks. Nagu ta varjaks mingit peidetud varandust, ainult et see kinnismõte ei tee teda õnnelikuks. Mina loobusin juba ammu katsetest temast sotti saada.”
„Ta on keskendunud oma murtud südamele,” pomises Poirot. „Ja ohule.”
„Kas ta ütles teile, et teda varitseb oht?”
„Oui, Mademoiselle. Kahetsen, et olin liiga aeglane ja lasksin tal lahkuda. Kui nüüd temaga midagi juhtub…” Poirot vangutas pead ja soovis jälle tunda hingerahu, mis oli saatnud teda kohvikusse sisenedes. Viimaks otsusele jõudnud, lõi ta peopesaga vastu lauda. „Tulen uuesti siia demain matin.9 Teie ütlesite, et tema käib siin sageli, n’est-ce pas? Siis ma leian ta üles enne seda ohtu, mis teda varitseb. Ja seekord liigutab Hercule Poirot ennast kiiremini!”
„Kiiresti või aeglaselt, see ei muuda midagi,” märkis Fee. „Mitte keegi ei pääse Jenniele ligi, isegi kui ta on lausa nina all, ja mitte keegi ei saa teda aidata.” Ettekandja