Adora Belle vaatas ülalt alla nägu, mille armastamiseks läheks vaja tervet pataljoni meeleheitel emasid, kuid naeratas siiski ja ütles: „Tänan. Ma pean ütlema, et olendite kohta, kes on suurema osa elust koopas elanud, olete te siin väga hästi kohanenud. See on uskumatu, et te ei karda isegi kõrgust, see hämmastab mind kogu aeg. Ja aitäh veel kord, kohv on tõesti hea ja veel soe ka.”
Hämariku Seest Pimedus kehitas õlgu, nii nagu ainult härjapõlvlased seda suudavad. Mulje oli umbes selline, nagu oleks kotitäis madusid tantsima hakanud.
„Preilna ülemus, härjapõlvlastele kohanemine tuttav. Kui ei kohane, ei ela! Pealegi läheb siin kõik hästi, kõik kombes. Härjapõlvlased austavad! Ja kuidas härra Natuke Märjal läheb?”
„Niiskel on kõik korras, kallis sõber, ja te kindlasti teate, et minu abikaasale ei meeldi see nimi, mille te talle panite. Ta arvab, et te narrite teda sihilikult.”
„Kas te tahate, et me järgi jätaks?”
„Ei-ei! See õpetab talle alandlikkust. Ma arvan, et selles osas peaks ta lausa ülikooli minema.”
Härjapõlvlane muigas vandeseltslase moodi, ta nägi, et Adora Belle hoiab end tagasi, et mitte naerma hakata, nende pea kohal aga saatsid klaksid lakkamatult oma sõnumeid maailma.
Adora Belle suutis klaksitorne vaadates peaaegu sõnumeid lugeda, kuigi selleks pidi olema väga-väga kiire. Härjapõlvlased olid aga veel kiiremad. Ja kes oleks arvanud, et nad eristavad nii hästi värve? Nüüd, mil pärast pimeduse saabumist kasutati uusi suuremaid ja värvilisi luuke, suutis enamik inimestest jälgijaid eristada väga selge ilmaga nelja-viit, võib-olla kuut värvi, aga kes oleks osanud ettegi kujutada, et äsja koopast välja tulnud härjapõlvlased suudavad üleloomulikult kombel teha vahet isegi punasel ja ruskel, kui enamikul inimestel pole aimugi, mis pagan see ruske täpselt on?
Adora Belle vaatas korraks Hämariku Seest Pimeduse poole ja mõtles jälle kord sellele, et just tänu härjapõlvlastele on klaksiliiklus nüüd palju kiirem, täpsem ja sujuvam kui eales varem. Ja kuidas ta saaks neile tõhusama töö eest tasuda? Mõnikord ei viitsinud härjapõlvlased oma palka väljagi võtta. Neile meeldisid rotid ja rottidest polnud Ankh-Morporkis kunagi puudust, aga kuna Adora Belle oli tõepoolest ülemus16, tundis ta endal kohustust üritada neile väikestele nohikutele selgeks teha, et tegelikult on peale klaksisõnumite kodeerimise ja dekodeerimise maailmas ka palju teisi asju. Sellele mõeldes ta peaaegu judistas ennast. Härjapõlvlased armastasid tööd aktiivselt ja kinnismõtteliselt. Kui võimalik, töötasid nad päevad ja ööd läbi.
Adora Belle teadis, et kuna tema uksel oli silt „Ülemus”, peaks ta teoreetiliselt hoolitsema nende heaolu eest, kuid härjapõlvlasi endid nende heaolu ei huvitanud. Nemad tahtsid ainult kodeerida ja dekodeerida ning tegid pausi ainult siis, kui trollitädi tuli rotikäruga. Tõepoolest! Neile meeldis nende töö ja nad lausa elasid selles. Kui palju on ülemusi, kes peavad ringi käima ja töötajaid käskima, et nad lõpuks töötamise lõpetaksid ja koju läheksid? Aga härjapõlvlased ei läinud ka siis koju, nad tahtsid jääda klaksitorni ning öistel tundidel mujal olevate härjapõlvlastega klaksi teel lobiseda. Paistis, et parema meelega nad lobisevad kui söövad, ja nad isegi magasid tornis, vedasid väikesed õlekotid üles juhuks, kui loodus sunnib nad korraks tukastama.
Adora Belle oli nende eestkostjatele peale käinud, et loodaks fond selleks ajaks, kui härjapõlvlastel ja nende lastel peaks tulema soov ühiskonnas kõrgemale liikuda. Niisiis olid vaid õige natuke pärast seda, kui Ankh-Morporki kõrgseltskonnale esitleti suurejooneliselt Seene Pisarate imepärast muusikalist annet, härjapõlvlastest saanud inimesed, kummalised inimesed, kuid ikkagi inimesed. Loomulikult haisesid nad endiselt, aga ega kõike korraga ei saagi.
Kõik uudne levib Ankh-Morporkis nagu mõni piinlik haigus – nii mõtles söör Harry Kuningas järgmisel hommikul, kui vaatas tööstushoovi, mille väravate ja aia tagant piilus oletusi sumisev rahvas. Harry tundis oma kaaslinlasi läbi ja lõhki, nagu öeldakse, nad olid uudsuse ja eksootika rõõmsad orjad, suurte silmadega vahtijad. Terve rahvahulk pööras nagu üks mees pead, et jälgida Raudset Relssi, nad olid nagu kuldnokaparv ja kogu selle aja tšuhhitas Raudne Relss edasi ning Dick lehvitas veduri platvormilt, õhk aga oli täis tahma ja lõhnu. Ja ikkagi, mõtles Harry, on see täielik heakskiit. Keegi ei protesteerinud, keegi ei kartnud. Kuigi nende ees oli teadmata kust tulnud koletis. Nende sekka oli ilmunud tuldpurskav lohe, kes ajas välja suitsu ja söepuru, aga nemad tõstsid oma lapsed üles, et need paremini näeksid, ja lehvitasid sellele.
Mis kummaline võluvägi… Harry parandas end: mis kummaline mehhaanika võis selle taga olla? Siin oli koletis – ja kõik olid sellest vaimustuses.
Ma pean need sõnad endale selgeks tegema, mõtles Harry juba kabinetist lahkudes: „vedur”, „katel”, „kepsmootor”, „molübdeendisulfiid”17 ja kõik see muu väsitav, kuid põnev aurumasinakeel.
Dick Simnel oli märganud, et Harry vaatab neid. Ta vähendas tasapisi Raudse Relsi kiirust, kuni see peatus peaaegu märkamatu nõksatusega. Dick hüppas platvormilt alla ja hakkas Harry poole tulema ning Harry nägi tema silmis võidurõõmsat pilku.
Harry ütles: „Tubli poiss, aga ole ettevaatlik, ole väga, väga ettevaatlik. Praegu pead sa iga sammu juures ette vaatama. Ma vaatasin, mis näoga rahvas oli, nina vastu minu aeda surutud. Nende väiksed näod olid puha kipras, nagu öeldakse. Nad on sellest asjast sisse võetud ja kes on millestki sisse võetud, see on nõus raha kulutama.
Kõige tähtsam asi äris ongi välja rehkendada, kellele see raha läheb, ja asi on nii, kallis poiss, et siin on džungel ja mina olen rohkem kui lihtsalt multimiljonär, palju rohkem. Mina tean, et rõõmus käesurumine on küll väga tore ja sõbralik, aga kui äriks läheb, ei saa ilma nende kuramuse juristideta hakkama, sest selles džunglis olen mina gorilla! Ütle nüüd mulle oma juristi nimi ja mina lasen oma juristil temaga ühendust võtta, et nad saaksid rääkida nagu jurist juristiga ja dollarid kokku lüüa. Keegi ei tohi öelda, et Harry Kuningas pügas poissi, kes taltsutas auru.
Annab see sulle siis midagi või ei, aga ma rahastan sind teatud piirini, see on selge, sest mina arvan, et sinu masinal on suured võimalused, tohutu suured võimalused. Nii et nüüd olen mina sellest huvitatud ja kui ajalehed sellest kuulevad, on sellest huvitatud juba kõik.”
Dick kehitas õlgu ja ütles: „Noh, söör Harry, see on vahva, et te mind aitate, nii et ma arvan, et mulle sobib kõik, mis te pakute.”
Harry Kuningas peaaegu kisendas: „Ei, ei, ei! Sa meeldid mulle, sa meeldid mulle väga, aga äri on… noh, äri on äri!” Nüüd oli Harry nägu võtnud ruske tooni. „Ei tohi teisele inimesele öelda, et sa oled kõigega nõus, mida nad tahavad! Kaubelda tuleb, poiss! Ei tohi juhmilt vahtima jääda! Inimene peab kauplema. Ta peab kõvasti kauplema!”
Korraks võttis maad vaikus, siis lausus poiss: „Härra Kuningas, enne seda, kui ma ots’stasin Ankh-Morporki tulla, rääkisin ma kõik asjad oma emaga läbi – tema on väga nutikas naisterahvas, peab olema, kuna minu paps on juba ammu kusagil pilvedes, kui te aru saate, mis ma öelda tahan. Ja tema ütles, et kui keegi tahab sinuga suures linnas äri ajada, Dick, tee nigu sa oleksid tohmakas ja vaata, kuidas ta sind kohtleb. Kui ta on sinu vastu aus, kuigi sa oled tohmakas, siis võid sa teda ilmselt usaldada. Ja siis võid sa talle näidata, kui arukas sa tegelikult oled. Ja teate, minule tundub, et teie olete aus nagu kell. Ma lähen ja otsin endale nüüd kohe juristi.” Ta jäi kõhklema. „Ee… kust ma sellise juristi saaks, keda usaldada võiks? Võib-olla ma pole nii nutikas, kui ise arvan.”
Söör Harry pahvatas südamest naerma. „See on raske küsimus, poiss, ja juhtumisi on see küsimus, mille ka mina pidin endale hiljuti esitama. Minu sõber Mustrum Ridcully Ülikoolist rääkis mulle alles eile ühest juristist, kes on õige ja sirge nagu raudkang. Las sinu poisid näitavad Raudset Relssi omapäi edasi, sina tule istu minu tõlda, kuigi see pole midagi selle tõlla kõrval, mille sina siia tõid, või mis? Mis? Tule siis, poiss, lähme