Ja kõige rohkem kahe minuti pärast ronis kõrgeauline patriits tagasi tõlda ning andis kutsarile märku edasi sõita, justkui poleks midagi juhtunud.
Mõne aja pärast küsis Drumknott lihtsalt uudishimust: „Mis seekord juhtus, härra patriits? Ma ei kuulnud midagi?”
Tema kõrval istuv isand Vetinari ütles: „Nemad ei kuulnud samuti, Drumknott. Heldene aeg, sellest on nii kahju. Paneb mõtlema, miks nad ometi lugema ei õpi. Siis tunneksid nad ära vapi minu tõllal ja teaksid, mida oodata!”
Kui tõld jõudis kiiruseni, mida võiks nimetada hootiseks, ja Drumknott oli saanud natuke aega mõelda, tähendas ta: „Aga teie vapp, härra patriits, on ju must, mustal taustal, ja praegu on väga pime.”
„Õigus küll, Drumknott,” vastas isand Vetinari ilmega, mis temal täitis naeratuse aset. „Kujutad ette, see ei tulnud mulle pähegi.”
Leedi Margolotta lossis oli midagi vältimatut. Kui suured puidust uksed aeglaselt avanesid, kriiksusid kõik uksehinged. Lõppude lõpuks on ju olemas selline asi nagu ühiskonnale vastuvõetav atmosfäär. Milline vampiir elaks lossis, mis vajaduse kohaselt ei kriiksu ega äga? Igorid ei lubaks seda ja nüüd tervitaski selle lossi Igor isand Vetinarit ja tema sekretäri ning juhatas nad tohutusse eessaali, kus laes rippusid õõtsuvad ämblikuvõrgud. Ning valitses tunne, ainult tunne, et kusagil all keldris kisendas keegi.
Ja loomulikult, mõtles Vetinari, on see loss koduks imepärasele naisterahvale, kes tegi vampiiridele selgeks, et peadpööritavalt sageli hauast tagasipöördumine on päris tobe, ja kes mingil moel veenis neid oma öist tegutsemist koomale tõmbama. Lisaks sellele tõi ta Uberwaldi kohvi, asendades nõnda ühe kohutava iha teisega.
Leedi Margolotta oli alati napisõnaline ja asjalik ning täpselt selline oli ka jutuajamine, mis järgnes mõni päev hiljem toimunud suurepärasele õhtusöögile. „Gragid teevad jälle pahandust. Jälle gragid, Havelock! Nii pika aja järel! Ja nüüd on asi feel hullem, täpselt nagu sa ennustasid, kallis Havelock. Kuidas sa seda küll ette nägid?”
„Kallis proua, trollide teemantkuningas küsis minult täpselt sedasama, aga ma saan öelda ainult, et see on mõistuslikel olenditel parandamatult loomuses. Lühidalt öeldes ei saa kõik ühel ajal rahul olla. Kui pärast Koomi Oru Leppe allakirjutamist ja kinnitamist tuli lippude lehvitamine ja tulevärk ja kätesurumine ja tõotusteandmine, arvasite teie, et sellega ongi kõik, on mul õigus? Mina isiklikult pidasin seda ainult vahepalaks. Lühidalt öeldes, Margolotta, on rahu see aeg, kui järgmine sõda haub.
Kõigi soove on võimatu täita, kõigile päkapikkudele on aga veel mitu korda raskem korraga meele järele olla. Kui ma räägin trollide teemantkuningaga, siis on tema trollide hääletoru, ta räägib kõigi trollide eest. Trollid on mõistlikud ja jätavad poliitika täielikult tema hooleks.
Või võtame kas või teid, kõrgeauline leedi: teie räägite kõigi Noxi2… elanike eest ja enamik teiega sõlmitud kokkuleppeid on üsna, nojah, leplikud… Kuid päkapikkudega on tõeline häda. Sa hakkad just uskuma, et räägidki nende tõelise juhiga, kui maa alt kargab välja järjekordne metsik grag ja kõik keeratakse jälle pea peale, kõik lepped muutuvad tühiseks ja usalduseks pole mingit võimalust! Nagu te teate, on tervel Kettal igas kaevanduses oma „kuningas” – päkapikud ise ütlevad nende kohta dezda-knik3. Kuidas sellise rahvaga üldse asju ajada? Iga päkapikk on sisimas türann.”
„Nooh,” lausus leedi Margolotta, „Rhys Rhysson tuleb ju asjaolusid arvestades päris hästi toime ja meie kõrgemal Uberwaldis…” nüüd kõrgeauline leedi peaaegu sosistas „toetame fäga progressi. Aga see on tõsi: kuidas saab niimoodi lõpliku fõidu võtta, seda ma tahaksin teada.”
Patriits pani klaasi ettevaatlikult käest ja lausus: „See pole kahjuks kunagi täielikult võimalik. Asjaolud muutuvad, inimesed muutuvad. Ainus, mida me teha saame, on tulevikku hoolikalt, läbimõeldult ja sihikindlalt aidata, et maailm rahu poole tüüriks, isegi kui see tähendab, et me peame mõned kõige suuremad ohud enneaegselt hauda saatma.
Kuid ma pean ütlema, et ettevaatlik uurimine ja maailma poolt meie ette seatud asjade hoolikas jälgimine annavad mõista, et Alumine Kuningas – keda ma, nagu protokoll nõuab, enne teie juurde tulekut külastasin – kujundab juba mingit plaani. Kui ta sellega välja tuleb, paiskame meie kõik jõud tema toetuseks. Ta võtab tuleviku osas väga tõsised riskid. Ta usub, et aeg on küps, eriti kuna Ankh-Morporkis on nüüd kõigile teadaolevalt maailma suurim päkapikkude kogukond.”
„Kuid mulle tundub, et tema rahfale ei meeldi miski kaasaegne just üleliia. Ja ma pean tunnistama, et ma mõistan, miks see nii on. Progress põhjustab neile, kes üritafad maailmas rahu hoida, nii palju muret. See on nii… ettearvamatu. Kas ma tohiksin sulle meelde tuletada, Havelock, et palju-palju aastaid tagasi ehitas üks Epheebe filosoof juba masina, mis oli fäga fõimas, hirmutavalt fõimas. Kui nad oleksid aurujõul töötava mootoriga tegelemist jätkanud, fõiks elu olla praegu hoopis teistsugune. Kas sinu meelest pole see murettekitaf? Kuidas me saame tulefikku mõjutada, kui mõni lollpea fõib ehitada mehhanismi, mis muudab kõik!”
Isand Vetinari niristas viimase tilga brändit oma klaasi ja lausus rõõmsalt: „Kallis proua, ainult narr üritaks ühiskonna progressi peatada. Rahva hääl on jumalate hääl – loomulikult mõistliku valitseja poolt suunatuna. Ja seepärast arvan ma, et kui on aurumasina aeg, siis aurumasin ka tuleb.”
„Ja mida sina enda arust teed, päkapikk?”
Noor päkapikk Magnus Magnusson ei pööranud algul eriti tähelepanu vanemale päkapikule, kelle nägu, niipalju kui seda näha oli, oli selgelt pahur – see oli sedasorti päkapikk, kes polnud ise nähtavasti kunagi noor olnud –, niisiis kehitas Magnus õlgu ja vastas: „Ärge pange pahaks, auväärne, aga enda arust ma kõnnin ega sega kedagi, lootes, et teised teevad sama. Meil pole ju mingit rotti kitkuda?”4
Räägitakse, et hea sõna võidab võõra väe, kuid sellel väitel on pigem lootuslik iseloom ja praegu osutus see absoluutselt valeks, kuna isegi ladus ja hästi läbimõeldud hea sõna võib vale isiku marru ajada, kui tema meeltes valitseb raev, ja just seda meelteseisundit see vana päkapikk praegu nautiski.
„Miks sul kiiver tagurpidi peas on, noor päkapikk?”
Magnus oli üsna muretu päkapikk ja seepärast tegi ta täpselt vale asja, nimelt proovis loogikat.
„Noh, auväärne, kiivril on minu skaudimärk. Skaudid – teate, mida need teevad? Käiakse vabas õhus. Keegi ei tee pahandust, kõik teenivad kogukonda.”
Paistis, et selle heasoovliku palvelauluga Magnus siin sõpru ei leia. Tema ohutunnetus hakkas hilinenult palju kiiremini tööle. Ta ei meeldinud sellele vanale päkapikule kohe mitte üldse ja nende lühikese sõnavahetuse ajal oli nende juurde lonkinud veel mitu päkapikku, kes mõõtsid Magnust pilguga, nagu kavatseksid temaga kaklema hakata.
Magnus oli esimest korda üksinda Noxi ja Schmaltzbergi kaksiklinnas, ta polnud oodanud, et teda siin niimoodi vastu võetakse. Siinsed päkapikud ei paistnud nende päkapikkude moodi, kellega koos ta oli Siirupikaevanduse teel üles kasvanud, ja ta hakkas taganema ning seletas kiiruga: „Ma tulin lihtsalt vanaema vaatama, kui teil midagi selle vastu pole. Ta on haige ja ma tulin kaugelt Ankh-Morporkist kohale, sain vankritelt küüti ja magasin kõik ööd heinakuhjades ja küünides. Ma tulin väga kaugelt…”
Ja siis läks lahti.
Magnus oli kiire jooksja, nagu Ankh-Morporki Rotudele5 kohane ning joostes üritas ta välja mõelda, mida ta valesti oli teinud. Tal oli Uberwaldi jõudmiseks läinud terve igavik ja ta oli päkapikk ja need, kes teda taga ajasid, olid ju ka päkapikud…
Talle meenus, et Ankh-Morporkis oli ajalehtedes olnud mingi lugu selle kohta,