Auru juurde. Terry Pratchett

ohkas ja Niiske muutus murelikuks. Niiske ei olnud kõrgeaulist patriitsi veel kunagi nii lööduna näinud, ta vaatas väikest vankrit, mis käis väikestel rööbastel ringiratast ja täitis saali denatureeritud piirituse lõhnaga. Vaatepilt oli kuidagi hüpnootiline, vähemalt isand Vetinarile.

      Kellegi käsi langes hääletult ja jubedusttekitavalt Niiske õlale. Ta pöördus kiiresti – ja tema ees oli Drumknott, kerge naeratus suul.

      „Mina soovitan teha nägu, et te ei kuulnud midagi, härra Lipwig,” sosistas ta. „Nii on kõige parem, kui tal on selline, ee… süngem hetk…” Drumknott jätkas sosinal: „See on muidugi suuresti seotud selle ristsõnaga. Te ju teate, kuidas ta sellesse suhtub. Mul on kavas toimetajale isiklikult kirjutada. Härra patriitsi meelest on ristsõna sujuv lahendamine tema võimete testiks. Kuid ristsõna peaks ju olema haarav ja hariv mõtteülesanne.”

      Drumknotti tavaliselt roosa nägu hakkas punetama ja ta lisas: „Igatahes olen ma kindel, et see ei peaks olema piinamisvahend, ja ma olen täiesti kindel ka selles, et sellist sõna nagu „džuulep” ei ole olemas. Õnneks taastub kõrgeauline patriits kohutavalt kiiresti, niisiis olen ma kindel, et kui te ootaksite, kuni ma kohvi teen, oleks ta jälle tema ise veel enne, kui te jõuate öelda „hukkamiskäsk”.”

      Tegelikult vahtis isand Vetinari tõesti seina veel ainult kaheksa minutit, siis tundus, et tal õnnestus end kokku võtta. Ta vaatas heatujuliselt Drumknotti ja noogutas vähem sõbralikult Niiskele, kes oli salamisi vaadanud kõigile nähtavalt laual vedelevat poolikut ristsõna.

      Niiske ütles reipalt, kuid parimate kavatsustega: „Kõrgeauline patriits, kindlasti te teate, et džuulep on harvakasutatav võõrsõna ja… Lihtsalt mõtlesin, tahtsin ainult abiks olla, härra patriits.”

      „Tean,” vastas isand Vetinari süngelt.

      „Ka ma saaksin veel kuidagi abiks olla, kõrgeauline patriits?” päris Niiske, mõistatades, kas ta oligi voodist välja tonksitud ainult lahendamata ristsõna pärast või mingi lelu imetlemiseks.

      Isand Vetinari vaatas Niisket hetke ülalt alla ja lausus siis jäiselt: „Kuna te otsustasite sel raskel ajal lõpuks siiski meiega ühineda, härra Lipwig, ütlen ma teile, et kunagi elas mees nimega Ned Simnel, kes valmistas viljakoristuseks mehhaanilise seadme, mis töötas salapärasel jõul. Võib-olla ongi praeguste probleemide juured just seal, kuid õnneks tema masin ei töötanud, vaid kippus hoopis lõhkema ja leekidesse lahvatama, niisiis maailma tasakaal säilis. Kuid loomulikult on nii, et mehed, kes juba kalduvad nokitsema, nokitsevad oma väikestes kuurides aina edasi! Ja mitte ainult seda. Nad leiavad ka naisterahvad, korralikud, mõistlikud naisterahvad, kes seletamatutel põhjustel nõustuvad nendega abielluma ja väikesi nokitsejaid juurde sigitama.

      Üks nendest sigitistest, eelmainitud Simneli võsuke, punnitas nähtavasti nokitseda isa kuuris ja tahtis ilmselt näha, kas tema oma lõputu uudishimuga suudaks saavutada seda, mis tema isal kahjuks saavutamata jäi. Ja nüüd on see noormees loonud masina, mis õgib puitu ja sütt, sülitab leeke, reostab taevast, ajades sellega kahtlemata hirmu nahka kõigile elusolenditele paljude miilide raadiuses, ning teeb lärmi nagu jumalad. Vähemalt nii ma olen kuulnud.

      Kõige tipuks leidis noorhärra Simnel tee meie hea sõbra Harry Kuninga juurde. Ja nähtavasti on neil kahel nüüd mõttes mingi ettevõtmine, mida nimetatakse vististi… raudteeks.”

      Vetinari vaikis ainult hetke ja jätkas siis: „Härra Lipwig, ma tunnen tuleviku survet ning praeguses maailmas tuleb see kas hävitada või selle isandaks saada. Mul on selliste asjade peale hea vaist, täpselt nagu mul oli teiegi osas, härra Lipwig. Niisiis kavatsen ma järgida Neli-Iksi inimeste eeskuju ja surfata tuleviku lainel. Kui tulevikule siin-seal väike tõuge anda, on sellest seni alati abi olnud, ja minu vaist ütleb, et see õnnetu raudtee, mis praegu tundub olevat probleem, võib tegelikult osutuda hoopis suurepäraseks lahenduseks.”