Neiu kehitas hooletult õlgu. „Päikesest.”
„Ja sul on nii palju tedretähne …”
„Päikesest.”
„Ja nii …”
„Las ma juhatan su jõe äärde.”
„Oota. Vaata, mis ma sulle tõin.” Seljakoti juurde kükakile laskudes näitas mees talle tervet hulka lihakonserve, kohvi, suurt tükksuhkrukotti, kivisoola, sigarette ja vodkapudeleid. „Ja ma tõin sulle veel ühe inglise-vene vestmiku,” ütles ta. „Kas sa oled inglise keelega tegelnud?”
„Mitte eriti,” vastas Tatjana. „Pole aega olnud. Ma ei suuda uskuda, et sa kõik selle siia vedasid. Küllap see oli hirmus raske.” Ta pidas pausi ja jätkas: „Aitäh sellegipoolest. Tule õue.”
Nad võtsid Nairalt käteräti ning läksid läbi tuulekoja, trepist alla ja tagaaeda. Aleksander seisis Tatjanale nii lähedal kui võimalik, ilma et nende kehad oleksid kokku puutunud. Ta teadis, et tuulekojast jälgib neid kuus silmapaari. Tatjana osutas. Aleksander isegi ei vaadanud, kuhu ta osutab. Ta silmitses neiu heledaid kulme. Ta oleks tahtnud neid puudutada.
Ta oleks tahtnud neiut puudutada.
Hetkeks hinge kinni hoides puudutas ta vaevu märgatavat armi neiu kulmu kohal, kus haav, mis oli tekkinud tüli käigus isaga, oli kinni kasvanud. „See on peaaegu kadunud,” ütles ta vaikselt. „Pole õieti nähagi.”
„Kui sa seda ei näe,” ütles Tatjana kergel toonil, „miks sa seda siis puudutad?” Ta ei vaadanud mehe poole. „Aleksander,” küsis ta, „kas sa näed, kuhu ma osutan? Jõgi on seal mändide taga. Vaata nüüd! Mine üle tee, ja puude vahel on rada. Umbes saja meetri kaugusel on lagendik. Ma käin seal pesu pesemas. See ei jää sul kindlasti märkamata. Kaama on suur jõgi.”
„Kindlasti eksin ära,” ütles Aleksander neiu kõrva kohale kummardudes ja häält tasandades. „Tule näita.”
„Tanja peab süüa tegema,” ütles Zoja nende juurde astudes. „Miks mina ei võiks näidata?”
„Jah,” ütles Tatjana eemaldudes. „Miks Zoja ei võiks näidata? Ma pean tõesti hakkama toitu valmistama, kui täna õhtul süüa tahame.”
Aleksander ütles: „Ei, Zoja. Vabandust,” ja tõmbas Tatjana kaasa. „Tule minuga jõe äärde,” kordas ta. „Seal võid mulle rääkida, mis sulle muret teeb, ja mina …”
„Mitte praegu, Aleksander,” sosistas Tatjana. „Mitte praegu.”
Ohates laskis mees neiu lahti ja läks üksi. Kui Aleksander pestult ja paljaks aetud lõuaga naasis, seljas paraadmunder, märkas ta, et Zoja tunneb tema vastu häbenematut huvi. See ei üllatanud Aleksandrit. Külas, kus polnud noori mehi, võinuks ta olla ühe silmaga ja hambutu, ning ikka oleks ta Zojale huvi pakkunud. Tatjanaga oli teine lugu. Ta vältis jonnakalt Aleksandri pilku. Kolde ja pannide kohale kummardudes ütles ta: „Sa oled habet ajanud.”
„Kust sina tead?” Mees silmitses neiu selga ja puusi, kui too, kollane kleit seljas, pliidi kohale kummardus. Neiu piht laienes täiskuutaoliselt ümaraiks puusadeks ning paljad reied piilusid lühikese kleidi alt välja. Aleksandri süda tuikas. „Tanja, külaelu sobib sulle,” ütles Aleksander veidi aja pärast.
Tatjana ajas end sirgu ja tahtis tuulekotta minna, kuid mees haaras tema käe ja surus vastu oma põske. „Kas sulle meeldib sile lõug rohkem?” Mees hõõrus neiu kätt vastu oma põske ja suudles tema sõrmi.
Tatjana tõmbas õrnalt käe ära. „Ma pole kuigi tihti su paljaks aetud lõuga näinud,” pomises ta. „Mõlemat moodi on kena. Mu käed on sibulaga koos, Aleksander,” ütles ta. „Ma ei taha sind ära määrida. Just said kenaks ja … puhtaks.” Ta köhatas ja pööras pilgu ära.
„Tatja,” ütles Aleksander neiu jahust kätt lahti laskmata, „see olen ju mina. Mis viga?”
Tatjana tõstis silmad ja pilgutas neid ning mees nägi neis haavumust, haavumust ja soojust ja kurbust, kuid ennekõike haavumust, ja asutas küsima: „Mida …”
„Aleksander, kullake, tule siia meie juurde. Las Tatjana teeb söögi valmis. Tule, võta üks naps.”
Aleksander läks tuulekotta. Naira ulatas talle viinapitsi. Aleksander vangutas pead ja ütles: „Ilma Tatjanata ma ei joo. Tanja! Tule siia.”
„Ta võtab koos meiega järgmise napsu.”
„Ei,” ütles Aleksander. „Ta võtab meiega esimese napsu. Tanja, tule siia.”
Magusalt kartuli ja sibula järele lõhnav Tatjana tuli ja jäi Aleksandri kõrvale seisma.
Naira ütles: „Meie Tanetška ju ei joo.”
„Aleksandri terviseks joon,” ütles Tatjana. Aleksander ulatas talle viinapitsi, nii et tema sõrmed puudutasid neiu omi. Naira kallas Aleksandrile uue pitsi. Nad tõstsid klaasid. „Aleksandri terviseks,” ütles Tatjana murduva häälega. Tema silmad valgusid vett täis.
„Aleksandri terviseks,” kordasid teised nagu kaja. „Ja Daša mälestuseks.”
„Ja Daša mälestuseks,” ütles Aleksander vaikselt.
Nad jõid, ja Tatjana läks tuppa.
Enne õhtusööki käis ligi tosin külaelanikku, kes tahtsid Aleksandriga tutvuda ja tõid väikesi kingitusi. Keegi naine tõi ühe muna. Üks vana mees tõi õnge. Teine mees tõi õngenööri. Nooruke tüdruk tõi mõne kõva kommi. Kõik surusid Aleksandri kätt, mõni tegi kummarduse, keegi naine laskus põlvili, lõi risti ette ja suudles klaasi Aleksandri käes. Aleksander oli liigutatud ja kurnatud. Ta võttis suitsu.
Vova ütles: „Äkki suitsetaks väljas? Meie Tanjale ei meeldi, kui majas suitsetatakse.”
Aleksander pani suitsu ära ja vandus poolihääli. See, et Vova Tanja heaolu eest seisis, oli liig. Kuid enne kui Aleksander jõudis midagi öelda, tundis ta õlal Tatjana kätt ja nägi väga lähedal tema nägu, kui neiu tuhatoosi lauale asetas. „Suitseta pealegi, Aleksander, suitseta pealegi,” ütles Tatjana.
Vova ütles pahuralt: „Aga, Tanja, suits häirib sind. Sellepärast me väljas suitsetamas käimegi.”
„Ma tean, et ma seda ütlesin, Vova,” möönis Tatjana. „Kuid Aleksander ei tulnud kaugelt sõjast siia selleks, et väljas suitsu teha. Tema suitsetab seal, kus tahab.”
Aleksander vangutas pead ja ütles: „Mul pole tingimata vaja suitsetada.” Ta tahtis taas tunda neiu kätt oma õlal ja nägu oma läheduses. „Tanja, on sul abi vaja?”
„Jah, sa võid abiks olla, kui tuled ja mu toitu sööd. Aeg lauda istuda.”
Neli naist istusid kõrvuti lauda, mille ääres seisis kaks pikka pinki. „Tavaliselt istub Tatjana ääre peal. Siis saab ta tõusta ja toitu lauale tuua.” Zoja naeratas.
„Oi, seda ma tean,” ütles Aleksander. „Ma istun tema kõrvale.”
„Tavaliselt istun mina tema kõrval,” teatas Vova.
Aleksander, keda Vovaga jagelemine ei huvitanud, kehitas õlgu, vaatas Tatjana poole ja kergitas kulme.
Tatjana pühkis käsi käterätikusse ja ütles: „Kuidas oleks, kui ma Aleksandri ja Vova vahele istuksin?”
„Olgu,” ütles Zoja. „Ma istun Aleksandri teisele käele.”
„Olgu,” vastas Aleksander.
Tatjana oli teinud kurgi-tomatisalatit ning keetnud kartuleid sibula ja tušonka’ga. Ta tegi lahti purgi marineeritud seeni. Oli saia, võid, piima, juustu ja mõni kõvaks keedetud muna.
„Mida ma sulle tõstan, Šu …? küsis Tatjana end Aleksandri kõrvale istuma poetades. „Salatit soovid?”
„Jah,