Vaskratsanik. Teine raamat. Kuldne uks. Paullina Simons

kirjutada. Aga tema ütles ei. Isegi Jumala abiga ei suutnud ta kirjutada.” Ta silmitses Tatjanat pahaselt. „Aleksander, me lootsime, et Jumal võib-olla säästab sind valust ja laseb sul rindel surma saada.”

      Aleksander kergitas kulme. „Te lootsite, et ma saan rindel surma?”

      „Tanja ja mina palvetasime iga päev sinu hinge eest,” ütles Dusja. „Me ei tahtnud, et sa kannataksid.”

      „Olge tänatud,” ütles Aleksander. „Tanja, kas sina ka palusid iga päev, et ma surma saaksin?”

      „Muidugi mitte, Aleksander,” vastas neiu vaikselt, suutmata olla jahe, suutmata olla ebasiiras, suutmata valetada, mehele otsa vaadata või teda puudutada. Ta ei suutnud. Mis temas ka varjul polnud, ei lasknud see tal mehega suhelda. Mees vaatas rahvast täis lauas ringi.

      „Oh, Aleksander!” hüüatas Aksinja. „Oli see vast kiri, mille sa Dašale kirjutasid. Sa oled lausa luuletaja. See oli armastusest tulvil! Kui me lugesime, et miski ei takista sind suvel siia tulemast ja temaga abiellumast, siis meie süda lihtsalt sulas.”

      „Jah, Aleksander,” ütles Tatjana. „Kas sa mäletad seda luulelist kirja?”

      Ühtäkki vaatas mees neiule näkku ja …

      Ta uuris Tatjanat. Tema mõistus kippus ähmastuma. „Jah,” ütles ta. Ta oli selle kirja kirjutanud, et Dašat rahustada. Ta ei tahtnud, et Tatjana peaks üksi õega silmitsi seisma. „Sa oleksid pidanud vastama, Tanja,” ütles ta etteheitvalt. „Ja mulle Dašast kirjutama.”

      Tatjana ajas end sirgu ja hakkas lauda koristama.

      „Pole viga,” ütles Aleksander õlgu kehitades. „Võib-olla oli Tanjal tegemist? Kellel on praegusel ajal aega kirju kirjutada? Eriti külas. Õmblusringid ja söögitegemine …”

      Tatjana kahmas tema taldriku. „Kuidas õhtusöök oli, Aleksander?” küsis ta. „Kas maitses?”

      Öelda oli liiga palju.

      Polnud kohta, kus seda kõike öelda.

      Just nagu varemgi.

      „Jah, aitäh. Veel napsu?”

      „Ei,” kähvas Tatjana. „Ei, aitäh.”

      Vova küsis: „Aleksander, mida sa siis nüüd kavatsed ette võtta? Lähed tagasi?”

      Tatjana tõmbas veel kord teravalt hinge. Aleksander hoidis hetkeks hinge kinni. „Ma ei tea.”

      „Jää nii kauaks, kui soovid,” teatas Naira. „Me armastame sind nagu pereliiget. Mis meisse puutub, siis oled niisama hästi kui Daša mees.”

      „Aga tegelikult ei ole,” ütles Zoja paindumatult ja eblakalt, pani käe Aleksandri käsivarrele ja naeratas. „Ära muretse, Aleksander. Me tõstame sul tuju. Kui kaua su puhkus kestab?”

      „Kuu aega.”

      „Zoja,” küsis Tatjana, „Kuidas su hea sõber Stepan elab? Kas sa saad temaga täna õhtul kokku?”

      Zoja võttis käe ära ja Aleksander vaatas naeratades, lõbustatult Tatjanale otsa. Niisiis Tatjana ikkagi pidas Zojat silmas, mõtles Aleksander.

      Tatjana koristas lauda. Aleksander vaatas ringi. Keegi teine ei liigutanud. Isegi mitte Zoja ega Vova. Kui ta tõusma asutas, küsis Tatjana: „Kuhu sa lähed? Suitseta laua ääres.”

      „Ma aitan sul koristada.”

      „Ei, ei, ei!” hüüdsid lauasistujad kooris. „Mis sul mõttes on? Ei. Tatjana koristab.”

      „Ma tean, et koristab,” vastas Aleksander. „Aga ma ei taha, et ta seda üksi teeb.”

      „Miks?” küsis Naira siira üllatusega.

      „Tõesti, Aleksander,” ütles Tatjana. „Sa ei sõitnud nii kaugelt selleks siia, et lauda koristada.”

      Aleksander võttis taas istet, pöördus Zoja poole ja ütles: „Ma tunnistan, et olen veidi väsinud. Kas sina ei võiks teda aidata?” Aleksander ei naeratanud. Tundus, et see meeldib Zojale veelgi rohkem, sest naine vastas laia naeratusega, mis oli niisama väljakutsuv nagu tema rind, ja läks vastutahtsi Tatjanale appi.

      Tatjana tegi teed ning kallas kõigepealt tassitäie Aleksandrile, seejärel neljale vanale naisele, siis Vovale, Zojale ja lõpuks endale. Ta tõi mustikamoosi ja asutas just Aleksandri kõrvale istuma, kui Vova ütles: „Tanetška, ole kena ja kalla mulle veel teed, enne kui istud.”

      Tatjana, teine jalg teisel pool pinki, võttis Vova tassi, kuid Aleksander haaras tal randmest. Tass klirises alustassil. „Tead, mis, Vova?” ütles Aleksander ja asetas Tatjana käe lauale. „Veekann on pliidil, teekann otse su nina ees. Istu, Tanja. Sa oled küllalt teinud. Vova võib endale ise teed kallata.”

      Tatjana võttis istet.

      Kõik lauasistujad silmitsesid Aleksandrit.

      Vova läks ja kallas endale ise teed.

      Viimaks oli Zojal ja Voval aeg koju minna. Aleksander ei jõudnud seda ära oodata, kuid siis küsis Vova: „Tanja. Kas saadad mind välja?”

      Aleksandri poole vaatamata läks Tatjana koos Vovaga välja. Aleksander tegi, nagu kuulaks Zojat ja Nairat, aga vaatas Tatjanat.

      Ta soovis, et oleks vähem joonud. Ta pidi tõesti Tanjaga rääkima. Kui neiu naasis, tahtis Aleksander, et ta tema poole vaataks. Tatjana ei vaadanud.

      Zoja küsis: „Aleksander, kas tahad suitsu teha ja natuke jalutada?”

      „Ei.”

      „Me läheme homme ujuma. Tahad ka tulla?”

      „Eks näe,” ütles Aleksander põiklevalt. Ta ei tõstnud isegi pilku. Varsti läks Zoja ära.

      „Tanja, tule istu,” ütles Aleksander. „Istu minu kõrvale.”

      „Küll ma tulen. Soovid sa veel midagi?”

      „Jah. Et sa istuksid.”

      „Aga veel midagi juua? Meil on natuke konjakit.”

      „Ei, aitäh.”

      „Aga …”

      „Tanja. Istu.”

      Neiu istus ettevaatlikult tema kõrvale pingile. Mees nihkus talle lähemale. „Küllap sa oled väsinud,” ütles Aleksander leebelt. „Tahad koos minuga välja tulla? Mul on suitsunälg.”