„Jah, seltsimees polkovnik,” vastas Aleksander. Neeva platsdarm oli enklaav vaenlase hõivatud territooriumil – maalapike, mille pihta sakslased iga päev märki lasksid. Seal sai surma keskmiselt 200 Vene sõdurit päevas.
Stepanov raputas pead ja ütles: „Me ületame pontoonidega Neeva. Meil on vähe suurtükiväge – teie üksi. Meil on ühelasulised vintpüssid …”
„Minul mitte, seltsimees polkovnik, mul on Špagini automaatkuulipilduja. Ja ka mu vintpüss on automaatne.” Aleksander naeratas.
Stepanov naeratas samuti ja noogutas. „Kõlab karmilt.”
„Ongi karm, seltsimees polkovnik.”
„Seltsimees kapten, ärge laske heal lahingul end hirmutada, isegi kui jõud on ebavõrdsed.”
Aleksander tõstis pilgu Stepanovile, lõi selja sirgu ja ütles: „Seltsimees polkovnik. Millal ma olen kartma löönud?”
Stepanov astus lähemale ja ütles: „Oleks meil rohkem teiesuguseid mehi, oleksime selle sõja ammu võitnud.” Ta surus Aleksandril kätt. „Minge. Head reisi. Kui tagasi tulete, pole miski endine.”
Nõukogude Liidu südamesse sõites mõtles Aleksander, kas Daša ja Tanja tõesti poleks talle kirjutanud, kui nad elus oleksid.
Kahtlus ründas teda nagu pommirahe. Sõita tuhat kuussada kilomeetrit itta üle Laadoga järve, Oneega ja Dvinaa jõe, üle Suhhona ja Unža jõe Kaama äärde Uurali mägedesse, sõita, ehkki pole kuus kuud, pool aastat temast midagi kuulnud, pole kuulnud kõik need vahepealsed minutid, pole kuulnud ei sõnakest tema suust ega saanud ainustki kirjarida – kas see oli hullumeelsus?
Jah, oli küll.
Oma nelja päeva pikkusel teekonnal Molotovi meenutas Aleksander igat temaga koos veedetud viivu. Tuhande kuuesaja kilomeetri kaugusele Obvodnõi kanalist, Kirovist, kuhu ta neiule vastu läks, telgist Luugas ja sellest, kuidas ta neiut kukil kandis, haiglapalatist, Iisaku katedraalist, jäätisesöömisest ja kelgust, millel neiu poolsurnuna lamas ja mida Aleksander vedas. Tuhande kuuesaja kilomeetri kaugusele korterist, kus neiu kõigile toitu jagas, katusest, kus ta Saksa lennukite tule all hüples. Möödunud talvest oli mälestusi, mille ees Aleksander tagasi kohkus, ent mida ta sellegipoolest meenutas. Kuidas Tatjana pärast ema matuseid tema kõrval kõndis. Kuidas neiu seisis liikumatult kolme nugadega relvastatud poisi ees.
Kaks kujutluspilti kerkisid ikka ja jälle väsimatult ja hirmutavalt Aleksandri vaimusilma ette.
Tatjana, kiiver peas, kummalised rõivad seljas, verine, kivide ja talade, klaasikildude ja laipade all lebamas, ent ikka veel soe, ikka veel hingav.
Ja teine.
Alasti Tatjana haiglavoodis tema käte all, tema huulte all oigamas.
Kui üldse keegi võis ellu jääda, kas poleks see just tüdruk, kes neli kuud järjepanu igal hommikul pool seitse tõusis ja läbi hingevaakuva Leningradi rühkis, et perele leiba tuua?
Kui ta aga ellu jäi, miks ta siis Aleksandrile ei kirjutanud?
Kas tüdrukut, kes suudles tema kätt, kes pakkus talle teed ja vaatas teda, hoidis hinge kinni, kui ta rääkis, vaatas teda silmadega, millesarnaseid Aleksander polnud kunagi varem näinud – kas seda tüdrukut polnud enam?
Kas tema südant polnud enam?
Palun, Jumal, palvetas Aleksander. Ärgu ta mind enam armastagu, kuid olgu ta elus.
See oli Aleksandrile ränk palve, kuid ta ei suutnud kujutleda, et võiks elada maailmas, kus pole Tatjanat.
Pesemata ja alatoidetud Aleksander, kes oli rohkem kui neli päeva teel olnud, sõitnud viie rongi ja nelja sõjaväemaasturiga, jõudis Molotovi reedel, 19. juunil 1942. Ta saabus keskpäeval ja istus jaama lähedal puupingile.
Aleksander ei suutnud end kokku võtta ning jala Lazarevosse kõndida.
Ta ei suutnud taluda mõtet, et neiu suri Kobonas – pääses kokkuvarisenud linnast ja suri siis pääsemisele nii lähedal. Aleksander ei suutnud sellega silmitsi seista.
Veelgi hullem – Aleksander teadis, et ei suuda iseendaga silmitsi seista, kui kuuleb, et Tatjana ei jäänud elama. Ta ei suutnud mõelda naasmisele – kuhu naasmisele?
Aleksander kaalus õigupoolest, kas mitte esimese rongi peale istuda ja kohe tagasi sõita. Edasiliikumine nõudis temalt palju suuremat julgust kui katjuuša või seniitkahuri taga seismine Laadoga ääres, teades, et iga pea kohal lendav Luftwaffe lennuk võib ta silmapilk tappa.
Enda surma ta ei kartnud.
Ta kartis Tatjana surma. Tema surma viirastus võttis Aleksandrilt julguse.
Kui Tatjana oli surnud, oli surnud ka Jumal, ja Aleksander teadis, et sõja ajal ei suuda ta ellu jääda maailmas, mida valitseb kaos, mitte sihipärasus. Ta ei ela kauem kui vaene õnnetu Grinkov, kelle juhuslik kuul maha niitis, kui mees parajasti tagalasse suundus.
Sõda oli ülim kaos, hävitav, muserdav segadus, mille tulemuseks olid külmal maapinnal vedelevad lõhkikäristatud, matmata surnukehad. Maailmaruumis polnud midagi sõjast kaootilisemat.
Kuid Tatjana oli kord. Ta oli lõplik mateeria lõpmatus ilmaruumis. Tatjana hoidis kõrgel ning kandis heldelt ja vooruslikult armu ja vapruse lippu, lippu, mille kannul Aleksander läks tuhat kuussada kilomeetrit ida poole Kaama jõe äärde, Uuralitesse, Lazarevosse.
Aleksander istus kaks tundi sillutamata, provintsliku, tammedega ääristatud Molotovi tänava ääres pingil.
Tagasi minna oli võimatu.
Edasi minna oli mõeldamatu.
Ometi polnud tal kuskile mujale minna.
Ta lõi risti ette, tõusis ja võttis oma asjad.
Kui Aleksander viimaks Lazarevo poole astuma hakkas, teadmata, kas Tatjana on elus või surnud, tundis ta end nagu inimene, kes läheb hukkamisele.
Lazarevo oli kümne kilomeetri kaugusel ja tee viis läbi sügava männimetsa.
Metsas ei kasvanud ainult männid, sekka oli jalakaid, tammi ja kaski, nõgeseid ja mustikaid, mis kõik mõnusalt Aleksandri meeli kõditasid. Aleksander kõndis, kaasas seljakott, püss, püstol ja laskemoon, suur telk ja tekk, kiiver ja kott täis Kobonast ühes võetud toitu. Ta kuulis puude tagant lähedal voolava Kaama jõe kohinat. Aleksander mõtles pesema minna, kuid sel hetkel pidi ta edasi liikuma.
Astudes noppis ta madalailt puhmastelt mõne mustika. Tal oli kõht tühi. Oli väga soe, päikesepaisteline ilm ja ühtäkki täitis Aleksandrit pöörane lootus. Ta sammus kiiremini.
Mets lõppes ja tema ees oli tolmune külatee, mida ääristasid kummalgi pool väikesed puust tared, vohav rohi ja vanad tiidakil aiad.
Vasakul nägi ta mändide ja jalakate vahel helkimas jõge ja jõe ning veel suurema ja tihedama metsa taga kõrgusid ümaratipulised igihalja taimestikuga kaetud Uurali mäed.
Aleksander hingas sügavalt sisse. Kas Lazarevol oli Tatjana lõhn? Aleksander tundis halutule, värske vee ja männiokaste hõngu. Ja kalalõhna. Aleksander nägi külaserval kalatehase korstnat.
Ta sammus mööda teed, möödus maja ees pingil istuvast naisest. Naine vahtis teda; Aleksander sai aru. Kui tihti siinsed inimesed Punaarmee ohvitseri nägid? Naine tõusis ja ütles: „Oi ei! Ega te ometi Aleksander ole?”
Aleksander ei teadnud, mida vastata. „Jah,” ütles ta viimaks. „Ma olen tõesti Aleksander. Ma otsin Tatjana ja Daša Metanovat. Kas te teate, kus nad elavad?”
Naine hakkas nutma.
Aleksander vaatas teda. „Ma küsin kelleltki teiselt,” pomises ta edasi astudes.
Naine vudis väikeste sammudega talle järele. „Oodake, oodake!” Ta osutas teele. „Reedeti on neil külaväljakul õmblusring. Otse ees, seal.” Pead vangutades keeras naine taas kodu poole.
„Niisiis on nad elus?” küsis