Maître d’ küürutas broneeringuraamatu kohal ja kui ta suvatses viimaks meie sealviibimist märgata, kontrollis ta meid rangelt üle. Tema pilgu all leidsin end parukat patsutamast, lootes, et ükski juhuslik tume juuksekarv välja ei pääsenud.
„On teil broneering?” Ta hääletoon vihjas, et ta kahtles selle võimalikkuses.
„Hollis,” ütlesin. Ta ei teadvustanud seda, niisiis laususin valjemini: „Molly Hollis?” Olin üllatunud, et hääl oli muutunud madalamaks ja aeglasemaks, nagu oleks seegi ümberkujunduse läbi elanud. Ülemkelner võttis raamatu kätte ja libistas sõrmega tähtsalt üle nimede. „Ah jaa,” ütles ta viimaks. „Olemas.” Ta hääl kõlas pettunult. „Mittesuitsetajate laud. Kardan, et hetkel ei ole midagi saadaval. Teil tuleb baaris oodata.” Ta nookas peaga selle ligikaudse asukoha suunas.
Baaris oli üksildane ja pärast seda, kui olime ainult vett tellinud, veelgi üksildasem. Parukas tõmbus pea ümber kokku ja ma nihelesin oma riidekihtide all. Tähelepanu puudumine oli ilmselge sõnum.
„Kas sinu arvates,” küsis Claudia, „vaevlevad nad eksiarvamuse käes, et me väsime ootamisest ja läheme minema?”
„Jah,” vastasin.
„Ma isegi ei unistaks sellest, et neile taolist rahuldust pakkuda,” ütles ta.
„Ega minagi,” kinnitasin ja suskasin sõrme paruka alla, et sügelevat peanahka kratsida.
Meile määratud laud osutus väga väikeseks, seisis päris söögisaali tagumises otsas ja oli pärjatud suitsetajate tossupilvedest. „Aga ma küsisin mittesuitsetajatele!” protestisin oma madalal tasasel hääletoonil. Mees kehitas õlgu ja osutas restoranilaudadele, justkui öeldes: „Kas te ei näe, et need on kõik kinni?”
Ta jagas menüüd välja ja sooritas kiire taandkäigu. „Veinikaart?” küsisin ta lahkuvalt seljalt, kuid ta oli juba kadunud. See, nagu varsti avastasime, ei kujunenud probleemiks; minust vasakule jääv mõne tolli laiune pingike oli nähtavasti mõeldud hoiupinnaks, kuhu kelnerid möödasööstul kasutatud menüüd heitsid. Ei läinud kaua aega, kui veinikaart minu poole lendas.
Köide oli mahukas ja end lugema asutades kuulsin oma vastset häält Claudiale ütlemas: „Üsna kena nimekiri.”
„Tore,” ütles ta. „Mulle kuluks ära üks hea Burgundia vein. Kas neid on?”
„Lehekülgede kaupa,” vastasin.
Ent olin järjega alles kolmandal leheküljel, kui ülemplatsikelner ilmus taas välja, sirutas käe ja lausus käskivalt: „Mul on seda veinikaarti vaja.”
Ebalesin hetke, endaga võitlust pidades. Seejärel loovutasin veinikaardi. „Braavo!” ütles Claudia. „Püsisid kenasti rollis. Molly on läbi ja lõhki daam.”
„Ei usu, et tal endal võiks selle üle kuigi hea meel olla,” märkisin mina ja nägin tohutu pahameelega, et mu veinikaart on nüüd kolm lauda eemal istuva mehe käes. Tuli tahtmine minna ja kaart tal peost ära napsata, kuid teisalt olin täis otsustavust tegelaskuju välja mängida. Niisiis lehvitas vaene Molly iga mööduva kelneri suunas sõrmi ja viiksatas haledalt: „Hallo, kas ma võiksin palun veinikaardi saada?” Sellist argpükslikku taktikat rakendades läks meil tervelt kakskümmend minutit, enne kui suutsime veini tellida.
„Teise inimese nahas õpib ikka tohutult palju,” pomisesin Claudiale.
„Tõepoolest,” nõustus ta. „Mis sa arvad, millal see põlgliku olemisega ülemplatsikelner meil ükskord tellida laseb?”
Kas me olime nähtamatud, sest olime naised? Või nägime liiga turistide moodi välja, et tunnustust pälvida? Võib-olla oli personal lihtsalt üle töötanud. Kuid kui ülemplatsikelner viimaks küsima tuli, mida me õhtusöögiks sooviksime, ei vaevunud ta mainima hooaja erimenüüd, mida ta oli ennist suure armastusega kirjeldanud meie kõrval istuvale meesterahvale.
Tundsin end kahestatuna, olin ühtaegu nii Ruth kui ka Molly. Esimene oli kahjurõõmus; tänu kohutavale kohtlemisele saab siit hea krõbeda artikli. Molly aga imestas, miks peaks keegi säärast käitumist taluma. Molly soovis, et oleks jäänud koju Birminghami, kus tavalisi inimesi ei kohelda restoranides alatult. Molly oli õigupoolest püha viha täis.
Niisiis ütles ta oma kõige kenama häälega: „Kas kuulsin õigesti, et rääkisite tollele härrale seal midagi erimenüüst?”
Ülemplatsikelner vastas pahuralt: „See on üpris suur eine.”
„Sellest pole midagi,” vastas Molly leebelt. „Me võtame selle. Ja pudel 1985. aastakäigu Chambolle-Musignyd.”
Kui vein ükskord saabus, laskis Claudia end lõdvemaks. Ta keerutas õrnalt granaatpunase varjundiga vedelikku klaasis ja naeratas heatahtlikult praetud hanemaksapasteedile, hingates sisse pasteedi kõrvale pakutava valge virsiku aroomi.
„Valged virsikud meenutavad mulle alati Pariisi,” ütles ta õnnelikult, ja mulle meenus äkitselt oma ema hääl lausumas: „Vaene Claudia,” toonil, mis tal oli tagavaraks vallaliste naiste jaoks. „Ta küll korra abielus, kuid tema abikaasaga juhtus kole õnnetus – ta jäi veoauto alla – ja Claudia ei saanud kunagi mehe surmast üle.”
Samal ajal, kui Claudia kudrutas oma karriga maitsestatud tuunitartari kohal – läbipaistvad rubiinpunased kamakad, mida ümbritses servapidi üksteise peale laotud rediseviiludest sõõr –, mõtlesin sellele, kui vapustatud ta oleks, saades teada, et ema arvates oli ta haletsusobjekt. Pärast oma abikaasa surma oli Claudia end taasleiutanud, loonud tegelaskuju, kelleks kehastuda, ning veetis oma ülejäänud elu seda võtet teistele õpetades. Ta oli mu ema ainuke tööl käiv sõbranna ja ta teenis endale stiilselt elatist; kolmanda klaasi Burgundia veini juures esitas ta lugu oma lemmikhotellist Beaune’is.
Kuulasin viisakalt, näol mänglemas Molly parim juunioride liiga naeratus. Toit oli piisavalt hea, kuid oli raske mitte välja teha sellest, et kõikidele teistele meie ümber pöörati märgatavalt enam tähelepanu.
Seejärel hakkasid asjad paranema. Ülemplatsikelner tuli teatama, et mittesuitsetajate poolel vabanes äsja üks laud. Kas sooviksime ümber asuda? Suitsupilvest välja astudes nägin, et meid juhatatakse suuremasse lauda, ning tundsin, et eine ebameeldiv osa on läbi.
Manöövris puudus aga vähimgi elegants. Tusane lauakoristaja vedas kasutatud veeklaasid ja leivataldrikud üle söögisaali, torkas meile käkerdatud salvrätid pihku ja spurtis minema. Talle järele vaadates leidsin end Molly alistunud häälel kostmas: „Võiks eeldada, et ta vähemalt salvrätid uuesti kokku voldib!”
„Tõepoolest, kullake, mis tähtsust sel on,” nentis Claudia. Kelner oli äsja tema ette asetanud taldriku Barolo veini kastmes mustahvenaga ning ta vaatas seda unistaval pilgul. Kala oli mähitud läbipaistvatesse kartuliviiludesse, mis embasid seda justkui teine nahk. Claudia torkas kahvliharudega ning jälgis vaimustatult, kuidas krõbe kartulikasukas mureneb ning paljastub pehme kreemjas kalaliha.
„Claudia!” ütles Molly teravalt, „kõikidest inimestest peaksid just sina mõistma teatri olulisust. Toit võib ju hea olla, kuid teenindus oli nii halb, et õhtu on rikutud.”
„Palun andestust,” ütles Claudia, kala otsustavalt kõrvale lükates. „Sul on täiesti õigus.”
„Ma ei tulnud siia lihtsalt sööma,” jätkas Molly oma aeglasel tõsisel häälel, „ma tulin siia glamuuri otsima. Olen valmis maksma privileegi eest tunda end mõne napi tunni vältel rikka ja tähtsana. Kas seda on liiga palju palutud? Tulin siia unistust taga ajama, aga välja tuli õudusunenägu. Tunnen end jõuetu kaltsakana. Võin ju olla eikeegi, aga mulle ei meeldi maksta enda alandamise eest. See ei ole õige.”
Claudia vaatas mind teatud imetlusega. Olin ka ise üllatunud. Kust oli see kõne tulnud? Kes see naine