„Ja mis tööd Molly teeb?”
„Ta oli keskkoolis inglise keele õpetaja,” mõtlesin käigu pealt välja. „Kaheteistkümne aasta eest, kui ta abikaasa kinnisvaraäris varanduse teenis, pani ta õpetajaameti maha. Mees tegeleb väikeste kaubanduskeskustega. Neil on kaks last, mõlemad omandavad kõrgharidust.” Elasin rolli sisse ja Claudia tundus rahul. „Nad käivad korra aastas Euroopas,” jätkasin, „ja tulevad iga mõne kuu tagant New Yorki teatrisse ja sisseoste tegema.”
„Vau,” ütles Claudia. „Võta rahulikumalt, kullake. Ära liiga hoogu satu. Sa pead tegelaskujusse sisse elama ja lubama tal loomulikult areneda.” Ta võttis välja väikese märkmiku. „Meil seisab ees suur hulk tööd. Kas sul pastakat on?”
Noogutasin ja lõin märkmiku lahti. „Sul läheb parukat vaja. Kirjuta see aadress üles, ütle neile, et mina saatsin sind, ning osta kindlasti midagi üsna sirge joonega, lühikest ja ilmetut. Ütleksin tuhkpruuni, kui see näeb vähegi vastuvõetav välja. Riietus: usun, et Molly näeks parim välja beežis Armani kostüümis.”
„Armani kostüüm!” läksin ärevile. „Ma ei saa endale Armani kostüümi lubada.”
„Rumalus,” ütles Claudia kärmelt. „See ei pea uus olema. See ei tohikski uus olla. Molly oleks naine, kes oma riiete eest hästi hoolitseb. Lähed ringluspoodi. Kirjuta need aadressid üles. Kui sa beeži ei leia, osta kindlasti midagi heledat. Keskläänest pärit naised ei kanna musta. Mis veelgi tähtsam, hele rõivas muudab sind näiliselt volüümikamaks. Osta endale asjakohaselt harilikud kontsakingad, mitte liiga kõrged. Ja käekott.” Ta kiikas põlglikult minu oma, mis voodil lebas. „Korralik väike käekott, kui sa oleksid nii kena, mitte mõni selline linnubassein.”
Nüüd pööras ta tähelepanu minule. „Maniküür on hädatarvilik. Las nad panevad sulle tagasihoidlikud kunstküüned, mitte liiga pikad. Mollyl, ma olen päris kindel, ei ole sinu töntsakaid – ja kui tohin lisada, kasimatuid – käppi.” Peitsin kiiresti käed keha alla, kuid Claudia jõudis märgata, et ma ei kanna sõrmuseid.
„Ehteid?” uuris ta.
„Mitte eriti,” vastasin.
„Miriam ei jätnud sulle midagi, kui ta eelmisel aastal selle kahetsusväärse insuldi sai? Pean silmas, peale nende hirmsate kostüümiehete, mida ta endale ümber mässis? Selle maailma Mollyd kannavad abielusõrmust ja mulle justkui meenub, et su emal oli esimesest abielust pisike teemantsõrmus.”
„Ta ei sallinud seda,” ütlesin, „ja mina ka mitte. Aga ma vaatan, äkki leian üles.”
„Vaata jah,” laskis Claudia edasi. „Olen veendunud, et Molly on sedasorti naine, kes tunneks end sõrmuseta alasti. Kui Miriami oma välja ei ilmu, pead võltsingu ostma.”
Tööd ja vaeva oli hulga rohkem, kui oleksin osanud arvata. Ja Claudia ei olnud kaugeltki veel lõpetanud.
„Seniks,” jätkas ta, „läheb meil tarvis esmaklassilise jumestuskunstniku teenuseid. See peab olema keegi, kes ei ole ülemäära teatraalne.” Ta raputas pead. „Seda pole lihtne korraldada, üldse mitte lihtne. Aga paar inimest ikka tuleb mõttesse. Ma uurin asja ja uuesti kohtume siis, kui sa järgmine kord New Yorki tuled. Õnneks ei ole me ajahädas. See asi nõuab suuri ettevalmistustöid. Ma tõepoolest loodan, et sa oled selleks võimeline …”
Veetsin suve Los Angelese ja New Yorgi vahet seerides ja igal reisil itta pidasime Claudiaga nõu. Ta keeldus isegi mõtlemast minu füüsilisest muutumisest, kuni Molly kostüüm polnud lõplik. Ja sellega läks aega: ta oli pisiasjade koha pealt selline pedant, et käskis mul Molly sukkade värvi enne kolm korda muuta, kui viimaks rahule jäi.
Oleksin protsessi käigus kannatuse kaotanud, kuid pakkisin parajasti üht elu kokku ja olin alustamas teist ning Molly Hollise otsingud olid teretulnud vaheldus. Keset kolimise tüütuid üksikasju – majasisustuse kastidesse pakkimist, kabineti tühjakstegemist, lapsehoidjate otsimist ja loomade transportimist – tundus maskeeringu harjutamine tohutult lõbus.
Ostsin päevinäinud Armani kostüümi, mis oli kolm numbrit suurem; Claudia nõudis, et kannaksin selle all vööümbermõõdu lisamiseks polsterdatud rinnahoidjat ja kaht paksu särki. Leidsin korraliku väikese käekoti ja ema teemantsõrmuse. Jupp jupi haaval sai riietus kokku. Kulus peaaegu kaks kuud, enne kui Claudia terviku täiuslikuks kuulutas, ent viimaks ometi teatas ta, et aeg Molly debüüdiks on käes. „Telli laud,” kamandas ta. „Kus sa kavatsed seda uut naist maailmale esitleda?”
„Sa tuled minuga kaasa, eks ju?” küsisin närviliselt. „Mõtlesin alustada neljatärnirestoranist, kus on uhiuus peakokk. Kõik ootavad, et ma tema kohta arvamust avaldaksin, ning kui üldse mõni restoran New Yorgis uue Timesi kriitiku suhtes silmi lahti hoiaks, siis just see. Nad teavad, et saabun pigem varem kui hiljem.”
„Le Cirque!” plaksutas Claudia käsi.
„Jah.”
„Täiuslikkus,” lausus ta. „See koht on samavõrd teater kui restoran, Mollyle ideaalne lava. Mul on väga hea meel sinuga sööma tulla.”
Broneering oli ühe kesksuvise päeva varajaseks õhtusöögiks. Kui Claudia hotelli saabus, jumestuskunstnik slepis, olin juba riides. Kui ukse avasin, purskasid mõlemad naerma ning taipasin, kui naeruväärne ma oma metsikute juustega Molly vanamoodsas kostüümis välja näen. Claudia pöördus Denise’i poole. „Sina oled me ainuke lootus,” ütles ta, „et ta pea hakkaks kehaga kokku sobima.”
„Saan hakkama,” lubas Denise ja kiskus oma võlukotist välja plastkeebi. Ta oli mittemidagiütlev keskealine naine, kes murettekitaval kombel, sarnaselt paljude jumestuskunstnikega, ei kandnud oma ülipuhtal näol huulepulka, jumestuskreemi, puudrit ega põsepuna. Ta viskas keebi üle mu kostüümjaki ja hakkas mind kustutama. Esmalt kattis ta mu naha paksu pannkoogitainameigiga. Seejärel muutis ta mu kulmud nähtamatuks. Töö käigus omandas mu nahk kollase tooni, mida sel muidu polnud, ja tekkisid kortsud seal, kus neid varem ei eksisteerinud. Ta värvis mu põski nii, et need tundusid täidlasemad, ja pliiatsiga joonistatud huuled olid väiksemad kui mu enda omad. Ta kõhkles huulepulga osas ja valis seejärel üsnagi judisemapaneva koralltooni, mis oli tema kinnitusel kahe aasta eest moest läinud.
„Pane silmad kinni,” ütles ta, hakates tööle näo ülemise osa kallal. Pintslid pühkisid üle mu laugude, meigikäsnad tupsutasid silmaaluseid. Mu silmad olid ikka veel kinni, kui Denise palus mul paruka pähe panna. See oli valmistatud Claudia täpsete juhtnööride järgi: sirgejuukseline, lühike ja tuhkpruun. Samuti oli parukas nii kitsas, et pidin maadlema, et seda oma ülesseotud juustele kinnitada. Paras katsumus, parukaga heideldes ja kummardudes oli tunne, et mu pea ümber mässitakse kaks hiiglaslikku kummipaela.
„Ma saan sellest peavalu,” kurtsin, hääl juuste all summutatud. „Väljakannatamatu. Sama mis vannimütsis õhtust süüa.”
„Kullake,” ütles Claudia, „lõpeta kurtmine ja vaata üles.”
Tõstsin pea ja avasin silmad. Peeglisse pilku heites leidsin endale otse silma vaatamast naise, keda ma ei tundnud.
„Saa tuttavaks – Molly,” ütles Claudia. Ma ei suutnud rääkida. Tabasin end huuli liigutamast, et näha, kas ka tema huuled liiguvad. Liikusid küll. Nuhistasin nina; Molly nina nuhutas vastu. Tõstsin sõrmed; tema tõstis enda omad. Lehvitasin. Tema lehvitas vastu. Claudia tonksas mu kätt ja ütles õrnalt: „Etendus algab.”
Nägin naeratust, mida tal oli raske alla suruda, ja mõistsin, et ta tunneb end praegu nagu Henry Higgins. Peatselt esitleb ta omaloodud tegelaskuju maailmale; ta suudab vaevu oodata.
„Pea hoogu, kullake,” manitses Claudia, kui uksest välja läksime. „Astu väiksemate sammudega. Pea meeles, sa oled nüüd Molly. Püsi rollis.” Ta krimpsutas nina, kui taksot hõikasin. „Ja ära karju.”
Vähemalt selles osas polnud raskusi. Kiiruse ja lärmakuse jaoks oli liiga palav. Mu mõistlikud kingad kleepusid kõnnitee külge ja põsed olid kollase pannkoogimeigi all punased. Claudia, kes kuumusest