Juustukook on toit, mis peaks olema iga koka repertuaaris, kas või ainult sellepärast, et see nipp on nii odav. Kiire, lihtne ja võib ka kõige tagasihoidlikuma eine pidusöögiks muuta.
See juustukook on absoluutne klassika. Sest ajast peale, kui seda keskkoolis käies esmakordselt ajakirjas silmasin, olen algretsepti järjepannu muutnud. Ajakiri kutsus seda Lindy New Yorgi juustukoogiks, aga see ei sarnane üldse tolle küpsisliku kooriku ja üpris jubeda limase kirsikattega koogiga, mida restoranis serveeriti. Alltoodu on puhtam, lihtsam ja palju hõlpsam valmistada.
1½ tassi 5 purustatud kaeraküpsiseid (umbes 180 grammi)
1 tass suhkrut
½ tassi magedat sulavõid
680 g toorjuustu, eelistatavalt koorikuta, toasooja
4 muna
3 tl vanillisuhkrut
ühe sidruni riivitud koor
2 tassi hapukoort
Kuumuta ahi 175 °C-ni.
Sega purustatud kaeraküpsised ¼ tassi suhkru ja kogu sulavõiga ning vajuta rasvainega määrimata 23 cm läbimõõduga lahtikäiva küpsetusvormi põhja ja külgedele. Pane seniks külma, kuni täidist valmistad.
Klopi toorjuust, ½ tassi suhkrut, munad, sidrunikoor ja kaks teelusikatäit vanillisuhkrut ühtlaseks seguks. Vala jahutatud koorikule ja küpseta 50 minutit kuni tund või seni, kuni juust enam laiali ei valgu ja hakkab paiguti kuldseks tõmbuma. Võta ahjust välja (jäta ahi sisse) ja jahuta umbes 15 minutit traatrestil.
Sega kokku hapukoor, järelejäänud ¼ tassi suhkrut ja järelejäänud teelusikatäis vanillisuhkrut ning määri jahtunud koogile. Pane 12 minutiks tagasi ahju, kuni kook on läikiv ja tardunud.
Jahuta täielikult maha, kata ja pane vähemalt kaheksaks tunniks külmkappi.
8 portsjonit
Molly
Los Angeles Timesi kutsuti sametkirstuks, sest see töökoht oli nii kodusoe. Kui läksin toimetajale oma lahkumisest rääkima, ei vedanud ta mind alt. „Ärme sind veel maha kanname,” ütles Shelby Coffey. „Kui ei õnnestu, võid alati tagasi tulla.”
See tekitas minus veelgi halvema tunde. Pani kaaluma – juba jälle –, kas on ikka mõtet võtta vastu töökoht ussikoopa mainega ajalehes, kus pead lakkamatult oma seljatagust jälgima. New York Timesis veedetud päev ei andnud mingit alust mõelda kohast kui soojast ja hubasest. Kõigele lisaks hakkasid tabloidid peagi kuulujuttude järele nuuskima.
Üheksa aasta eest, kui Los Angeles Timesi saabusin, võtsid mind vastu kirjad raevunud lugejatelt, kes hüüdsid: „Tooge Lois Dwan tagasi!” ja süüdistasid mind selles, et olen põhjast pärit vaheletikkuja. Nüüd ekspluateerisid New Yorgi kõmulevitajad asjaolu, et elasin vahepeal Californias; ükskõik kui palju kordi ma ka poleks neile meelde tuletanud, et olen põline newyorklane, kutsusid nad mind rõhutatult kriitikuks Californiast, justkui ei kõlbaks ma muuks kui ainult salateid hindama. Nad avaldasid isegi lugusid mu toidueelistustest. „Talle meeldib garneerimata toit,” kanti ette, ja ma tundsin, kuidas linn kollektiivselt oigab, justkui oleksid nüüd kõik sunnitud kastmest loobuma.
Siiski, kuni tolle saatusliku lennureisini polnud ma aru saanud, kui agaralt restoranid informatsiooni koguvad, ja selline pealetükkivus lausa vapustas. Nad teadsid nii palju! Istudes ja vaadates, kuidas Jackie vargsi mu nägu justkui üksikasjalikult pähe õppides uurib, taipasin, et abinõu on lihtne: kui iga restoran New Yorgis teab, kuidas ma välja näen, pean ma välja nägema nagu keegi teine. Tundsin isegi inimest, kes võiks mulle näidata, kuidas seda teha. Niipea kui lennuk New Yorgis maandus, läksin telefoniputkasse ja helistasin Claudia Banksile.
Oma hiilgeaastatel oli Claudia olnud näitlemisõpetaja. Ta oli mitmendat aastat pensionil, kuid nõustus silmapilk aitama mul maskeeringut luua. „Oh mu kullake,” ütles ta oma suitsuse briti aktsendiga, „milline hiilgav idee. Saame otsekohe sinu hotellis kokku.”
Kõikidest ema sõpradest oli Claudia mu ammune lemmik. Ainuüksi ta väiksus kutsus armastust esile: ta oli nii lühike, et kaheksa-aastaselt ma lausa kõrgusin tema pisikese kandilise keha kohal. Imetillukeste jalgade otsas kandis ta naeruväärselt kõrgeid kontsakingi ja väikeses ümmarguses peas tihedaid pisikesi usjaid lokke. Ta liialdas kõigega, suitsetas nagu korsten ja rääkis imelisi lugusid inimestest, keda oli tundnud teaatris – ta venitas selle sõna pikaks ja hääldas hästi aeglaselt.
Ta oli üle seitsmekümne, kuid paistis mu hotellituppa tuisates kõhedustäratavalt muutumatu. Kahtlemata tulenes see asjaolust, et temas ei olnud juba algusest peale mitte midagi loomulikku. Claudia juuksed olid värvitud, tal olid kunsthambad ja ta keha oli alati korsettidesse kammitsetud. Isegi ta uhkeldav aktsent oli väljamõeldis. „Tegelikult,” tavatses mu ema rääkida, „on Claudia sündinud Bronxis. Aga see juhtus õige ammu ja tema meelest oleks parem, kui me selle unustaksime.”
Nüüd suundus ta dramaatiliselt keereldes minu poole, jasmiiniparfüümi pilv ümber. „Istu,” surus ta sõrme mulle rindu. „Las ma vaatan sind.”
Nii pisikese naise kohta oli ta hämmastavalt tugev ja ma paiskusin voodile. Kergelt summutatud häälel ümisedes võttis ta mu lõua käte vahele ja pööras valguse poole. „Ütle mulle, mu kullake, mis sa selle suhtes kavatsed ette võtta?” Ta käsi sakutas mu sassis lokipuhmast.
„Parukas?” pakkusin tagasihoidlikult.
Ta tegi grimassi. „Ma näen ette, et sellest tuleb probleem,” ütles ta. „Kas sa riietusele oled mõelnud?”
„Ei,” tunnistasin vabandavalt. „Mõtlesin, et sa ehk aitad.”
„Aitan,” kinnitas ta minu kõrvale voodile langedes, „kuid ainult juhul, kui oled valmis kõike korralikult tegema. Peagi avastad, millist erakordset pingutust nõuab kellekski teiseks muutumine. Kui silmapete on sulle tähtis, pead lõpuni minema; New York Timesi kriitik ei saa endale lubada narri väljanägemist.”
Noogutasin, ja Claudia hakkas sõrmi painutama. „Alustagem sellest, et mõtleme läbi, kes sinust saab.” Ta põrnitses mind tükk aega, uurides mu metsikuid juukseid ja värvilisi riideid lõbustatud irrutatusega. „Kindlasti ei tekita raskusi kujutada ette kedagi sinust hoopis erinevat,” ütles ta kuivalt. Ta vaatles mind veel mõne minuti ja riietas mind justkui pabernukku vaimusilmas mitmesugustesse rõivastesse. „Käes!” otsustas ta lõpuks. „Sinust saab üks neid daame, kes käivad lõunat söömas. Väga korrektne inimene. Mis nime sa endale tahaksid?”
Kui ma endiselt vaikisin, jõllitas ta mind ärritatult ja ütles: „Palun natuke ärksamalt, kullake. Kindlasti tead sa mõnda nime?”
„Molly Hollis?” küsisin. „Kas see sobiks?”
Claudia mekutas nime, mälus, justkui suudaks ta tõepoolest sõnade maitset tunda. „See ei ole täiuslik,” leidis ta, nime mõne korra valjusti välja öelnud. Ta kibrutas suud, just nagu poleks maitse päris õige, ja mulle meenus, et näitlejate hulgas sai ta kuulsaks karmi trenni ja pisiasjade kallal norimisega.
„Sain sellele nimele just krediitkaardi,” lisasin.
„Kuidas,” küsis ta kulmu kergitades, „sa selle kombineerisid?”
„Sain idee emalt,” tunnistasin. „Pärast isa surma polnud tal üldse sissetulekut, niisiis küsis ta, kas ma lisaksin ta oma kontole. See käis nii lihtsalt – pank ei küsinud mingeid andmeid – ja ühel päeval tuli mulle pähe, et kui mulle anti lisakaart ema nimele, antakse mulle neid arvatavasti ka teistele nimedele. Mõtlesin ühe nime välja ja nii ta läks; kaks päeva hiljem sain oma esimese võltsitud krediitkaardi. See muudab mu elu kriitikuna palju lihtsamaks: ma ei pea sularaha kaasas kandma ja niipea kui nimi avalikuks tuleb, viskan kaardi ära ja teen uue. Molly kaart just saabus; ma pole seda isegi veel kasutanud.”
„Lummav!”