Nüüd tundus juba, et mind on mitu, oleksin nagu lendavate hanede diagonaalne rivi. Tagumised nagu ütlesid, et aitab, enam edasi ei lähe, mina ise aga, ees paremal, et läheme veel natuke.
Tekkis ka kuulmishallutsinatsioone, mis on samuti kirja pandud, ja kokkuvõttes on meie ees lausa krestomaatiline pala, mis lõpeb pildiga läbinisti ärakurnatud põgeniku salakavalast ülekuulamisest. Ülekuulaja nimi oli Allan Kaspio (nagu Heinolt olen kuulnud) ja see kuulub tingimata Soome häbitahvlile: Valpo (riigipolitsei) protokolli sai Heino näha Leningradis, kus see kuulus toimikusse, mille põhjal mõistis Nõukogude tribunal talle seekord kümme aastat vangilaagrit…
Ta pidas vastu, tuli tagasi, lõpetas kunstiinstituudi, tegi pilte (mõne uhke omanik olen minagi), vaimukaid juhuluuletusi, muusikat, leidis nii mõnegi sõbra ja oli üldse kõigi poolt armastatud. Ka Akadeemia numbreid on ta illustreerinud. Legendiks jääb ta oma kindlameelsusega: pigem hukkuda kui olla nuhk, ütles ta endale, ja oligi hukkumas, pääsedes tänu Sellele, kes kaitseb ausaid ja julgeid inimesi.
EESTI VABATAHTLIK VÄINÖ LINNA „TUNDMATUT SÕDURIT” LUGEMAS
Tahaksin esitada mõned mõttedVäinö Linna romaani „Tundmatu sõdur” kohta; nende taust võiks soomlasi ju huvitada. Need mõtted kuuluvad nimelt niisugusele Jätkusõja veteranile, kes ise ei olegi soomlane, vaid eesti vabatahtlik JR 200-st. Sellel, et ta on ka kirjanik, koguni filoloog, ei ole arvatavasti tähtsust; minu eesmärgiks ei ole romaani teaduslik käsitlus.
JR 200 oli omapärane väeüksus. Selle enamiku moodustasid eesti noormehed, kellel õnnestus 1943. aastal põgeneda Saksa okupatsioonivõimude mobilisatsiooni eest. Väga suur osa neist oli märkimisväärselt hea haridusega – äsjased abituriendid või üliõpilased. Saksa armeega, eriti SS-vägedega, ei saanud nad liituda poliitilistel põhjustel. Eestlastele olid sakslased ju peaaegu niisama põlatud rõhujad kui venelasedki, kelle käest sakslased olid Eesti kaks aastat tagasi vabastanud. Kuigi oli selge, et hetkel tuleb võidelda palju ohtlikuma Vene imperialismi vastu, ei tahtnud mitte keegi seda teha Saksa imperialistide mundris. Soome vastu tunti aga sügavat aukartust.
Talvesõja kuudel olid eestlased kogu hingest hõimurahva poolt, kuigi juba siis Vene surve all olles ei tohtinud nad seda eriti välja näidata. JR 200 poiste meelsus oli väga isamaaline; muidugi ei olnud kõik muljed Soome armee väljaõppest ülearu idüllilised (ka Soome armees on olnud rumalaid allohvitsere, isegi ohvitsere), kuid see kokkuvõte, mille tegemiseks avanes meil võimalus pärast seljataha jäänud ühist võitluskogemust ja veel hiljem, paljude meeste Siberis veedetud aastate järel, on täiesti ühene: me oleme uhked, et saime olla demokraatliku riigi demokraatliku armee sõdurid. Mannerheimi sõjavägi võitles õigete eesmärkide nimel, kaitstes rahumeelset maad ja selle rahvast sissetungijate vastu. Eriti on meie veendumust tugevdanud võrdlus nende sõprade kogemusega, keda karm saatus viis Hitleri Saksamaa või Stalini Nõukogude Liidu sõjaväkke.
Soome armee eesti vabatahtlike elamusi on kirjeldanud romaanivormis Ilmar Talve, praegune Turu ülikooli professor emeritus: kaks aastat tagasi anti Soomes välja teine trükk tema „Juhansoni reisidest”.Veel põhjalikum on Heino Susi neljaosaline dokumentaalromaan „Hall malev”, mis on JuhaVirkkuneni poolt juba soome keelde tõlgitud, ent ei ole veel ilmunud.2 Oleks üsna huvitav, kui soome kirjandusloolased võrdleksid kord Soome sõja ja armee kirjeldusi neis raamatuis ja Väinö Linna „Tundmatus sõduris”. Pole võimatu, et mõned olulisemad järeldused sarnaneksid nende mõtetega, millest ma nüüd kõnelema hakkan.
Soomlased on ise juhtinud tähelepanu sellele, et Väinö Linna oli mees, kes lõpetas soome sõjaainelises ilukirjanduses runebergliku kangelaskultuse. Kas see arvamus on liialdatud või mitte, on kõrvalt vaadates muidugi raske öelda. Pole ju võimatu, et nelikümmend aastat tagasi oli Soomes lugejaid, kedaVäinö Linna raamatu rahulik naturalism ehmatas. Muidugi ei ehmata see niisugust eesti lugejat, kes on ise sõjas käinud. Ikka ja jälle on säärane mees võinud ainult hüüatada: „Just nii see oli! Just niisugused olid soomlased, meie relvavennad! Just niisuguseid murdeidki nad rääkisid!” Väärib märkimist, et Hietaneni Turu kandi keel kostab eestlasele vahel lausa eesti keelena.
Nõukogude okupatsiooni ajal oli „Tundmatu sõdur” Eestis keelatud. Siiski oli nende vähestegi eestlaste hulgas, kellel oli võimalus välismaal käia, julgeid inimesi, ja muidugi oli ka julgeid soomlasi, kes tõid selle raamatu Eestisse kas soomekeelsena või Kanadas välja antud eestindusena. Raamatut loeti suure vaimustusega – ja üldine mulje oli, etVäinö Linna on kirjutanud läbinisti isamaalise teose. Peab lisama, et eesti kirjanduses ei olegi midagi sellist, mida võiks võrrelda Runebergi pärandiga. Meie Vabadussõjast on 1920.−1930. aastatel kirjutatud piisavalt realistlikult; realistlikult ja isamaaliselt ühtaegu.
Näib, et alles „Põhjatähe”-romaani lugemise järel – kaks esimest osa sellest tõlgiti ja anti Eestis välja, kolmas osutus keelatuks – muutub ka eesti lugeja küllalt tähelepanelikuks ning leiab „Tundmatus sõduris” niisugustki vasakpoolsust, mis eestlast mõnevõrra hämmastab ja mida ta iseloomustaks vist kui pisut naiivset. Jutt käib sagedasest „härrade” sõimamisest „Tundmatus sõduris”, olgu „härradeks” siis oma tuttavad ohvitserid või ministrid kaugel Helsingis – ja samas nende „härrade” käskude täitmisest. Isegi kommunist Lahtinen, kellele jäetakse oma meelsuse väljendamiseks täielik vabadus, teeb täpselt samuti – kuni oma tõelise kangelassurmani. Eesti lugejale peab selgitama, et kahe hõimurahva ajaloos on suuri erinevusi. EestiVabadussõda aastail 1918−1920 ei olnud kodusõda kaugeltki sel määral kui Soome oma; EestiVabariik oli alguses selgelt vasakpoolne ja viis läbi üsnagi revolutsioonilise maareformi: mõisad jaotati rahvale; torparitetaolist maaproletariaati tegelikult ei olnudki, nagu ei olnud ka õiget eesti soost härrasrahvast.
Nüüd aga tuleb kõige olulisem. Iseseisev Soome alustas peaaegu reaktsioonilise riigina ja küllalt julma valge terroriga, sai tunda Lapua liikumise vapustusigi, kuid saavutas 1930. aastate teisel poolel niisuguse üksmeele – selle vormiks oli nn punamullavalitsus –, et suutis välja kannatada kohutavad katsumused, mis oleksid hävitanud iga teise riigi. Kommunist Lahtineni kangelassurm tema enda poolt härrade riigiks sõimatud Soome eest on suur sümbol ja ajaloolisest seisukohast ei ole selles midagi vasturääkivat.
Kas on Soomes kunagi kõneldud Soome imest? Väinö Linna raamatus on see ära märgitud järgnevate palju kordi tsiteeritud sõnadega, mida minagi tahaksin korrata koos nende selgelt iroonilise raamiga – see raamgi on tähtis!
Priha pöördus jälle välipliidi poole ja ütles seda puhastades: „Nõukogude Liit võitis, aga tublile teisele kohale tuli väike vastupidav Soome!”
Tuhka lendas. Hi-hi-hi-hi-hi-hii!
Ütleksin pateetiliselt, et reamees Vanhala hi-hi-hi-hi-hi-hii saatel on teineteisele käe ulatanud vabahärra Carl Gustav Mannerheim ja sotsialistide juht minister Väinö Tanner – tunnistamaks, et vähemalt moraalselt on demokraatia-aade totalitaarse diktatuuri võitnud.
Midagi selletaolist, ma arvan, peaks kirjutama Väinö Linna „Tundmatu sõduri” eestikeelse tõlke kodumaise väljaande järelsõna – kui niisugune väljaanne ainult tuleb.
Ent kas on leida ka midagi niisugust, mida soomlased ise nii selgesti ei näe ja millele oleks vaja juhtida nende tähelepanu? Muidugi tuleks eestlasel olla selles suhtes ettevaatlik, aga ikkagi: mul on julgust kahelda, kas Väinö Linnagi ei pidanud kannatama enesetsensuuri all. Kas sõna „naaber”, mida romaanis nii tihti kasutatakse, on ikka ainult heatahtliku iroonia väljendus? Selle kõrval kasutatakse sõna ryssä, mis oli sõja ajal tavaline, siiski haruharva. Mispärast on nii pinnapealsed või siis lausa kummalised (nagu Petroskoi neidude peatükis) Nõukogude Karjala inimeste ja olude kirjeldused? Kas polnud nõnda, et nelikümmend aastat tagasi ei tohtinud