Milline Teise maailmasõja aastate eesti ohvitser siis temaga päriselt võrreldav olekski!
Kolonelid Alfons Rebane ja Harald Riipalu, kellest vähemalt esimese tõsine eestimeelsus mälestusteski kinnitust on leidnud, olid küll kanged sõjamehed, ometi olid nad sunnitud kandma demokraatlikku maailma solvavate embleemidega sõdurikuube – nagu, jah, paraku peaaegu kõik need mitukümmend tuhat vaprat sõdalast, kes nende ja teiste eesti ohvitseride juhtimisel püüdsid 1944. aastal tõkestadaVene imperialismi sissetungi Eesti piiridesse, mõnda aega isegi tulemuslikult.
Nemad on tagantjärele vaadates pälvinud oma tegudega vahest rohkemgi tähelepanu kui Karl Talpak, kes sõjamehena sai kaasa teha Tartu lahinguid juulis 1941 ja siis juhtida oma üksust, mis paisus kompaniist pataljoniks, järgnenud Tallinna-sõjakäigul.
1944. aasta suve Soome rindel oli ta ka, ent suhteliselt vaiksemal ajal, ja kui ta siis Saksa võimude kiuste septembris Eestisse tuli, et astuda Rahvuskomitee moodustatud Ajutise Valitsuse käsutusse, võis ta kahjuks anda ainult üht nõu: taanduda. (See valitsus, igati seaduslik, ülendas ta muide koloneliks, ja seda aukraadi võiksime edaspidi temast kõneldes kasutadagi, ehk küll ta ise oma tagasihoidlikkuses seda pigem vältis – lahingus jäi see ju nagu kinnitamata…)
Nii et sõjamees küll, kuid põgusamalt kui tema Saksa mundris relvavennad – see-eest aga niisugune aatemees, nagu seda vaevalt ükski teine eesti ohvitser on olnud.
Siinkirjutajal on temast vaimusilma ees õige mitu pilti.
Nendest vahest kõige ilmekamalt see kujuteldav, mille tunnistajaks olid minu vanemad koolivennad Edgar Lamp ja Vello Laos, kes võtsid osa Tartu ülestõusust 9.−12. juulil 1941 (järgnevail päevadel oli tegemist juba pigem lahinguga Saksa ja Vene vägede vahel, eestlastest Omakaitse üksused heausklikult esimeste poolel).
Umbes praeguse Akadeemia tänava kohal oli tollal firma Puhk ja Pojad laoplats, kuhu oli asunud ülestõusnute staap.
Alguses oli nende peaaegu ainsaks ohvitseriks reservlipnik Olev Reintalu, prillide ja kahara brüneti boheemlasesoenguga intelligent, muide Miina Härma kasupoeg. (Teise reservlipnikuga, samuti ülestõusust osa võtnudVagi Pärsimäega sain tuttavaks vanglas 1945. aastal.)
Reintalu oli end partisanideks nimetavate üksuste ülem, ja 10. juulil saabus talle toekas abi lõuna poolt, nimelt Karl Talpaku juhitud Otepää meeste rühm, muidugi relvis, ja siis võisid juuresviibijad kuulda, kuidas täies Eesti mundris kapten pooleraisikust ülemale (kellel vahest käeside küll oli) eeskirjakohaselt oma saabumisest ette kandis.
Reintalu ütles talle, nagu kõneldi, seepeale võrdlemisi familiaarselt umbes nii: „Kuule, sina, kõrgema aukraadiga mees, võta nüüd juhtimine üle!”, ja Talpak temale: „Saada mind parem kohe rindejoonele, mina tulin lahingusse!” – ja nõnda juhtuski,Talpaku üksus asus Emajõe äärde (õhkulastud) Vabadussillast põhja poole.
Treffneristina oli mul Karl Talpakuga muidugi mõnigi vestlus – Saksa okupatsiooni ajal oli aktiivsemate õpilaste kontakt aktiivsemate õpetajatega ju tihe.
Et meie lennust 1943. aasta kevadel õige suur osa Saksa võimude voli alt Soome põgenes, oli suurelt jaolt tema (ja muidugi tema mõttekaaslase, usuõpetaja Elmar Salumaa) õhutuse tulemus: tema, okupantide arreteerimise ähvardusel juba Soomes varju leidnud, võib öelda, ootas meid seal ees… ja nõnda hakkaski sündima meie rügement.
Karl Talpaku mõeldavas biograafias oleks vist vaja mõningast valgust heita ka tema osale Eesti pagulaspoliitikas.
Aastail 1943−1944 oli ta kontaktis Helsingis elava ajakirjaniku HaraldVellneriga, kel tekkisid vastuolud saadik AleksanderVarmaga, ning sirgjoonelise loomu ja käitumisega kapten oli mõnede ringkondade ebasoosinguski. See on nii eestlaslik, et isegi samu sihte taotlevad mehed ja naised omavahel nääklema kipuvad…
Muidugi toetasid Eesti sõdurid kõigest hingest Karl Talpakut, ja ei ole midagi imelikku siis selleski, et sõjajärgseil aastail seisis ta lähedal ajalehe Vaba Eesti väljaandjatele, kes olid põhiliselt äsjased sõdurid. Niinimetatud radikaaldemokraadid võrsusidki nende hulgast.
Olen juba hea mitu aastat tagasi teinud ettepaneku, et üks Tartu tänav peaks kandma Karl Talpaku nime.
Ilmselt on selleks sobivaim 1941. aasta ülestõusuga seostuv Akadeemia tänav (millel ju õieti „akadeemilist” traditsiooni polegi), paralleel nagunii varem või hiljem ennistatavale Kindral Põdra tänavale: seisku kõrvuti need kaks Tartuga seotud sõjameest, kes igasugusest saksameelsusest eriti kaugel on olnud! (Kui vaid praegused Tartu linnavõimud selles küsimuses eestimeelsemaks osutuvad…)
Karl Talpak on olnud ka tähelepandav kirjamees, niihästi aruandjana oma sõjalisest tegevusest kui ka rahvuspoliitilise aatlejana. Miks mitte mõelda tema kirjutiste koondamisele raamatusse?
Valin praegu välja 1948. aastal ilmunud Vaba Eesti almanahhi artikli „Noored ja Eesti”, et osundada neid üha aktuaalseks jäänud mõtteid:
Kui meie isad demokraatliku riigikorra juures pärast Vabadussõda teostasid maailma hämmastava maareformi, milleni pole jõutud veel mujal puhtsotsialistliku valitsusvormiga maadeski, siis miks ei võiks meie juba homme anda maailmale head eeskuju, kuidas demokraatlikul teel ja vabaduspõhimõtete maksimaalsel rakendamisel korraldada oma riigielu nõnda, et sealt oleks kadunud põhjused klassivaenuks ja valitseks harmooniline ühiskondlik kooselu kindlaima alusena meie iseseisvusele ja rahva loovate jõudude täielikule mõjulepääsule.
HEINO MIKIVERI LEGEND
Õieti on legendaarne terve see vennakolmik: esiteks USA-s elav luuletaja ja publitsist, tuntud raadiohääl Ilmar Mikiver, teiseks Rootsis elanud ja mõne aja eest lahkunud kunstnik Olev Mikiver, ning siis kolmandana tema, Heino, noorim, sõprade seas Niuksuks kutsutud – kas siis sellepärast, et noorim, või hoopis naljapärast, sest ta oli kaugelt kogukam vanematest vendadest, lausa Kalevipoeg. Mitte üksnes kogukam, vaid ka mitmekülgsem: oskas kirjutada väga heal tasemel värsse, joonistada ja maalida, aga peale selle oli ta ka silmapaistev muusik, džässis aktiivne enam-vähem elu lõpuni.
See lõpp jõudis kätte tänavu 26. veebruaril, laskmata Heinol saada kaheksakümneseks, mis võinuks toimuda samuti tänavu, nimelt 31. augustil. Kohe selgitan, mispärast ta juba on legend ja saab selleks kahtlemata veel rohkemgi.
Olin kevadel 1946 imekombel ja tänu mõjukale sugulasele pääsenud Vene julgeolekuorganite küüsist. Karistuseks määras Moskva erinõupidamine kolm aastat vangilaagrit ja ühtlasi amnesteeris mu (sõjaaegsete „pisikuritegude” puhul seda tollal tehti). Kodus Tartus tagasi, tundsin ennast omajagu halvasti, eriti tunnetades mõnegi tuttava kahtlevat suhtumist: kuidas sa ikkagi lahti said! Mu kaasüliõpilaste hulka kuulusid Ea Jansen ja Niina Trass (hiljem Lassmann, Peep Lassmanni ema), ja kord nende seltskonnas (Kloostri tänava mälestusväärses korteris) sain tuttavaks saatusekaaslasega: noormehega, kes oli ka saanud kolmeaastase karistuse (ja amnesteeritud), samuti Soome sõjaväes olemise eest. Esimesest hetkest tekkis vastastikune sümpaatia, vist vajasime mõlemad saatusekaaslase lähedust. Heino on minust kirjutanud nii: Jõime temaga koos ära määramatul hulgal õlut ning laulsime rügemendi hümni, Sirkka Liisat ja Iso-Iitat – niipalju kui sõnu mäletasime. Küsisin temalt nõu, kas ei saaks ühineda Lõuna-Eesti metsavendadega, ja ta lubas asja uurida.
Ja ma olevatki vastava kontakti leidnud. Ausõna, ei mäleta, missuguse – niisugused asjad unustati tollal ju kähku, ja nõnda, et mälusse jäi tõepoolest auk. Võpatan praegugi, mõeldes võimalusele, kuidas võinuks mu kontaktiotsimine teatavaks saada seal, kus see tekitanuks ametialast huvi. Heino „kaassüüdlased” ju vangistatigi ja said oma karistuse.
Suuskadel Soome põgenemisest räägiti juba Talvesõja ajal, Heino on aga see mees, kes on kirja pannud ilmeka mälestuskillu „Jääretk Soome aastal 1947” (soomepoiste väljaandes Põhjala Tähistel 1995, nr 22), niisiis jäädvustanud ajalukku selle tõenäoliselt ju väga harva sooritatud teekonna. Olin temaga Tartus koos neil kuudel, kui ta varjas ennast Tallinna julgeolekumeeste eest – talle oli tehtud sundiv koostööettepanek ja ta oli otsustanud põgeneda, maksku mis maksab. (Mõtlen