Vihmasaatjad. Janka Lee Leis

jääma seitsmesaja viiekümne ja tuhande tähemärgi vahele. Praegu oli juttu rohkem ja see oli pisut laialivalguv. Seda tuli nudida ja nii, et ivakesed päris kaduma ei läheks, aga Evele paistaks kõik söödav. Ta pani jalad diivanilauale ja võttis läpaka põlvedele. Sõnad keerlesid ta ees ja mõtted läksid uuesti kogukale ülemusele.

      „Joonake, tee see artikkel valmis – sinu käes on see ju nagu nuusata. Sa ju loengus räägid iga päev sellistest asjadest. Ma olen sellel nädalal väga hõivatud, aga ma vaatan selle muidugi üle ja oleme kaasautorid. Mis?” oli Eve öelnud. Nagu alati sellistes olukordades, rääkis ta kuidagi sugereeriva häälega ja Joonas tundis, kuidas see ta tahte uimaseks suigutas. Eve oli ta laua kohale kummardunud ja tema suured rinnad, mis paistsid selle nurga alt samal tasapinnal kui kõht ja reied, pungitasid sviitri V-kaelusest liialt välja. Ta oli äsja söömas käinud ja see oli ta veelgi ohtramalt higistama pannud. Eve otsaesisel pärlendasid piisakesed ja heleroosa sviitri kaenlaalused olid värvunud tumeroosaks. Joonasele paiskus näkku hakklihakastme ja rosinakisselli lõhn, mis segunes higilõhnaga, ja see komplekt pani Joonase kiirustades laua tagant püsti tõusma. Pisut eemaldudes hingas ta sügavalt sisse ja tegi näo, et tal on asja printeri juurde. Karl oli talle kord pärast üht sarnast stseeni silma pilgutades öelnud: „Midagi nii suurepärast ei saa kunagi olla liiga palju, eriti kui heldelt pakutakse.”