Ta pani ette järgmise suitsu ja valis Atsi numbri.
Ats oli vana klassivend, kes lahutas aasta tagasi ja oli alati mõnus kaaslane, kes ei küsinud kunagi midagi isiklikku. Ta võib-olla isegi ei teadnud, kellena Joonas töötas ja kas ta on üksik, lastetu või aasta isa. Ats ei rääkinud ka enda elust kunagi. Seda, et ta eelmisel aastal lahutas, rääkis keegi klassi kokkutulekul. Ilmselt sai see keegi seda teada selgeltnägemise teel või oli Atsi naise tuttav.
Atsiga võis lõpmatuseni rääkida jalgpallist, korvpallist, hokist, tennisest – üldse peaaegu kõigest, mis seostus spordiga. Naiste teema võttis Ats kõneks ainult seoses naissportlaste ja Eesti Televisiooni ainsa naissoost spordikommentaatoriga. Joonas ei olnud spordifanaatik, kuid oli kosutav mitte rääkida ja mitte mõelda elust. Kord oli Ats talle öelnud: „Kui iluuisutamine ja võimlemine välja jätta, on spordis kõik loogiline, lihtne ja üsna aus. Ja kui ei olegi aus, siis kõik vähemalt teavad, et see nii on. Reeglid on paigas, aega mõõdetakse täpselt ja kõik teavad või vähemalt peaksid teadma, kuidas see mäng käib.”
„Võib-olla sellepärast Ats räägibki nii meelsasti spordist, et ta saab sellest aru. Ja ei mingisugust süva-psühhoanalüüsi. Eluterve ellusuhtumine,” mõtles Joonas ja vajutas telefoni kutsuma.
„Ats kuuleb,” ütles Ats ja ta hääl kajas vastu, nagu istuks ta vetsus või kirikus.
„Mina, Joonas. Mis teed täna õhtul? Kõrtsi ei taha minna?”
„Võib ikka,” vastas Ats naerdes.
„Ma tulen su maja juurest kuskil veerand tunni pärast taksoga läbi.”
„Teeme nii,” kõlas kolksatuse ja vee tõmbamise heli taustal.
„Miks ta helistab seal ukse taga?” mõtles Joonas uniselt.
Ta tuikus püsti, haaras oma hommikumantli ja koperdas ukse poole. Peas tuksus ja ta ei mäletanud eriti, kuidas ta koju oli jõudnud. Ta kobas võtit ja tõmbas ukse lahti, ilma et oleks vaevunud uksesilmast vaatama, kes see ärataja oli.
Liis.
Ta jahedusest õhetavate põskedega nägu vaatas tähelepanelikult Joonase poole ja ta pomises: „Anna andeks… ajasin su üles… Ma lihtsalt tahtsin korraks möödaminnes läbi tulla.”
Joonas tuli ukseavast hääletult eest ära ja toetas seljaga vastu esikuseina.
„Liis…” ja see kõlas peaaegu nagu oie.
„Ma lähen kohe ära, kui ma sind segan. Joonas, me võiksime rääkida… Ma ei tahtnud sind äratada.”
Joonas ei teadnud, kas ta suudab hetkel midagi rääkida. Ta libistas kätega läbi juuste ja ütles: „Oota üks hetk, ma joon lonksu vett.” Ta astus vannituppa, kuses, loputas suuveega suud, vaatas oma väsinud ja kottis silmi ning neelas haisva klooriveega ühe peavalutableti.
Liis oli saapad jalast ära võtnud ja vaatas aknast välja. Ta seisis seal, õrn ja habras, ning Joonas, kes teda selja tagant hääletult vaatas, tundis, et ta tõesti vajab seda naist. Ta astus Liisi juurde, pani käed ümber ta piha ja hoidis teda oma haardes nagu last. Laeng, mis Liisi keha läbistas, surus ta pea kuklasse ja pani ta vaikselt niutsuma. Joonas libistas käed ta siidpluusi alla ja kattis naise rinnad oma pihkudega, tõmbas seejärel ühe käega seeliku üles ja kiskus stringid maha. Liis kummardus ja ta pehmed punased juuksed hõljusid Joonase hingamise rütmis ümber ta pea. Nende kehad sobisid, need olid nagu loodud üksteist hellitama ja Joonas teadis, kuidas naist õnnelikuks teha. Tema keha teadis, kuidas seda teha ja naised armastasid teda selle pärast. Harva, kui nad tema koore alla pääsesid. Liis oli natuke pääsenud.
„Joonas,” sosistas ta, nagu meenutamaks endale, kellega ta koos on.
„Joonas.”
Siis lamasid nad vaibal, sealsamas akna ees ja Liis naeratas.
„Joonas, ma võin ju armastada kahte meest ühekorraga.”
„Või siis mitte kumbagi,” vastas Joonas ja vaikis, nagu selle võimaluse üle järele mõeldes. „Ma ei tea. Mina olen armastanud ainult ühte korraga.”
See oli esimene kord, kui ta Liisiga koos olles selle sõna välja ütles. Läbi meelekohtade kaikuva tuikamise meenus talle Liisi veider eemalehoidmine ja vaikimine. Ta mõtles, et tegelikult ta ju ei teagi, mida temalt oodatakse ja millises rollis teda edaspidi näha soovitakse.
„Ma tean, et see ei ole aus ei sinu ega ka Tomi vastu. Ma ei suuda valida… Ei suuda otsustada ja loobuda. Iga päev, kui ma sinust eemal olen, teeb mulle lausa füüsiliselt haiget. Ma muutun armukadedaks, närviliseks. Mu keha vajab sind… Täna, kui ma tulin – ma arvasin, et sul on siin mingi naine.”
Ta vaatas Joonasele otsa ja jätkas: „Anna mulle andeks, mul ei ole mingit õigust armukade olla.”
Tuikamise kurdistava heli saatel oli Liisi jutt nagu taustamuusika. Joonas muljus sõrmedega meelekohti.
„Ma tahan sind,” ütles Liis ja suudles teda.
„Ta tahab mind,” salvestas aju ja Joonas muigas kõveralt: „Nümfomaan.”
Ta käsi rändas Liisi kõhnadel, kuid lihaselistel marmorreitel. Viimased riided lendasid kaares eemale.
Valge sametjas nahk.
Soe hingeõhk teineteise suus.
Liisi kassilik nõtkus ja suletud silmad.
Hägustuv aeg ja ruum. Tappidest lahti, nagu vana tool, mis ühel päeval laguneb.
Joonase aju taastus tasapisi sellest keerisest nagu hoo kaotanud vurrkann.
„Ma pean minema,” ütles Liis. „Ma ütlesin kodus, et lähen poodi. Ma olen liiga kauaks jäänud.” Ta naudingust hägune pilk otsis Joonase silmi.
Joonas suudles teda.
Liis läks vannituppa ja lodistas seal. Tuli siis paljalt tagasi ja hakkas aeglaselt riietuma. Joonas jälgis teda ja kadus siis omakorda vannituppa.
Liisi kontsad klõpsusid mööda põrandat ja ta hüüdis: „Joonas, ma lähen! Suhtleme.”
„Suhtleme,” pobises Joonas.
Välisuks prantsatas kinni.
3
Reede öösel vastu laupäeva ei maganud Nora rohkem kui paar tundi. Ta jõi oma meelte rahustuseks mitu klaasitäit brändit, kuid see ei pannud teda magama, vaid kutsus esile peaaegu hüsteerilise nutuhoo. Ta rahustas end mõtetega, et kõik on tegelikult korras ja Raul on lihtsalt pisut tujukas, kui sedagi, sest tema ise oli ju süüdi – ta ei kasutanud ära võimalust „leppida” või vähemalt aru saada, mis oli juhtunud. Sellist siselähetust, kuhu nad saavad minna kahekesi, ei tule võib-olla niipea enam. See oli suurepärane võimalus teda näha, puudutada, rääkida – ja nad rääkisid vaid… oh jumal, millest nad rääkisid?
Nora tundis, kuidas Raul kaugeneb, kuidas ta teda väldib ja vaid tema piinamiseks flirdib ühe tibiga personaliosakonnast. See tibi ei olnud isegi ilus, ainult kaheksa, no kõige enam üheksa aastat Norast noorem. Aga, mida loeb vanus, kui on hingeside – kui kahest on saanud üks.
Vastu hommikut mässis ta ennast romantiliste pettekujutuste uduloori. Neis pettekujutustes armatsesid nad kirglikult, nagu nad kunagi nende suhte alguspäevil olid armatsenud. Nad pidasid lõputuid dialooge, mille käigus Raul kirglikult ja peaaegu pisarsilmi seletas talle, rumalale Norale, kui väga ta teda armastab. Pärast seda olid nad jällegi väga õnnelikud.
Psühholoogid oleksid tema seisundit nimetanud „meeletuks armumiseks”. Samamoodi, nagu ergutite ja rahustite kuritarvitamine mõjutab organismi, oli see seisund muutnud keemilisi reaktsioone tema ajus ja tekitanud sõltuvuse ning meeletu soovi saada kätte oma ihaldatu. Nagu kokaiinisõltlane püüdis ta leida kavalaid teid olukorra muutmiseks või algse olukorra taastamiseks.
Laupäeva hommikul magas ta kauem