I
Tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale.
1
Terve päeva oli sadanud. Pilved rippusid madalal auto kohal ja kojamehed pühkisid meeleheitliku tublidusega aknalt pikki peenikesi vihmaniite. Sadamas oli vihm tunginud sügavale naha vahele ja pannud nad mõlemad lõdisema. Nüüd oli Raul autosoojendaja põhja keeranud ja Nora tundis, kuidas krõbekuum õhk ta ninasõõrmeid kuivatas ja kurku kõrvetas.
„Hinga. Rahu… rahu. Pool teed on veel ees. Ta jõuab,” mõtles Nora.
„Mu pea valutab,” ütles Raul raadiokanalit vahetades.
„Tahad, mul on aspiriini?” pakkus Nora.
„Ei.”
Päev oli seljataga. Raul haigutas ja lasi ennast lõdvaks. Ta aimas häguselt, et ta teeb Norale haiget. Ta oli vaid ühe naise vastu tundnud midagi sellist, mida emotsiooni laadi ja tugevuse poolest oleks võinud nimetada ka armastuseks. See oli aastaid tagasi. Raulil oli pärast seda olnud kümneid suhteid ning ta ei võtnud ühtegi neist liiga tõsiselt. Naiste tundeelu oli tema jaoks kuidagi ülepakutud ja ebatõeline, see oli nagu inimkõrvale kuuldamatu heli, mida kalad kuulsid, aga tema, Raul, mitte. Nora tahtis rääkida. Rääkida. Ka siis, kui polnud enam midagi öelda. Rauli diplomaatilised oskused ja loomus takistasid tal asju otse välja öelda. Lihtsam oli vaikida ja Nora teemadest kõrvale hoida. „Maailmas on nii mõttetult palju sõnu ja lugusid. Igaüks peab oma sõnu millekski eriliseks, mida teised võiksid kuulda, nende üle pead murda ja neile mõtestatult vastata,” mõtles ta igavlevalt. Ei, ta ei tahtnud praegu sõnu ja see kõik oli ta ära tüüdanud.
Nora vaatas arglikult Rauli poole ja nägi seda, mida ta alateadvus soovis. Nora arvates püüdis Raul näida rahulik, aga ei olnud seda. Nora nägi, et ta poeb tüdinud inimese maski taha, aga vaevalt ta siiski tüdinenud oli.
Rauli käed otsisid mobiiltelefoni. Ta leidis selle, klõpsis midagi ja pani selle käest ära. Võttis uuesti kätte ja vahtis helendavat ekraanikest. Keegi ei helistanud. Ta toksis mingi sõnumi ja mõne minuti pärast hakkas telefon helisema. Raul rääkis ja naeris valjemini, kui tavaliselt. Vähemalt nii pidi see olema. See pidi olema rõõmuta naer. See pidi olema teesklus. „Mida talle seal telefonis ka ei räägita, see ei saa olla naljakas – vähemalt mitte praegu.” Nora vaatas Rauli naervat, ükskõikselt rahulolevat nägu ja ta teeskluseotsingutesse tungis selgus: „Ta käitub, nagu ei oleks mind olemas.” See võimalus kägardas valge A4 formaadis paberilehe sooniliseks virsikukiviks, sundis ta pilgu sügisöö pimedusse, surus ta jäiga selja vastu sooja autoistet ja meenutas talle vajadust: „Hinga… Rahu… Sügavalt ja rahulikult sisse ja siis sügavalt ja rahulikult välja. Sisse… üks, kaks, kolm. Välja… üks, kaks, kolm.”
Tallinnani oli veel oma 60 kilomeetrit ja auto kojamehed vehkisid endiselt hoogsaid kaari jättes. Oli pime ja vastutulevad autod pimestasid Nora väsinud silmi. Kui talle näis, et nad on juba kümmekond minutit vaikuses sõitnud, palus ta viimaks: „Räägi minuga.”
Raul ohkas ja vaikis edasi. Nora tundis, et Rauli arvates on ta ilmselgelt hani. Uhkus perutas ja ta püüdis endiselt sisse ja välja hingata. Tegelikult ta ei eksinudki palju, Rauli arvates oli ta tõesti paras hani, kuigi üsna seksikas ja üldse mitte kehv tiimikaaslane. Raul oli temaga koos töötades tundnud rõõmu sellest, et Nora püsis lainel, tabas mõtet ja mõtles ise. „Nora ei ürita sinu eneseuhkust kõditada, sind kiita ja meelitada. Tal on oma seisukoht ja kui see sinu omaga ei ühti, vaidleb ja võitleb ta oma tõe eest,” oli Raul teda kord asekantslerile iseloomustanud. Raulile oli Nora tegelikult kogu aeg meeldinud, aga ta lihtsalt ei suutnud naise tunnetele samaga vastata. Ta oleks veel nüüdki võinud ju temaga olla, aga see lugu oli kestnud liiga kaua ja need mõned orgasmijärgsed minutid, mil nad end koos õnnelikena tundsid, olid liialt lühikesed. Raul teadis, et selliseid minuteid võisid pakkuda paljud, ka need, kes ei oodanud temalt midagi, mida tal pakkuda polnud. Nora aga ootas väga palju enamat ja Raul ei viitsinud enam teeselda.
Viimaks võttis Raul ennast kokku ja rääkis. Nagu alati, leidis ta võimaluse jääda viisakaks ja pinnapealseks. Ta otsis kergeid teemasid ja libises neistki kergelt üle. Pingutamisi rääkisid nad ilmast, ministeeriumi remondist, teeoludest.
„Õudne,” mõtles Nora ja aimas, et nad ei räägi neist asjust enam mitte kunagi. Tegelikkuse tunnetus pressis end roosast mullist läbi ja sosistas talle: „Sina, Nora, pead selle enda jaoks selgeks mõtlema. Rauli jaoks on niigi kõik selge.”
Nora oli uhke ja tark naine – vähemalt nii meeldis talle endast mõelda. Võimalus, et Raul võiks temast tüdinenud olla, tekitas temas soovi eemale saada. Tekitas kiusatuse öelda: „Palun jäta auto seisma, ma lähen siit jalgsi edasi.”
„Naeruväärne,” oleks talle vastatud.
Ta surus kiusatuse maha, hingas sisse ja välja ning ütles püüdlikult seltskondlikuna: „Sa lähed siis esmaspäeval Brüsselisse ja pärast seda on sul puhkus?”
„Jah, kaks nädalat,” vastas Raul ja võttis uuesti telefoni kätte. Seekord valis ta ilmselt asekantsleri numbri, sest teemad olid just sellised, mida tavaliselt temaga arutati. Ta naeris mingi nalja üle ja vastas püüdlikult semulike sõnadega. Elas rolli sisse ja küsis viimaks, kas sellega on nüüd korras. Ilmselt sai ta rahuldava vastuse, sest siis lõppes kõne peaaegu kohe.
Nora mõtles ajale, kui kõik oli veel hästi, kui ta tundis, et see suhe on enamat, kui lihtsalt hea klapp voodis ja töökollektiivis, ja kui ta oli veendunud, et see, mida tema tunneb, on vastastikune.
Nora naeratas omaette, kui talle meenus, kuidas ta suutis lõpetada lause, mille Raul oli alustanud, kuidas ta sisemiselt rõõmustas, kui Raul kasutas neidsamu sõnu ja väljendeid, mis tallegi külge olid jäänud. Kuidas ta koosolekute ajal ainsana tundis Rauli jutus ära vihje, nalja või iroonilise noodi, kuidas ta muigas ning kuidas Raul selle kinni püüdis. Diplomeeritud matemaatikuna näis Norale, et vaimne kokkupuutepunkt sellel koordinaatteljestikul oli nii täiuslik, kui kahe massilt ja polaarsuselt erineva keha puhul üldse võimalik on. Trajektoorid, mida mööda nende kehad liikusid, kattusid või vähemalt lõikusid väga sageli.
Nende parim aeg oligi tegelikult enne seda, kui nad seksini jõudsid. Siis võisid nad Messengeris tundide kaupa tööasjust kirjutada või vaikida ja teada, et teine on kuskil seal. Norat tegi siis õnnelikuks isegi see, et Raul on arvuti taga ja teeb tööd nagu temagi. Olek „saadaval” tegi Nora õnnelikuks ja olek „eemal” tähendas, et ta sööb või teeb kohvi ja tuleb kohe tagasi. Kuigi nad olid üksteisest eemal, olid nad koos ning tegid üht ja sama. Nora ei raatsinud arvuti tagant lahkuda enne, kui tema seda tegi. Tavaliselt oli see öösel, kella ühe ja kahe vahel. Siis soovis ta naeratava smiley saatel „head ööd” ja tõmbas ennast voodis kerra.
Nora idealiseeris seda suhet puhtnaiselikult ning tundis seletamatut lähedus- ja ühtekuuluvustunnet. Rauliga algas ja lõppes suurem osa ta mõtetest. Nora oli temast nii palju mõelnud, et tegelikult ta polnud enam kindel, kui palju selles kõiges oli tema enda fantaasia vilja ja kui palju tegelikku Rauli. See Raul, keda tema armastas, oli kahtlemata pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega. Ta oli tark ja oskas liider olla – ehk siis inimene, kelle poole vaadati ja kelle seisukohta peeti arutamist väärivaks. Tal oli hea huumorimeel ja ta oskas olla uskumatult naljakas. Nora uskus, et ei olnud kedagi temasarnast veel kunagi kohanud, ja austas teda. Imetles tema võimet kõiki oma valdkonna teemasid näilise kergusega käsitleda. Pinnal libisemine, pinge leevendamine õigel kohal ja naljaviskamine tulid Raulil tõesti meisterlikult välja. Nora ise läks sügavuti ja ta teadis, kui palju on vaja töötada, et end kõigega kursis hoida. Ta üritas lugeda kõiki neid dokumente, mis nende osakonnast läbi käisid. Ta tahtis olla toeks ja pingutas oma töödega maksimaalselt, õppis ja luges igal võimalusel ning tundis siirast huvi. Viimasel