Härra Hédouin oli parajasti Lille’is kangaid ostmas. Neid võttis vastu proua Hédouin. Kirjutussulg kõrva taha pistetud, andis ta seistes korraldusi kahele töötajale, kes seadsid kangatükke riiulitele; erakordselt kaunis, korrapäraste näojoonte ja siledalt lahkukammitud juustega naine mustas kleidis, millel torkas silma madal krae selle alla seotud meeste kaelasidemega, naeratas sedavõrd väärikalt, et sugugi mitte argade kilda kuuluv Octave suutis tervituseks üksnes pomiseda. Mõne minutiga oli asi joonde aetud.
„Aga nüüd,” lausus naine ostjatega suhtlemises kogenu asjalikul toonil, „tutvuge kauplusega, kui teil aega on.”
Ta kutsus Octave’ile saatjaks ühe müüjatest. Vastanud viisakalt Campardoni küsimusele, et preili Gasparine on asju ajamas, pööras ta mehele selja ja jätkas poolelijäänud tööd, jagades tasasel, kuid kindlal häälel korraldusi.
„Mitte sinna, Alexandre… Siidkangad pange ülespoole… Vaadake, see on juba teist liiki kangas!”
Kõhklevalt paigal seisev Campardon lausus Octave’ile, et tuleb talle lõuna eel järele. Tervelt kaks tundi veetis Octave kauplusega tutvudes. Ta leidis, et see on halvasti valgustatud, ahtakese ruumi kõik nurgad on täis kuhjatud kaupu, millele polnud laos ruumi jätkunud, nii et müüridena kõrguvate kaubapallide vahele olid jäänud ainult kitsukesed läbikäiguteed. Mitmel korral sattus ta kokku ringi askeldava proua Hédouiniga, kes osavalt, ilma kleidisabaga kuhugi takerdumata kõige ahtamatestki piludest läbi lipsas. Ta paistis olevat äri hing ja selle töörütmi kindlustaja, kellele kogu personal tema valgete käekeste vähimagi märguande peale kuuletus. Octave oli solvunud, et naine kordagi temale pilku ei pööranud. Kolmveerand seitsme paiku, kui ta viimast korda laoruumist üles tuli, öeldi talle, et Campardon ootab teda üleval preili Gasparine’i juures. Seal asus pesuosakond, mida preili juhatas. Keerdtreppi mööda üles minnes aga jäi noormees nagu naelutatult sümmeetriliselt püramiidi laotud kalinguripakkide taga seisma, kuna kuulis arhitekti Gasparine’i sinatamas.
„Ma vannun, et ei!” hüüatas end korraks unustanud mees häält tõstes. Järgnes vaikus. „Kuidas ta elab?” päris noor naine. „Mis sest rääkida! Ikka seesama. Kord parem, kord halvem… Nüüd taipab ta isegi, et nii jääbki. Paranemist pole loota.”
Gasparine vastas osavõtlikult: „Vaeseke! Sulle tuleb kaasa tunda. Aga sa oled osanud asjad teistmoodi korraldada… Ütle talle edasi, kui kahju mul on, et ta kogu aeg haige on.”
Laskmata naisel lõpetada, haaras mees tollel õlgadest ning suudles teda madala lae all levivas lämmatavas gaasileitsakus ahnelt huultele. Naine vastas suudlusele, pomisedes:
„Kui sa saad, siis tule homme kell kuus… Ma ootan sind voodis. Koputa kolm korda.”
Hämmastunud, kuid juba taipama hakanud Octave köhatas ning ilmus nähtavale. Nüüd ootas teda ees uus üllatus: nõbu Gasparine’ist oli saanud kuivetunud, kõhn ja kondine, esiletükkiva lõua ja karmide juustega naine; kunagi kaunis, nüüdseks mullakarva tooni omandanud näos olid alles ainult suured ilusad silmad. Naise karmid näojooned ning tundlike huulte isemeelsus ja tulisus tekitasid temas samasugust segadust kui rauge blondiini Rose’i hilinenud õidepuhkemine.
Octave’i vastu oli Gasparine viisakas, ilmutamata siiski kohtumise üle liigset rõõmu. Ta meenutas Plassansi ja seal elatud aastaid. Kui nad koos Campardoniga tema juurest lahkusid, surus naine nende mõlema kätt. Alumisel korrusel lausus proua Hédouin Octave’ile lühidalt:
„Homseni, härra!” Tänaval, keset sõidukite müra ja möödujate pidevat tõuklemist ei saanud noormees jätta tegemata järeldust, et daam on väga ilus, kuid armastusväärseks ei saa teda siiski pidada. Värskelt uuendatud kaupluste valgustatud vaateaknad heitsid pimedale ja räpasele tänavale elustavaid laike, samal ajal kui vanad, ähmaste vaateakendega poekesed, mille sisemuses hingitsesid kauge tähe valgusena suitsevad petroolilampide tulukesed, mõjusid nagu varjumülkad. Neuve-Saint-Augustini tänavas, natuke maad enne Choiseuli tänavasse keeramist tervitas arhitekt ühe niisuguse poekese ees seisvat naist.
Sale, noor ja elegantne siidmantlisse mähitud naine seisis lävel, hoides enda ligi kolmeaastast poissi, et see rataste alla ei satuks. Naine vestles ühe katmata peaga vanema naisega, ilmselt poeomanikuga, kellega oli sina peal. Varjava ukseorva ja lähedal põlevate gaasilaternate vilkuvas hämaruses ei suutnud Octave näojooni eristada, ometi tundus, et naine on ilus, kuigi näha polnud muud kui kaht säravat silma, mis kahe leegina teda korraks sihikule võtsid. Naise selja taga kössitas rõske keldritaoline poeke, millest hõngus kerget salpeetrilõhna.
„See on proua Valérie, majaomaniku noorema poja härra Theóphile Vabre’i abikaasa – mäletate ju, nad elavad teisel korrusel,” ütles Campardon paar sammu eemale jõudes. „Võluv daam! Ta sündis siinsamas poekeses, kvartali kõige paremal järjel pudupoes, mida tema vanemad härra ja proua Louhette igavuse peletamiseks veel praegugi peavad. Julgen kinnitada, et nad on siin üsna kenasti raha kokku ajanud!”
Kuid Octave ei mõistnud sedasorti kauplemist kusagil vana Pariisi unustatud nurgas, kus kunagi piisas sildiks vaid lihtlabasest riidetükist. Ta vandus endamisi, et ei hakka mingi hinna eest niisuguses urkas elama. Siit võib ju igasuguseid haigusi külge saada!
Juteldes olid nad trepist üles jõudnud. Neid oodati. Koketse soenguga proua Campardon oli riietunud halli siidkleiti, näidates kogu oma olemusega, et kannab enda eest hoolt. Armastava abikaasa õrnusega suudles Campardon teda kaelale.
„Tere õhtust, mu kiisuke! Tere õhtust, mu kallike!” Mindi söögituppa. Lõuna oli meeldiv. Alguses rääkis proua Campardon Deleuze’idest ja Hédouinidest, kogu kvartalis lugupeetud perekonnast, kelle liikmed on üldiselt tuntud – üks nõbudest peab Gailloni tänavas kirjutustarvete äri, onu kaupleb Choiseuli passaažis vihmavarjudega ning õe- ja vennatütredki on ümbruskonnas mitmesugustes ametites. Seejärel võttis vestlus uue suuna, räägiti Angèle’ist, kes istus kangena oma toolil ja tõstis nurgeliste liigutustega toitu suu juurde. Ema kasvatas teda kodus – nii on kindlam. Ning soovimata sellel pikemalt peatuda, pilgutas proua silma, andes mõista, et pansionaatides õpivad preilid igasuguseid halbu kombeid. Angèle oli vargsi oma taldriku noa peale sokutanud ning asus seda seal edasi-tagasi kõigutama, nii et laua juures teenindav Lisa oleks nõu äärepealt põrandale pillanud.
„See kõik on teie süü, preili!” Angèle’i nägu moonutas suurivaevu tagasihoitud naeruturtsatus. Proua Campardon vangutas üksnes pead, ning kui Lisa magustoidu järele läks, ei olnud ta kiidusõnadega kitsi: väga arukas, töökas, tõeline pariisitar, kes üheski olukorras jänni ei jää. Tegelikult võiks köögitüdrukust Victoire’ist loobudagi, on ju too vanaduspäevil üsna räpakaks muutunud, kuid ta teenis perekonda juba majahärra sündides ning seetõttu peeti teda perekondlikuks reliikviaks. Kui teenijanna küpsetatud õuntega tagasi tuli, sosistas proua Campardon Octave’ile kõrva:
„Laitmatu käitumine. Siiani pole talle midagi ette heita… Ma annan talle ühe vaba päeva kuus, et ta saaks külastada oma vana tädi, kes elab kusagil kaugel.”
Octave silmitses Lisat. Märganud teenijanna vintsutatud nägu, lamedat rinda ja tumedaid silmaaluseid, mõtles Octave, et lustist selle vana tädikese juures just puudu ei tulnud. Samal ajal kiitis ta innukalt takka pereemale, kes jätkas oma mõtetega kasvatuse kohta: tütarlapse kasvatamine on niivõrd vastutusrikas ülesanne: kogu aeg tuleb valvel olla, et tänava mõjutusi eemal hoida. Iga kord, kui Lisa vestluse kulgedes taldriku vahetamiseks lauale lähenes, näpistas Angèle teda õela mõnuga reiest, ilma et kumbki seejuures silmagi pilgutanuks.
„Vooruslik tuleb olla eelkõige iseenda pärast,” kuulutas arhitekt dotseerides, justkui väljaütlemata jäänud mõtete kokkuvõtteks. „Mina isiklikult vilistan teiste arvamuse peale – ma olen kunstnik!”
Pärast lõunasööki istuti kuni keskööni võõrastetoas. See oli erakordne tavadest kõrvalekaldumine, kuna tähistati Octave’i saabumist. Proua Campardon näis väga väsinuna ning pikkamööda kustus ta täiesti, vajudes kanapeele pikali.
„Kas