„Siin on ju suurepärane!” hüüatas Octave vaimustatult. „Eks ole ju?” kinnitas Campardon. „Jumaluke, ma ju püüdsin nagu iseenda jaoks, pealegi järgisin teie kirjades antud näpunäiteid… Nii et mööbel meeldib teile? Just see, mida üks noormees vajab. Küll näete.”
Kui Octave tal tänutundes kätt surus, vabandades tekitatud tüli pärast, manitses mees tõsisel ilmel:
„Ainult ei mingit lärmi, mu sõber, ja eriti veel naisi! Jumala eest, kui te siia mõne naise toote, siis puhkeb tõeline kisa!”
„Olge rahulik,” pomises noormees pisut murelikult. „Ei, lubage öelda, et sel juhul seate te mind ebamugavasse olukorda… Te ju nägite maja. Ainult korralikud kodanlased! Mis puutub kombekusse, siis omavahel öeldes pingutavad nad isegi üle. Ei iial valjemat sõna ega rohkem müra kui täna. Vastasel korral kutsub härra Gourd kohale härra Vabre’i, ja me mõlemad oleme plindris! Mu sõber, ma palun seda omaenda südamerahu pärast – austage maja kodukorda.”
Taolisest korralikkusearmastusest hardunud Octave tõotas soovitusest igati kinni pidada.
Umbusklikult ringi vaadates ja häält tasandades, justkui võiks keegi pealt kuulda, lisas Campardon kavalalt:
„Mujal tehke, mida tahate. Pariis on piisavalt suur, tegutsemisruumi jätkub… Mina olen ju kunstnikunatuur ja ma vilistan kõigele!”
Pakikandja tõi kohvrid üles. Kui asjad olid kohale seatud, jälgis arhitekt isalikult Octave’i riietumist. Püsti tõusnud, lausus ta:
„Ja nüüd lähme alla minu naist vaatama.” Neljandal korrusel teatas õbluke tumedat verd koketne teenijapiiga, et perenaine on hõivatud. Laskmaks noorel sõbral pisut kohaneda ning tundes mõnu selgituste jagamisest, näitas Campardon korterit, juhatades noormehe alustuseks valge ja kullaga ehitud avarasse võõrastetuppa, kus oli rohkelt kipskaunistusi ning mis asus töökabinetiks muudetud väikese rohelise salongi ja magamistoa vahel, kuhu nad ei sisenenud, kuid mille kohta ta märkis, et see on üsna kitsuke ja lilla tapeediga. Seejärel juhtis ta noormehe keeruliste, puitu matkivate nikerduste ja reljeefsete kaunistustega söögituppa, kus Octave hüüatas:
„Milline luksus!” Laekaunistuste vahel jooksis kaks sügavat pragu ning ühes nurgas paistis mahakoorunud värvi alt krohv.
„Jah, see on efektne,” lausus arhitekt aeglaselt, endal silmad lakke suunatud. „Teate, niisuguseid maju ehitataksegi efekti pärast… Ainult seinu ei maksa liiga üksikasjalikult uurida. Maja pole veel kahtteist aastatki vana, aga krohv juba pudeneb… Fassaad kaetakse kalli kiviga, tehakse rohkeid skulptuurseid kaunistusi, trepp lakitakse kolm korda üle, kortereid kullatakse ja värvitakse ning see ärgitab enesearmastust ja sisendab austust… No see maja on veel tugev, meie eluaja peab vastu!”
Campardon viis Octave’i uuesti esikusse, mida valgustasid mattklaasist aknad. Vasakul pool asus õuepoolne tuba, kus magas tema tütar Angèle. Sel novembrikuu õhtupoolikul õhkus üleni valgest toast kalmistunukrust. Koridori lõpus asus köök, kuhu Campardon tahtis teda tingimata viia, öeldes, et tutvuma peab kogu korteriga.
„Astuge aga sisse,” korrutas ta ust tõugates. Seest kostis kohutavat lärmi. Külmast hoolimata oli aken pärani lahti. Küünarnukkidega aknalauale naaldunud, küünitasid mustaverd toatüdruk ja vana lihav köögimoor end kitsa siseõue kohale, kuhu avanesid kõigi korruste köökide aknad. Mõlemad kisendasid kõigest väest, sooletaolisest ahtast õuesügavikust aga kostis labast uulitsakõnet ja sõimusõnu saatvaid naerupahvakuid. Lärmi voolas ojana nagu solgitorust. Kogu maja teenijad olid kogunenud akendele lõbu nautima. Octave’ile meenus paraadtrepi kodanlik suursugusus.
Vaistlikult pöörasid mõlemad naised ümber. Nähes oma peremeest koos kellegi võõra härraga, haaras neid hirm. Kostis vilistamist, aknad löödi kinni ja kohe valitses hauavaikus.
„Lisa, mis siin toimub?” päris Campardon. „Härra,” vastas ärritatud teenijatüdruk, „kõik ikka selle nurjatu Adèle’i pärast. Ta viskas küüliku sisikonna aknast alla. Härra peaks härra Josserandiga rääkima.”
Soovimata asjaga tegeleda, manas Campardon näole tõsise ilme. Koos Octave’iga väljus ta köögist ja siirdus oma töökabinetti, lausudes teisele:
„Nüüd olete te kõike näinud. Korterite paigutus on kõigil korrustel ühesugune. Mina maksan oma korteri eest kaks ja pool tuhat franki, ja seda neljandal korrusel! Üür kerkib lausa iga päevaga… Härra Vabre’ile toob maja aastas sisse vähemalt kakskümmend kaks tuhat franki. Ja küllap suureneb tulu veelgi, kuna plaanis on rajada lai tänav Börsi väljakust kuni uue ooperimajani. Aga krundi maja ehitamiseks sai ta kaheteistkümne aasta eest lausa võileivahinnaga pärast tulekahju, milles oli süüdi ühe apteekri teenija.”
Kui nad kabinetti astusid, köitis Octave’i tähelepanu akna vastas joonestuslaua kohal rippuv rikkalikus raamistuses pühapilt – jumalaema, kelle avatud rinnast paistis tohutu leegitsev süda. Suutmata imestust varjata, heitis Octave pilgu Campardoni poole, keda ta Plassansi päevilt mäletas ületamatu naljahambana.
„Ah jaa, ma unustasin mainida,” lausus mees kergelt punastades, „et mind määrati Évreux’ piiskopkonna arhitektiks. Raha poolest täielik viletsus – kõigest paar tuhat aastas. Aga ega seal suurt midagi teha ka ole, vahel lihtsalt kohale sõita, sest mul on kohapeal oma järelevaataja… Teate, on väga tähtis, kui saad oma visiitkaardile märkida „valitsuse teenistuses töötav arhitekt”. Te ei kujuta ette, kui palju tööd saan ma tänu sellele kõrgemas seltskonnas.” Rääkides silmitses ta leegitseva südamega jumalaema.
„Ausalt öeldes,” jätkas ta äkilises avameelsuspuhangus, „jätab see värk mind täiesti külmaks.”
Ent Octave’i naerma puhkedes haaras arhitekti korraga hirm: milleks selle noormehe ees avameelitseda? Ta heitis noormehele altkulmu pilgu ning manas öeldud sõnade pehmendamiseks näole tõsise ilme.
„Tõtt-öelda ei jäta see mind ka päris külmaks… Jumaluke, vahel tulevad sellised mõtted. Küllap näete isegi, mu sõber – elate siin maailmas ja peagi laulate sama laulu mis teised.”
Ning ta hakkas rääkima sellest, et on neljakümne kahe aastane, et ta elu on tühi, etendas pettunut, ent kõik see ei sobinud kuidagi kokku tema õitsva tervisega. Kunstniku välimus, mille ta endale oli kujundanud – lasknud juuksed pikaks kasvada ja kandes Henri IV moodi habet –, ei suutnud varjata kiilanenud pealage ja kandiliste lõuapäradega apla kodanlase kitsarinnalist mõistust. Nooremana oli ta ümbritsevaid väsitanud oma ohjeldamatu veiderdamisega.
Octave’i silmad peatusid plaanide keskel vedeleval Gazette de France’i numbril. Seekord veelgi suuremasse segadusse sattunud Campardon kutsus teenijatüdruku, et teada saada, kas proua on lõpuks vaba. Jah, doktor on lahkumas ja proua tuleb kohe.
„Kas proua Campardon on haige?” küsis noormees. „Ei, mitte just haige, aga niisugune nagu tavaliselt,” kostis arhitekt, hääles meelepaha.
„Ah nii, ja mis tal siis viga on?” Ebamugavust tundes jäi ta vastuse võlgu. „Teate ju neid naisi: ikka on neil midagi häda… Juba kolmteist aastat, pärast sünnitust on ta hädine. Välja näeb sellegipoolest suurepärane. Kohe veendute, et ta on isegi kosunud.”
Octave ei hakanud peale käima. Tuppa astus Lisa, kes tõi visiitkaardi, ning arhitekt vabandas, kiirustas võõrastetoa poole, paludes noormehel vahepeal vestelda tema naisega.
Hetkel, mil uks kiiruga lahti löödi ning see arhitekti järel sulgus, silmas Octave valge-kuldses võõrastetoas vilksatamas musta sutaanihõlma.
Samal ajal sisenes esikust kabinetti proua Campardon. Suurivaevu tundis Octave ta ära. Kui noormees naist lapsena Plassansis tema isa, teedevalitsuse ametniku härra Domergue’i juures oli näinud, oli ta olnud kõhn ja inetu plika, sarnanedes kahekümneaastasena pigem verevaese puberteedivaevustes tütarlapsega. Nüüd seisis tema ees prullakas, nunna puhanud heleda näolapi, looritatud silmavaate, põselohukeste ja meela kassi ilmega naine. Kuigi ta ei olnud lausa ilus, oli ta kolmekümnendaks eluaastaks