Vaht. Emile Zola

ning heitis mehele tigeda pilgu. „Las lõbutsevad! Ja kui Narcisse tahab neile kakskümmend franki kinkida, siis on see tema asi.”

      „Härra Bachelard on nende vastu nii lahke!” kiitis proua Juzeur takka.

      Ent onu punnis vastu, mängis visalt joobnut ning nämmutas sülge pritsides:

      „Nali küll… Ei saa aru, jumala eest…” Pilke vahetanud, jätsid Hortense ja Berthe onu rahule. Küllap pole ta veel küllalt joonud. Ning naerdes nagu müüdavad naised, kellel on kavatsus ohver paljaks riisuda, asusid nad taas lauanaabri klaasi täitma. Nende võluvad, nooruslikult ümarad paljastatud õlad aina virvendasid onu punase punsunud nina ees.

      Vaikides pealt vaadanud Trublot, kes mõtles eelkõige omaenda lõbudele, jälgis pilguga kohmakalt laua ümber askeldavat Adèle’i. Noormees oli niivõrd lühinägelik, et pidas bretoonlanna iseloomulike näojoonte ja määrdunud kanepikarva juustega olevust kaunitariks. Teist rooga – selleks oli vasikahautis – lauale tuues nõjatus too laua keskpaigani küünitades peaaegu noormehe õlale ning viimane näpistas naist sääremarjast, teeseldes mahakukkunud salvräti ülestõstmist. Teenijanna jõllitas teda arusaamatul pilgul, arvates, et temalt küsitakse leiba.

      „Mis on?” päris proua Josserand. „Kas ta müksas teid, härra? On alles tüdruk, täielik kobakäpp. Ja mida temast tahtagi – alles külast tulnud, pole veel õppinud.”

      „Loomulikult, sellest pole midagi,” kostis Trublot noore India jumalusena rahulikult oma paksu musta habet triikides.

      Kuumadest toitudest pisut soojemaks muutunud söögitoas läks vestlus elavamaks. Juba ei tea mitmendat korda kurtis proua Juzeur härra Josserandile, kui kurb on tema kolmkümmend aastat üksipäini elatud elu. Naine lõi silmad üles – see pidi vihjama tema eludraamale: mees oli teda pärast kümnepäevast abielu maha jätnud, keegi ei teadnud põhjust ja ka ta ise eelistas sellest vaikida. Nüüd elas ta üksi oma soojas ja mugavas korteris, mida külastasid ainult vaimulikud.

      „Minu eas on see nii kurb!” lausus ta vasikalihapalukesi mõõdetud liigutustega suhu pistes.

      „Äärmiselt õnnetu naine,” sosistas proua Josserand kaastundlikult Trublot’le kõrva.

      Ent Trublot’d jättis see süütu silmavaatega vagatseja, kelle olekus oli nii vihjeid kui ütlematajätmisi, täiesti ükskõikseks. Polnud lihtsalt tema maitse.