Uno Naissoo. Põgene, vaba laps!. Jaak Ojakäär

Naissoole tõesti tõsine probleem. Tõenäoliselt viis töökoormus TPI-s Elmar Kallaste SC-st eemale, või pakkus võimaluse sellele viidata, ja Naissoo ei pidanud sõbrale ütlema, et SC-s on nõuded palju suuremad kui olid kooli pundis. Nähtavasti ei jäädud rahule ka Heino Mägi (Jürisalu) džässipianismiga, sest poole aasta pärast tuli tema asemele Peeter Saul.

      Ent almanahhis on Heldur Karmo järgmised kroonikaread.

      „Esimene vaimustus oli suur. Paistis, et asi võtab vedu ja tulemused võiksid olla käegakatsutavad. Ning juba pärast väheseid proove tuli astuda ka avalikkuse ette. [-]

      Uus ansambel tutvustas end laiemale publikule oktoobripidustuste ajal „Kalevis” toimunud pidudel. Suhtumine eriti kolossaalne polnud – katust pealt ei tõstetud, keegi ülevasse ekstaasi ei sattunud, kuid ka välja ei vilistatud. Nii vähe koos harjutanud meeste kohta oli see küllaltki hinnatav saavutus, kuigi kaugel sihist.”

      Siin on juba vihjatud, et poleks ehk vaja olnud nii vara publiku ette tulla, kuid eks soovis spordiselts Kalev oma ruumide kasutamise eest võimalikult pea midagi saada, ja tegemist oli ju ainult tantsumängudega, kus piisas palade algusest lõpuni mahamängimisest. „Kuigi kaugel sihist …” – see näitab, et džässmuusika arendamist kunstilises suunas polnud unustatud.

      Kahjuks pidi Uno Naissoo kogema tagasilööke ka mõnes muus temale tähtsas ettevõtmises.

      Esimene loeng džässmuusika ajaloost leidis aset 19. novembril 1947. Teemaks oli džässmuusika tekkimine ja selle algsed avaldumisvormid kuni Original Dixieland Bandi ilmumiseni, mis tähistas uue etapi algust džässmuusika arenemises. Teine loeng nimetatud bändist järgnes 7. detsembril 1947. Peatselt pidi tulema ka ettekanne New Orleans’i stiilist ja selle suurimast esindajast Louis Armstrongist, kuid mõnesugustel põhjustel tuli loengut ikka edasi lükata, kuni hästi mõeldud kavatsus surigi.

      Kahjuks jätab Heldur Karmo tagasihoidlikkusest märkimata, et lektoriks neil loenguil oli ta ise. Võime kindlad olla, et aastatega välisraadio saateist kogutud materjal – vastavat kirjandust meil ju polnud – võis olla täpne ja huvitav, kuid teema ise jäi noortele svingisõpradele elukaugeks. Pealegi tekib küsimus – kust võis tol plaadivaesel ja magnetofonieelsel ajastul saada piisavalt muusikalisi näiteid kõneldava teksti illustreerimiseks? Original Dixieland Jazz Bandi plaadid huvitasid rohkem kollektsionääre, tavakuulaja neid ei hinnanud ja nad polnud seetõttu ka igal tänavanurgal saadaval.

      Jalgu ei saanud alla ka Uno Naissoo kavatsus hakata kõigile SC liikmeile õpetama solfedžot ja harmooniat. Sellest oleks olnud kasu SC üldise muusikakultuuri tõstmiseks. Loeme Heldur Karmo lakoonilisi lauseid: „12. novembril 1947 toimus esimene ja viimane tund ning sellest piisas. Vähemalt näis piisavat …”

      Jah, siit näeme, et Uno Naissoo idealism oli põrganud vastu pillimeeste praktitsismi. Tõepoolest polnud siis džässikoolitust veel välismaalgi, kõik suured staarid olid džässimuusikuina iseõppijad, ehkki pillimängus – kes rohkem, kes vähem – erialast õpetust saanud. Ent ei saa unustada, et Ameerikas võis entusiast kuulata elavat džässi kas või päevad ja ööd läbi ning sellest palju õppida. Meil oli üksnes AFN … Ehkki Uno Naissoo oli sel ajal alles kontservatooriumi teisel kursusel, oli tema kui tulevane pedagoog veendunud, et muusikat on vaja õppida, et mitte leiutada iga päev uuesti jalgratast.

      Üks Uno Naissoo õpetajaid Pärnu I keskkoolis oli oma õpilastele rääkinud, miks õpetamine on raske töö: „Te olete nagu sikukesed, keda karjane peab rohumaale viima, aga te ajate jalad harki ja tõrgute kõigest jõust vastu.” Nüüd koges Uno Naissoo seda esmakordselt omal nahal ja pidi seda õpetajana hiljemgi kogema Kroonik Heldur Karmo kirjutab murega:

      „Juba hakkas SC-s avalduma edasijõudmist takistavaid tendentse nagu üksikute liikmete ajapuudus, laiskus ja ka arenemisvõimetus.

      Samuti oli palju meelehärmi ruumidega, mida esialgu küll lahkelt lubati, kuid milles hiljem pahatihti toimus igasugu koosolekuid ja nõupidamisi, nii et proovid pidid ära jääma. Mägi sealjuures võttis kogu oma tegevust SC-s vägagi pealiskaudselt ning käitus proovidel üldise töömeeleolu suhtes sugugi mitte sobivalt.29 Kõik need asjaolud paratamatult ei jätnud oma mõju avaldamata.

      Kogu tegevuse nurjumise vältimiseks jäi üle ainus võimalus orkestrit vähendada, s.t. koondada mingisse miinimumkombinatsiooni mehed, kes olid huvitatud ja tõesti tahtsid teha muusikat ning kes sealjuures olid ka küllalt arenemisvõimelised. Suur koosseis siiski kohe likvideerimisele ei tulnud – oodati selle loomulikku surma. Märtsis 1948 tuli Mägi asemele pianistiks noor ja võimeline Peeter Saul. Kaks koosseisu eksisteerisid kõrvuti ning isegi esinesid koos maipühadel Kultuuriklubis toimunud peol. See esinemine oli ühtlasi kvarteti (acc., viol., git., b.) debüüdiks, kuhu gitarristiks tuli samuti uus liige – Arne Oit. Üldse sel momendil oli SC koosseis suurem kui kunagi varem või hiljem (11 inimest).

      Hiljem lahkusid peale Mägi veel Olmann ja Kallaste. [-] Nii oligi ilma suuremate valudeta suur kombinatsioon likvideeritud ja järele jäi vaid avalikkuses juba korra esinenud kvartett, mille esialgne tööperiood – 1948. a. esimene poolaasta – ei anna kuigi põhilist ainet ajaloo kirjutamiseks. See möödus otsingute, õnnestumiste (vähe!) ja viltulöökide tähe all.

      Tagasi vaadates suure koosseisu orkestratsioonidele peab märkima, et enamik neist olid kopeeringud ameerika mitmekümne-liikmeliste ansamblite repertuaarist, millisel teel loomulikult polnud võimalik orkestrist välja tuua maksimumi ega anda maksimaalset mõtestust ka lugudele (koosseis!), pealegi kus orkestreerimisel alati ei arvestatud kõigi mängijate tehnilisi võimeid. Nii juhtus pahatihti, et orkestratsioon jäi väljamängimatuse tõttu kasutuks varanduseks. Või kui kuidagi saadi mingi asjake enamvähem selgeks, siis kõlas see ikkagi kobamisi ja äbarikult. Sama tehnilise barjääri taha jäid armutult kinni ka mõned originaalsed orkestratsioonid nagu näiteks Ustus Aguri versioon Volga parvetajate laulust30 või sama arranžeerija tehtud „Begin the Beguine”. Ainuüksi juba see, et repertuaari tikkusid „Sudden Scandal”31 jt. taolised udukogud, näitab selgemini kui miski muu tolle ajajärgu suuna vildakust. Kuid oli ju otsustatud „jälgida ameerika-inglise eeskujusid” … Ja me lömitasime.”