Alfred, kes vennast 3 aastat noorem oli, ei tahtnud sellele milleski alla vanduda ja sai uudishimust vallatud oma võimete suhtes sel riistapuul. Otsustati järgmisel pühapäeval uuesti mereranda minna ja võimeid ühiselt proovida. Mindigi, aga suur oli Alfredi meelehärm, kui ta kõigi pingutuste peale vaatamata ei suutnud üle 1 puuda rebida. Suur iha tõusis tal ennast tõstmises harjutama hakata ja venda üle trumbata.”
“See juhtus raevukal oktoobrikuu päeval. Väljas vingus kõle sügistuul, pekstes hooti siia-sinna harvu vihmapiisku. Ema askeldas köögis, kust ninasse kandus kapsasupi lõhnu. Isa töötas õhtuses vahetuses. Seitsmeaastane Alfred surus nina vastu jahedat aknaklaasi ja vaatas kärsitult tänavale.
Poisi terased silmad jälgisid tähelepanelikult iga tänaval liikujat. Kuhu see Volli küll täna nii kauaks jääb? Lubas teine tuua linnast ühe “vahva asja”, aga nüüd kadus nagu nõel heinakuhja? Rassib muidugi seal klubis nende pommidega. Kui läheks õige vaatama?”
“Isa vendadest Voldemar oli samuti tugev mees ja tõstis päris edukalt. Kolmas vend Feliks oli rohkem spordikauge, aga teiste vendade uhal tegi temagi natuke sporti. Koos õpiti ja sporditi. Kui vaadata tagasi, millistes tingimustes seda kõike tehti, siis tuleb küll imestus peale: salaja, teiste teadmata ning kõigeks selleks koguti veel raha.”
“Esimeseks mureks oli nüüd saada tõstekang. Selle ostmiseks meil aga raha polnud ja vanemailt seda küsida oleks olnud asjatu. Siis tulime heale mõttele. Majas, kus me elasime, oli 256 korterit. Seega oli meid koos väga palju enamvähem võrdvanuseid lapsi. Pidasime nõu ja hakkasime raha teenima tuvide müütamisega. Varsti võisime osta kahepuudase tõstekangi.”
“Vanemad andsid poistele kooli kaasa lõunaraha. Sellest hakkas Alfred kokkuhoide tegema oma peletamatu idee teostamiseks. Ta ostis enesele ainult ühe kringli, mis 1 kopik maksis ja pani ülejäänud 4 või 9 marka (peaks olema kopikat – toim.) kõrvale. Jõuluks oli sel teel korjatud juba 2 rubla. Pakitseva südamega läks poiss nüüd vanakraami turule ja ostis enesele ühe 1-puudalise ja ühe 2-puudalise kaalupommi.
Kuhu neid ära viia? Elukorter oli Neulanditel rahvarikkas majas, kus tervelt 250 korterit asus. Neulandite korter oli neljandal korrusel, puukuur aga keldris. Kõige suurema saladuse katte all toimetas Alfred pommid hoovi peale, tõi ülevalt keldrivõtme ja peitis pommid kuuri puusülla alla. Hakkas kohe samal pühapäeval harjutama. Tõstis kuidas juhtus ja meele tuli, ühega ja kahega. Kelder oli pime. Kahega tõstmiseks pani pommisangast puu läbi. Tihti kolksatas pomm vastu keldriseinu, kahega tõukel ka vastu pead.
Vanemad olid imestunud, mis poiss päevade kaupa keldris teeb. Varem oli ta laisavõitu ja ei tahtnud käskimise pealegi puid lõhkuma minna, kuid nüüd kippus ja kippus ja veetis terved päevad puulõhkumisega.
Mugavuse loomiseks oli Alfred ostnud enesele ka küünlajupi, mis ühes pommidega puusülla all peidus käis. Keldril oli raske, rigisev uks, mis eemalt juba soovimata külalise tulekust teada andis. Niipea kui uksekrigin kuuldavaks sai, vaikis keldris ähkimine ja mütsutamine, küünal ja pommid lendasid varjule ja kibe puusaagimine või – lõhkumine algas.”
“Isa kasutas raha saamiseks õige erinevaid teid. Näiteks punus ta traadist korve ja käis aeda ehitamas. Väiksemana avastas ta ühe poe ukse taga asuva restialuse, mille all vedelenud päris palju metallraha. Kuidas aga seda kätte saada?
Poiss teeskles õnnetut ja nuttis südantlõhestavalt, kuni üks kaabu ja kepiga härrasmees poissi lohutama tuli. “Mis lahti?”
Isa seletanud siis, et ema andis talle viis kopikat, aga tema pillas kogemata selle restile ja sealt kukkus see alla keldrisse. Härra otsinud siis üles majahoidja ning käskinud resti pealt lahti võtta, et poiss oma raha kätte saaks. Kui ta juba alla sai, korjas ta sealt päris suure peotäie münte kokku.
Vahel käis isa Riia raudteejaamas kullerit mängimas. Kaugsõidurongid peatusid seal vahel pikalt ja ikka leidus kedagi, kes soovis vahepeal kellelegi teadet saata ja ootas vastust. Selleks anti raha, et poiss voorimehe võtaks ning kirjaga soovitud aadressil ära käiks. Lisaks natuke ka tööraha. Aga isa tavaliselt loobunud voorimehe palkamisest, vaid silkas need kilomeetrid joostes maha. Nii jäi talle raha rohkem kätte.”
“Varsti tundus Alfredile kahepuudane aianurgas nagu niidirull kassipojale. Mängi kuidas tahad! Hädasti oli tarvis suuremat, aga kust seda võtta?”
“Luusberg viib Neulandi enesega ühes Marsi seltsi. Seal esimest korda harjutades tõukab ta ühega 140 naela (57 kg – toim.) ja kahega 165 naela (67,5 kg – toim.). Need saavutused leidsid vanemate sportlaste poolt tähelepanu ja seltsi esimees Zekuls soovitas noormehel Marsi liikmeks astuda.
Liikmemaks oli aga 5 rubla aastas, lisaks veel 10 kopikat templimaksu. Zekuls manitses, liikmemaks ei olevat tähtiski, maksab või mitte, hakaku aga seltsis harjutamas käima. Alfred käis paar korda harjutamas, kuid astus siis koolist (Jurke algkool – toim.) välja ja hakkas tööl käima.”
“Olin juba jõudnud kaubanduskooli III klassi, seda peamiselt iseõppimise korras. Et vanemail polnud raha, teenisin õhtuti Casino teatris pikoloks olles raha hariduse jätkamiseks ja enda ülalpidamiseks. Kuid mul oli vaja ka uut tõstekangi, sest kahepuudane kang oli jäänud liiga kergeks.
20 rubla eest sain osta 300-naelase tõstekangi, mis meil tuli koos vennaga kuskilt kaugelt koju tassida. Voorimees nõudis kojutoomise eest 18 rubla, milleks aga raha enam ei jätkunud.
Suure punnimisega saime kangi kuidagi koju neljandal korrusel asetsevasse korterisse, kus selle peitsime voodi alla. Vanemad ei tohtinud sellest midagi teada, sest siis oleks meie raskejõustikul kohe lõpp olnud.
Väga kaua me saladust siiski hoida ei saanud, sest alatise harjutamisega olime alumise korteri laest krohvi lahti põrutanud ja isegi mõned aknaklaasid olid pragunenud. Ähvardati korterist väljatõstmisega.”
“1910. aastal oli ta jõudnud enesele juba väikese kapitali koguda ja otsustas enesele tõstekangi osta, et kodus harjutusi jätkata. Pani vastava kuulutuselehte. Leiduski kangi müüja. Kang oli 6 (96 kg – toim.) puuda raske, madalate ratastega, ääretult tüseda varrega ja massiivne.
9 rubla ladus õnnelik poiss lauale ja viis tõstekangi voorimehega koju. See oli jõululaupäeval 1910.”
“Ühel hommikul tõusis trepikojas lärm. Ukse taga räuskas alumisel korrusel elav õunakaupmees: kes andis Neulanditele loa oma korteris sepikoja avamiseks? Niisugusele trampimisele ei pidavat ükski lagi vastu. Krohvilatakaid kukkuvat nagu pannkooke.”
“Isa tuli ühel laupäeval koju ja siis teatas ema, et isa peab korra majja lööma. “Poisid on raudkangi tuppa tassinud ja muudkui kolkustavad sellega. Kui sa seda kangi välja ei viska ja poisse korrale ei kutsu, siis visatakse meid poiste pärast varsti majast välja,” teatanud ema.
Isa läks rahulikult teise tuppa. Vaatas nurgas seisnud kangi, läks ja tegi akna lahti ning sammus siis kangi suunas. Võttis siis sellest kinni ja ei midagi. Kang ei liikunudki. Isa küsinud, et kes seda tõstab?
“Mina,” vastas kõigepealt Voldemar. “Mina!” hüüdis Alfred. Isa vaadanud poisse tunnustavalt ja teatanud, et hakkab edaspidi ka ise harjutama.