Palgamõrvar. Tom Wood

mööda tiksuvat, rõõmustades, et saab puhata. Kerge haav rinnas ei veritsenud enam. Ega valmistanud valu.

      Ta lootis, et palgamõrvari haav on raskem, kuid sellele ei saanud loota. Ta teadis, et vaenlane tegutseb täpselt samamoodi nagu temagi, varitseb, relv uksele suunatud, valmis tuld avama otsekohe, kui Victor ennast näitab. Kui snaiper mängib varitsemisemängu, siis Victor teadis, et tema jaksab oodata kauem, kuid iga mööduva sekundiga muutus võimalus, et vaenlane tungib tuppa, üha ebatõenäolisemaks.

      Väljast kostis mootorimürinat. Victor nihkus külitsi käratult akna juurde, pööramata silmi hetkekski ukselt. Ta vaatas korraks läbi klaasi, nägi kaht politseitunnustega suurt nelikveolist autot mööda järsku rada tema chalet’ poole rühkivat. Osavalt tehtud, mõtles Victor.

      Ta tormas ukse juurde, haakis suure varba selle alumise serva taha ja tõmbas ukse lahti. Püssilasku ei järgnenud. Ta toetas õla vastu uksepiita ja vaatas kiiresti ringi. Palgamõrvarit polnud näha. Nagu ta oli arvanudki. Lahtinööritud saapapaar vedeles põrandal. Need olid jalast võetud, et vastane saaks vargsi minema hiilida.

      Victor jooksis tagasi magamistuppa, riietus kiiresti, tõmbas ülle khakipüksid, fliispluusi ja talvejopi, pani jalga veekindlad matkasaapad. Ta pistis mälupulga tõmblukuga jopitaskusse, tõmbas öökapi laeka lahti ja võttis FN-i ülejäänud varumagasinid.

      All, katlaruumis, murdis ta rohkem kui tuhandeliitrise propaanimahuti toru lahti. Vallapääsenud gaas täitis sisinal kiiresti katlaruumi ja levis läbi chalet’. Victor sisestas võimsa lõhkelaengu koodi. Kolmele minutile seatud taimer alustas mahatiksumist.

      Ta nägi eesakendest lähenevaid politseiautosid. Kummaski arvatavasti neli relvastatud politseinikku. Ilmselt oli palgamõrvar neile teatanud ja rääkinud mingi pealtnäha usutava loo, et Victor chalet’st välja peletada. See pidigi mõjuma. Nüüd ei saanud ta eesuksest minna. Kaheksa ühe vastu ja neil olid autod. Kui ta alustab tulistamist, siis meelitab see veel rohkem politseinikke ligi. Ta läks chalet’ teise külge. Tagumine uks oli hingedel ripakil, ilmselt läbimurdelaenguga õhitud. Just selle kärgatus oli ta äratanud. Kuskil maja taga varitseb snaiper, sihiku niitrist uksel, kindel ja täpne lask, kui Victor on sunnitud välja tormama. Kindel lõks. Langeb kinni just õigel hetkel.

      Ta ei saanud lahkuda eesukse kaudu. Ega ka tagant mitte.

      Ta ei saanud paigale jääda.

      Levis tugevat propaanilehka, mis sundis ta liikuma, meenutades talle, et liiga pika kõhklemise puhul ei jää temast vähimatki, mis vajaks tuvastamist. Kõik see pidi juhtuma kahe minuti pärast.

      Ribakardinate vahelt paistev hele päike sundis teda silmi vidutama. Ta vaatas laugusid pilgutades valgusse. Ta kujutas ette pingul vaenlast ootamas, laskmata end millestki häirida, täielikult keskendunud, üks silm kinni, teine kiindunud teleskoopsihiku objektiivi, pilk kindlalt tagauksel. Chalet’t taga kasvas tihedalt mände, mis varjasid laskesihi. Kui snaiper varitseb, siis saab ta seda teha ainult ühest kohast.

      Victor pöördus ringi, märgates oma kujutist tagaukse lähedal rippuvas peeglis. Ta astus selle juurde. Umbes viiendik ruutmeetrit suur, sile, puhas. Suurepärane. Ta tõstis peegli konksudelt.

      McClury hingas kindlalt ja korrapäraselt, hoolimata valust rinnas ja tuiklevast südamest. Ta kükitas sadakond meetrit chalet’st eemal puude vahel keset lauget nõlva, L96 harktugi toetatud langenud puutüvele. See oli ainus paik, kust avanes takistusteta laskejoon chalet’ tagauksele. Päike oli täpselt McClury selja taga, nii et selle kiired ei peegeldunud optiliselt sihikult ega reetnud tema positsiooni. Kaugus oli igati sobiv. Ta oli hästi varjatud. Paremat lõksu poleks osanud tahtagi.

      Ta ei hoolinud külmast ega valust, mitte millestki peale selle, mida ta sihikus nägi. Sihiku niitristil oli uks, Schmidt & Benderi sihik kauguse ja tuule järgi seatud, arvestatud sedagi, et tulistada on vaja pisut allamäge. Sihiku niitrist ei püsinud paigal – käsivars kippus valust võdisema. Kuid vahemaad arvestades polnud sellest lugu. Kuul silma kohal mõjub täpselt samamoodi nagu silmade vahele tabades. Kui uks avaneb ja sihtmärk välja jookseb, siis lõpeb kõik samal hetkel.

      Lähenevate politseiautode mürin kostis juba lähemalt, peaaegu chalet’ juurest. McClury saak peaks nüüd kohe välja jooksma.

      Seda ta tegigi. Ripakil uks paiskus lahti ja McClury pidas hinge kinni, oodates, et sihtmärk ilmub lävetagustest varjudest nähtavale. McClury nägi midagi liikuvat, kuid hoidus päästikule liiga vara vajutamast. See polnud mees. Mingi läikiv asi liikus korrapäratult. Peegeldas. Peegel.

      Sihtmärk oli ikka veel peidus, kuid hoidis peeglit üle läve. McClury nägi tema käsivarsi, kuid mitte pead, rindkeret ega jalgu. McClury ootas, jäi rahulikuks, jälgis peeglit, imestades, mida paganat see tähendab. Kas ta püüdis kellelegi signaliseerida? Sellel polnud mõtet. McClury kavatses sihtmärgi ühe käe puruks lasta, kuid siis ei tule ta kunagi välja ja politsei hoiab ta elus. Samal hetkel langes päike peegli pinnale just õige nurga all ja teleskoopsihikus kümnekordselt võimendunud valgus sähvas McCluryle otse silma. Ta võpatas jahmunult, nägemisvälja ilmusid suured hägusad laigud. Ta tõmbus vaistlikult sihikust eemale ja vajutas päästikule.

      Kuul purustas peegli tuhandeks sädelevaks killuks.

      McClury ei näinud suurt midagi, märkas ainult, kuidas sihtmärk lävelt minema sööstis. Ta suundus puude poole, pea langetatud, põikles joostes siia-sinna. McClury kirus, tõstis püssi, seadis vasaku silma sihiku juurde. Ta pööras relva kõrvale, püüdes jälgida sihtmärki läbi pimestavate laikude, sihiku niitrist õõtsus liikumiskiiruse kompenseerimiseks jälitatavast pisut eespool.