Oli keskhommik, päikesekiired tungisid idapoolse akna ribakardinate vahelt tuppa. Ta astus lääneseina akna juurde ja tõmbas kardina tõstmiseks järsult nöörist. Org sirutus kaugusse, keset orgu paistis Saint Maurice’i küla, mille viilkatuseid kattis valge kiht. Mäekülgedel kasvasid männid. Lumised mäetipud ääristasid horisonti.
Kunagi oli Victor peaaegu uskunud, et ta saab eraldada oma elu sellest, millega ta elatist teenis. See aeg oli ammu möödunud. Nüüd ta mõistis, et on lihtsalt elus, kuid et tegelikult ta ei elagi. Normaalsed inimesed ei peida ennast kuskil kaugetes mägikülades, kus neid kaitsevad raudsarrusega uksed ning seitsme ja poole sentimeetri paksusest soomusklaasist aknad. Ta ei mäletanudki enam, millal see oli olnud teisiti.
Ta oli enda kaitsmiseks elanud üksinda. Siin ei tundnud teda keegi ning tema omakorda ei tundnud samuti kedagi. Tema meelest oli kergem elada linnadest ja inimestest eemal. Oli kerge mitte igatseda inimesi, keda nägi harva. Omaette elamine ei olnud talle kunagi vaevaliseks osutunud, kuid täieliku üksindusega oli Victoril keerulisem harjuda. Samamoodi nagu kõikide ellujäämiseks vajalike oskustega oli ta sellegagi lõpuks toime tulnud. Tegutsemine oli kõige tähtsam osa. Kui ta ei töötanud, siis kulutas ta iga päev enda tippvormis hoidmiseks tunde, treenis põhjalikult ja lihvis oma oskusi. Lepingute vahele võis jääda nädalaid, kuid ta hoidis end sellegipoolest ametis – ta ronis mägedes, suusatas, luges, mängis klaverit ja võttis sageli ette maailma tundmaõppimise reise.
Kõike ei suutnud niisugused meelelahutused siiski asendada. Victori arusaamine suhetest oli prostituut, kes meeldis talle küllalt, et kasutada teda enam kui korra, ning kes oli piisavalt osav näitlejanna, et teeselda, nagu polekski mehe puudutused talle vastumeelsed.
Maalilist orgu silmitsedes oli peaaegu võimalik teeselda, et Pariisis juhtunu polnudki reaalne. Siin oli ta lihtsalt üks rikas ärimees, kes nautis oma üksildast varjupaika mägedes. Võib-olla ta ei lahkugi siit. Tal oli kogutud piisavalt raha, et ettevaatlikuks jäädes elada aastaid mugavat elu. Võib-olla siis, kui raha hakkab lõppema, otsib ta endale pideva töö, õpetab keeli või isegi mägironimist. Ta teadis, et õpetamiseks tuleb suhtlemisoskuse kallal vaeva näha. Võib-olla hakkab ta aja möödudes elama tavalise inimese elu. Eeldades, et suudab meelde tuletada, missugune see on.
Kõigepealt tuleks mälupulk purustada tuhandeks tükiks, visata need kuristikku ja unustada, et ta oli kunagi Ozolsi lepingu sõlminud. Ta oli pääsenud, ehkki vaenlased soovisid tema surma, aga keegi ei teadnud, et ta viibib siin. Ta võis jääda peitu, loobuda kõikidest lepingutest. Siit ei leita teda kunagi. Ta noogutas.
Jah, oli aeg välja astuda.
Ta tahtis juba aknast kõrvale pöörduda, kui ta pilku köitis mingi punkt kõrgel mägimetsas tema chalet’st lääne pool. Ta märkas välgatust, nõrka valgusesähvatust. Päikesepeegeldust metallil.
Või klaasil.
Ta mõistis selle tähendust liiga hilja, nähes hetk hiljem samas kohas tuletäppi. Ta püüdis astuda vasakule, kuid juba tekkis aknaklaasi tema ees auk.
Kuul tabas teda keset rinda ja kõik jäi vaikseks. Ta märkas soomusklaasis pragude ämblikuvõrku ja keset seda tillukest auku. Kõrvu ei kostnud ainsatki heli peale tema südamelöökide tuhmi kaja.
Victori nägemine ähmastus. Praod sulasid kokku.
Aken tundus temast järsku eemalduvat ja lagi langes alla. Ta ei saanud sellest aru, aga siis kolksatas pea vastu lakitud põrandalaudu. Ta püüdis hingata, ägas, vaevles, et kopsud saaksid õhku.
Ta tõstis käe, nihutas sõrmi paljal rinnal, tundis kleepuvat verd ja valu, kui ta puudutas kuuma kuuli oma ihus. Ta oli kartnud leida haigutava augu, kust purskab verd, kuid kuul ulatus poolenisti nahast välja. See polnud tunginud läbi rinnaku.
Chalet’ akende kihilisi polükarbonaat- ja klaasruutusid poleks läbistanud isegi tugevajõulisest vintpüssist tulistatud kuulid… välja arvatud seekord, mõtles Victor.
Klaas polnud kuuli peatanud, kuid oli seda oluliselt aeglustanud, nii et läbistamiseks kulus peaaegu kogu selle kineetiline energia. Kõrvetust eirates tõmbas Victor kuuli nahast välja ja viskas kõrvale. See väsitas teda. Ta püüdis tõusta, kuid ei mäletanud, mismoodi panna jäsemed liikuma. Laetalad tema kohal sulasid üksteisesse.
Ta teadis, mis on juhtumas, kuid ei saanud seda millegagi takistada. Kuulilöök oli tekitanud tema kehas hüdrostaatilise lööklaine, mis rikkus südame normaalse töörütmi. Keha ei teadnud, mis oli juhtunud, ning reageeris just nõnda, nagu oli harjunud toimima tugeva šoki või trauma puhul.
Ta kaotas ajutiselt teadvuse.
Laskja võis näha, kuidas kuul tabas ja Victor kukkus, kuid ei näinud, kuidas ta põrandal väänles, vigastatud, ent mitte suremas. Tal tarvitses ainult märgata, kui paks on kuulist läbistatud klaas, ja siis oli tal selge seegi, et Victor on alles hinges. Ja ta tuleb tööd lõpetama.
Victori silmad vajusid kinni.
20. PEATÜKK
14.18 Kesk-Euroopa aja järgi
Snaiper vaatas läbi Schmidt & Bender 3-12X teleskoopsihiku maja paksu aknaklaasi. See koosnes vaheldumisi klaasi- ja plastikihtidest. Ta tundis selle otsekohe ära. Soomusklaas. Jama.
McClury kirus ennast sõnatult, et ta polnud seda varem märganud. Ta pidanuks kulutama hoone kaitsesüsteemi tundmaõppimisele rohkem aega, aga ta lohutas ennast faktiga, et tegemist oli algusest peale väga tõtaka tööga, alates telefonikõnest kakskümmend neli tundi tagasi, kui tal kästi sedamaid Genfi siirduda. Auto tagaistmel oli nimetatud talle linn ja asukoht ning antud foto.
See lehkas kuramuse kindlalt puhastamistöö järele.
McClury pani püssi kaheharulise toe kokku ja tõusis, raputades maha end katnud lumekirme. Tema relv oli brittide valmistatud poltlukuga Accuracy International L96. McClury arvates oli see tema tööks maailma üks paremaid seda tüüpi mitmeotstarbelisi vintpüsse. Täpne ja võimas, kuid mitte liiga suur ega raske. Ta oli kasutanud niisuguseid püsse varemgi ja võis oma arvamust põhjendatuks pidada.
Ta kandis valgeid ilmastikukindlaid pükse, kapuutsiga joppi ja valget suusamaski. Püssiosade ümber oli mähitud valge elektrijuhtme juppe. McClury nööpis jopi lahti, tiris tõmbeluku valla ja viskas rõiva minema. See maskeeris ja kaitses külma eest, kuid takistas liikumist. All oli tal must termosärk. Otsekohe hakkas külm, kuid esialgu polnud viga. Ta jättis valge suusamaski kohale.
Tema peidik oli pisut vähem kui viiesaja meetri kaugusel, kust avanes vaade sihtmärgi chalet’le. McClury varitses tükati puudega kaetud lumise nõlva harjast pisut allpool, et tema siluett silma ei hakkaks. Seal oli ta sõna otseses mõttes nähtamatu.
Ta oli varitsenud seal järjest kaksteist tundi, jälgides kogu aeg maja, oodates täiusliku lasu võimalust, sõi ja jõi lamades, urineeris pudelisse, roojas plastkotti. Ta ei saanud jälgida korraga mõlemat ust ning oli valinud koha, kust avanes hea vaade chalet’ esiküljele, lootes, et sihtmärk väljub millalgi just sealtkaudu. See mees sureb sekund pärast eesuksest väljumist. Seda õnne polnud varitsejale antud.
Varsti pärast koitu oli sihtmärk lahkunud tagaukse kaudu ja McClury vahetas positsiooni, et ta naastes maha lasta. Mitu tundi hiljem pani ta sihtmärki jälle chalet’s tähele ja mõistis, et too oli sisenenud eesuksest. Välja ühest uksest, tagasi teisest. Pagana pihta, see oli libe klient.
Nüüd ei tarvitsenud enam tema lahkumist passida. McClury oli tabanud alasti lurjust, kui too aknast välja vaatas – ainult akna paks risttala oli takistanud McCluryl pähe sihtimast, mistõttu ta tulistas südamesse, kuid soomusklaasi tõttu jäi