Ta läks nõlvast alla, kahandades vaba käega puudest haarates laskumiskiirust. Nõlv oli järsk, ettevaatamatutele ohtlik, kuid ta sai seal osavalt hakkama.
Tema silmad püsisid eemal paistval chalet’l ja sellesse peitunud saagil.
Mingi vali heli jahmatas Victori ärkvele. Ta tõusis istuli ja oigas. Rinnas pures valu, mingi roiete külge kinnitatud koorem näis rinda kokku suruvat. Ta köhatas mitu korda. Tundus, nagu oleksid kopsud laiaks litsutud.
Ta oigas, kuid tõrjus valu teadvusest. Oli vaja mõtelda. Ta taipas pool sekundit enne tabamust, et oli näinud relva suudmeleeki. Niisuguse klaasi läbistamiseks oli vaja tulistada suurekaliibrilisest võimsast vintpüssist, mille kuuli kiirus on rauast väljumisel tõenäoliselt üheksasada meetrit sekundis.
See tähendas, et snaiper redutas umbes neljasaja viiekümne meetri kaugusel nõlval. Selles suunas valitses liigendatud maastik, kus Victoril kulunuks rutates selle vahemaa läbimiseks vähemalt kümme minutit. Ta ei uskunud, et paljud sellega kiiremini toime tuleksid.
Kuussada sekundit.
Üsna vähe. Ta vaatas kella, et näha, kui kaua oli ta uimaselt lamanud, ja mõista, millal laskur temani jõuab, kuid ei mäletanud, millal teda oli tabatud. Kindlasti varitses üksainus mees. Mõrvameeskonna puhul oleksid nad snaiprile lootmata otsekohe rünnanud, ning Victor olnuks juba surnud.
Kui ta ainult külasse jõuaks…
Adrenaliin pulbitses kehas, summutades ajutiselt valu, kuid ta teadis, et selle mõju lakkamisel tunneb ta end palju halvemini. Ta oli nõrk, kuid suutis siiski tegutseda. Ta pidi välja pääsema. Ent teadmata, kui kaua ta oli teadvusetult lamanud, jookseks ta lõksu. Chalet’l oli kaks ust, ees ja taga, parajasti üks rohkem, kui varitseja oleks suutnud korraga valvata. Palgamõrvar ei saa jääda paigale ja oodata Victori lahkumist. Niisugusel juhul olnuks tal õige ukse valimise tõenäosus sama suur kui vale ukse puhul. See mees tuleb sisse teda tapma.
Victor oli ikka veel alasti, põgenemiseks tulnuks riietuda. Rõivastumine neelaks aega, mida tal ei tarvitsenud olla. Isegi hingamine põhjustas valu. Ta ei teadnud, kui kiiresti või kui pikalt ta jaksaks joosta. Snaiper on kindlasti kiirem. Victori väljumine ainult lihtsustaks tema ülesannet.
Maja kaitsemine oli parim võimalus. Sees teadis Victor iga tolli ning oskas pimedate nurgakeste eeliseid oma huvides kasutada. Kui mõrvar tahab ta kätte saada, siis peab ta tulema ja vaeva nägema. Victor, üks käsi vastu rinda surutud, läks küürutades voodi juurde, sirutas käe selle alla ja võttis kabuurist laetud FN 57. Põrandalaud kääksatas.
Trepp.
Keskaja Jaapanis, kus kõikjal varitses hukatuslikke ninjasid, kaitsesid samuraid ennast palgamõrvarite eest lihtsa, kuid tõhusa võttega. Nende lossides häälitsesid “ööbikpõrandad”, mis hoiatasid asukaid ründajate eest, kui keegi juhtus neile astuma.
Peale muude turvavõtete oli Victor kasutanud sedagi strateegiat. Trepid olid sihilikult ehitatud nõnda, et astmed kägisesid vähimagi surve mõjul. Chalet’ teised põrandalauad häälitsesid samuti, ainult erinevas toonis. Vaikusehetk.
Järgnes uus kääksatus, mispeale rasked saapad tormasid otseteed trepist üles, loobunud varjatud ligihiilimise katsest.
Victor paiskas magamistoa ukse lahti, sirutas käe ja suunas FN-i trepi poole. Lajatas kõrvulukustav pumppüssi lask, laeng rebis ukselengi küljest suure tüki lahti. Victor viskus tuppa tagasi, järgnes teine lask. 12-kaliibriline haukas männipuust lengi küljest järgmise suutäie. Ranne kipitas. Üks haavel oli nahka kriimustanud. Victor virutas ukse kinni ja keeras selle lukku.
Mossberg möiratas uuesti, lüües uksesse Victorist vasakul rusikasuuruse augu. Ta kuulis trepimademel samme, lõksatust, kui palgamõrvar saatis järgmise padruni rauda.
Victor viskus teise seina äärde, kükitas voodi kõrvale, FN 57 suunatud uksele.
McClury astus ettevaatlikult trepimademel. Paremalt poolt nägi ta alla elutuppa. Ta hoidis Mossbergi kogu aeg sihtmärgi uksel.
Ta teadis, et saapaid on trepimademel kuulda, kuid sellest polnud lugu. Sihtmärk teadis tema tulekust, ükspuha kas ta liikus hääletult või mitte. Magamistoast polnud pääsu. Soomusklaasist aknad ei avane. Nüüd maksab sihtmärk kaitse eest kallist hinda.
McClury nihkus uksele lähemale, kuid ei astunud selle ette. Ta peatus ja pistis käe vööle kinnitatud pauna.
Victor kuulis samme peatuvat. Vaenlane oli siinsamas teisel pool seina, kohe uksest paremal. Hetkel, kui ta astub ukse kohale, tühjendab Victor FN-i.
Põrandalaud ukse taga kääksatas. Link pöördus. Victor avas tule. Ta hoidis püstolit lõdvalt parema käega, kuid kindlalt vasakuga, et oleks kergem kiiresti tulistada. Nimetissõrm surus päästikule, saates ühe kuuli teise järel läbi puittahvli, sihtides kõrgele ja madalale.
Ta peatus, sõrm oli kange, sest see oli tulistanud kõigest kolme sekundiga viisteist lasku. Polnud kuulda karjatust ega snaipri kukkumise kolksatust. Läbi aukude paistis valgust.
Ta polnud tabanud.
McClury ootas kannatlikult, kuni tulistamine lakkab. Ta oli selja vastu seina surunud ja hoidis Mossbergi torust. Püssipäraga vajutas ta laiale põrandalauale ukse ees, arvates, et see kääksub samamoodi nagu trepiaste. Instinkt polnud teda petnud. McClury oli heitnud püksirihma ümber ukselingi, et see alla vedada, tarvitsemata ise ukse vastas olla. Ilmselt oli see olnud piisavalt veenev trikk.
Ta laskis rihma lahti, pistis käe pauna, võttis kaks granaati ja rebis neilt hammastega splindid. Ta hoidis granaate käes, loendas kiiresti kaheni ja viskas need siis läbi ukse sisse tulistatud suure augu sisse.
Victor sööstis minema samal hetkel, kui nägi midagi ukseaugust ilmuvat. Ta kuulis kahe metalleseme kolksatust põrandalaudadel ning teadis täpselt, millega on tegemist. Ta jõudis kõrval asuvasse vannituppa, märganud silmanurgast põrandal veerevaid granaate. Ta paiskas ukse enda järel kinni ja surus enda selle vastu.
Granaadid plahvatasid tuhmi kärgatusega.
Uks paiskus lahti, tõugates Victori mürtsatades vastu seina. Suits ja tolm täitsid õhu. Särisevad granaadikillud kraapisid uksest alates põrandat.
Victor viskus vannitoast välja samal hetkel, kui üksainus pumppüssi lask purustas korraga magamistoa ukse lingi ja luku, rebides ühtaegu lengi küljest suure tüki. Ta viskus ukse kõrvale, surus selja vastu seina, vasak käsi küünarnukist sirutatud, käsivars poolviltu näo ees.
Uks paiskus valla ja pöördus Victori suunas. See tabas valusasti käsivart, kuid see-eest ei löönud näkku. Snaiper avas lävelt tule, saates ühe lasu teise järel magamistuppa. Peegel valamu kohal purunes. Klaasikillud klirisesid kraanikausis ja põrandal.
Samal hetkel, kui Victor kuulis snaiprit lähemale astuvat, et paremini vannituppa sihtida, viskus ta ettepoole, virutas uksega vaenlasele pihta ja paiskas ta tagurpidi lävelt tagasi. Pöördunud, tõstis Victor FN 57 ja tulistas kaks korda. Kaks kuuli läbistasid rinnakõrgusel ukse. Ukse tagant kostis oie, ta kuulis vastast ukse taga komistavat. Ta kõhkles, teadmata, kas vaenlane on surnud. Pumppüssi lask tungis läbi ukse.
Vastase karjatus tunnistas, et too on vägagi elus.
McClury kibrutas nägu, tundes sooja verd mööda rinda alla nirisevat. Kuul oli tabanud vasakust rangluust allpool, kuid see polnud keha läbistanud, seega ei olnud ka suurt, verd uhkavat väljumishaava. Ükski elund polnud pihta saanud, ükski luu murdunud ega arter purustatud. Sama hästi kui lihahaav. Valutas nagu kurivaim, kuid vahetut ohtu polnud.
Laskemoon hakkas lõppema, kuid sihtmärk oli elus ja võitles. Igatahes oli McClury nüüd neist kahest rohkem vigastatud. See poleks pidanud nõnda juhtuma. Ta mõtles, et vastane tuleb otsekohe hävitada, mitte jätkata tulevahetust ühest toast teise. Sellest polnud kasu.
Tema polnud ründaja, hoopis täpsuslaskur.
Lase siis täpselt, ütles ta endale.