Hoolimata nendest imelikkudest sõnadest hakkas tal ometi väga raske. Ta istus mahajäetud pingile. Ta mõtted olid laiali… Ja üldse oli tal raske sel silmapilgul ükskõik millest mõelda. Ta oleks tahtnud meelemärkuse kaotada, kõik unustada, pärast ärgata ja sootuks uuesti alustada…
“Vaene tüdruk!” ütles ta tühja pinki vaadates. “Kord ärkab ta, nutab, pärast saab ema teada… Esiteks virutab talle paar tulist, siis annab ehk vitsu, valusalt ja häbistavalt, võib-olla ajab minema… Ja kuigi minema ei aja, siis saavad Darja Frantsovnad ometi haisu ninasse ja mu tüdrukuke hakkab lipsama kord siia, kord sinna… Pärast seda läheb haiglasse (nii juhtub ikka nendega, kes elavad emade juures, on väga ausad ja tasapisi nende selja taga hullavad), noh, ja siis… siis jällegi haigla… viin… kõrtsid… ja veelkord haigla… aasta kahe-kolme pärast on sant valmis, elatud on aga kõigest üheksateistkümmend või ka ainult kaheksateistkümmend aastat… Nagu poleks ma niisuguseid näinud! Aga kuidas nad niisuguseks said? Just nõnda see sündiski… Ptüi! Aga olgu! Öeldakse, nõnda see peabki olema. Teatud protsent, öeldakse, peab iga aasta minema… kuhugi… kuradile, tähendab, et ülejäänuid värskendada ja neid mitte segada. Protsent! Tõepoolest, suurepärased sõnad: nad on nii rahustavad, teaduslikud. Öeldakse: protsent, tähendab, pole vaja rahutuks minna. Oleks mõni teine sõna, noh, siis oleks võib-olla rohkem ärritatud… Aga mis siis, kui ka Dunjake satub kuidagi protsendi hulka?.. Mitte selle, vaid teise hulka!..”
“Aga kuhu ma siis nüüd lähen?” mõtles ta äkki. “Imelik, aga millegipärast pidin ma ju kuhugi minema. Niipea kui kirja olin läbi lugenud, läksin ma kohe… Vassili saarele, Razumihhini juurde läksin ma, sinna jah, nüüd… tuli meelde. Kuid siiski – milleks? Ja kuidas lendas mõte Razumihhini juurde minna just praegu mulle pähe? See on tähelepanuväärt!”
Ta imestles enda üle. Razumihhin oli üks tema endistest ülikoolikaaslastest. Tähelepanuväärt oli see, et ülikoolis käies Raskolnikovil sõpru peaaegu ei olnudki, hoidus kõigist kõrvale, ei käinud kellegi juures ja kutsus vaevalt kedagi enda poole. Ja nii jäid varsti ka teised ise temast eemale. Ei üldistest koosolekutest, kõnelustest, vallatustest ega millestki muust võtnud ta osa. Ta tegi kõvasti, enese peale halastamata tööd ja sellepärast peeti temast lugu, kuid keegi ei armastanud teda. Ta oli väga vaene ja kuidagi kõrk ning ligipääsematu; nagu oleks ta midagi endas varjanud. Mõnedele ülikoolikaaslastele tundus, et ta vaatab neid kõiki kui lapsi, vaatab ülevalt alla, nagu oleks ta kõigist ette jõudnud – nii arenemise, teadmiste kui ka veendumuste poolest, ja et ta näeb nende veendumustes ja huvides midagi madalamat.
Kuid Razumihhiniga käis ta millegipärast läbi, ja kuigi nende vahel ei siginenud erilist sõprust, oli ta tema suhtes siiski avameelsem ja jutukam. Aga Razumihhiniga oligi võimatu teises vahekorras püsida, sest ta oli haruldaselt rõõmus, seltsiv, heasüdamlik ja lihtne noormees. Selle lihtsuse varjul peitusid niihästi hingesügavus kui ka eneseväärtus. Ta paremad sõbrad said sellest aru ja kõik armastasid teda. Ta polnud sugugi rumal, ehk küll tõepoolest mõnikord lihtsameelne. Tema välimus oli ilmekas: pikk, kõhn, habe ajamata, mustad juuksed. Mõnikord märatses ta ja tal oli rammumehe kuulsus. Ükskord öösi, kui noormehed hulgakesi jalutasid, virutas ta politseiniku ainsa hoobiga maha. Juua võis ta lõpmata, kuid võis ka ilma selleta olla; mõnikord tegi ta hulle tempe, kuid võis ka neid mitte teha. Razumihhin oli veel selle poolest tähelepanuväärne, et teda ei kohutanud kunagi mingisugused äpardused ja et nähtavasti mingisugused ebaõnnestumised ei suutnud teda maha rõhuda. Tema võis kas või katust korterina tarvitada, põrgunälga ja haruldast külma kannatada. Ta oli väga vaene ja pidas ise ennast ülal, muretsedes kuidagi tööga raha. Tema teadis tohutu palju allikaid, kust võis, iseenesestki mõista tööga, raha teenida. Ükskord ei kütnud ta kogu talve oma tuba ja kinnitas, et see on veel mõnusam, sest külmas olevat parem uni. Praegu oli ka tema sunnitud ülikoolist lahkuma, kuid mitte kauaks, sest ta oli juba astunud energilisi samme, et oma olukorda parandada, et võimalik oleks õppimist jätkata. Juba neli kuud polnud Raskolnikov tema pool käinud, Razumihhin aga ei teadnud tema korteritki. Ükskord, kaks kuud tagasi, pidid nad tänaval kohtuma, aga Raskolnikov pöördus kõrvale ja läks isegi üle tänava teisele poole, et teine teda tähele ei paneks. Ja olgugi et Razumihhin teda nägi, läks ta ometi temast mööda, et mitte sõbra rahu rikkuda.
V
“Tõepoolest, alles hiljuti tahtsin ma ju Razumihhinilt tööd paluda, et ta muretseks mulle tunde või midagi muud selletaolist…” tuli Raskolnikovil meelde, “kuid millega võiks ta mind praegu aidata? Ütleme, ta muretseb tunnid, ütleme, ta jagab minuga oma viimase kopika, kui tal see olemas on, nii et võiks isegi saapad osta ja ülikonna parandada, mis võimaldaks tundi minna… hm… Noh, aga edasi? Mis teen ma mõne viiekopikalisega? Vajan ma praegu seda? Tõepoolest naeruväärt, et ma Razumihhini juurde lähen…”
Küsimus, miks ta praegu Razumihhini juurde läks, erutas teda isegi rohkem, kui talle endale näis; rahutult otsis ta selles näilikult kõige harilikumas sammus enesele mingit kurjakuulutavat mõtet.
“Kas tõesti tahtsin ma kogu asja parandada ainult Razumihhiniga ja leidsin kõigele pääsetee Razumihhinis?” küsis ta endalt imestades.
Ta mõtles ja hõõrus oma otsaesist ja imelik, äkki, nagu kogemata, peaaegu iseenesest, tuli talle väga kauase arutamise järel veider mõte pähe.
“Hm… Razumihhini juurde,” lausus ta äkki üsna rahulikult, nagu oleks ta juba kõik lõplikult otsustanud, “Razumihhini juurde lähen ma, muidugi mõista… kuid mitte nüüd… Tema juurde lähen ma… päev pärast seda, kui see on juba teostatud ja kui kõik on juba uuel teel.”
Ja äkki ta toibus.
“Pärast seda,” karjatas ta pingilt karates, “aga kas see siis toimub? Toimub see tõesti?”
Ta jättis pingi ja läks peaaegu joostes; ta pidi ümber pöörduma, kodu poole, kuid koju minna oli äkki hirmus vastik: seal, nurgas, selles hirmsas kongis valmiski see kõik enam kui kuu aega tagasi, ja ta läks, mõtlemata, kuhu.
Närviline värin muutus kehas mingisuguseks palavikuks; ta tundis isegi külmajudinaid; niisuguse kuumusega hakkas tal külm. Peaaegu ebateadlikult, mingi sisemise paratamatuse ajel ja nagu jõudu pingutades, hakkas ta tee ääres olevaid esemeid silmitsema, otsides selles nagu suuremat meelelahutust, kuid see õnnestus tal halvasti, ikka ja jälle langes ta mõtteisse. Kui ta aga võpatades jälle pead tõstis ja ringi vaatas, siis unustas ta kohe, millest ta oli praegu mõelnud ja kust mööda tulnud. Nõnda läks ta läbi kogu Vassili saare, jõudis Väikese Neeva kaldale, sammus üle silla ja pöördus saartele. Rohelus ja värskus meeldisid alguses tema väsinud silmadele, mis olid harjunud linna tolmu, lubja ja päratu suurte ahistavate ning rõhuvate majadega. Siin polnud ei lämbunud õhku, haisu ega kõrtse. Kuid varsti muutusid ka need uued ja mõnusad aistingud haiglasteks ja ärritavateks. Ajuti peatus ta mõne rohelusse uppuva toreda suvila ees, ta vaatas aeda, nägi kaugel rõdudel ja astanguil nägusasti rõivastatud naisi ja aias jooksvaid lapsi. Eriti huvitasid teda lilled; neid vaatles ta kõige kauemini. Talle tulid vastu ka toredad kalessid, mees- ja naisratsanikud; uudishimulikult saatis ta neid silmadega ja unustas nad enne, kui nad silmist kadusid. Kord peatus ta ja luges oma raha üle: leidus kopikat kolmkümmend. “Kakskümmend politseinikule, kolm Nastasjale kirja eest, – tähendab, Marmeladovitele andsin eile kopikat nelikümmend seitse või viiskümmend,” mõtles ta ei tea milleks rehkendades, kuid unustas peagi, milleks ta raha taskust oli välja võtnud. Talle tuli see alles siis meelde, kui ta kusagilt toidupoest, söögimajataolisest asutisest mööda läks ja tundis, et tahaks süüa. Söögimajja sisse astunud, võttis ta klaasi napsi ja sõi peale millegagi täidetud piruka. Söömise lõpetas alles teel. Juba ammugi polnud ta napsi joonud ja sellepärast hakkas see