“Noh… olgu emaga kuidas on, jumal temaga, tema on juba kord niisugune, kuid Dunja, mis on temaga? Dunjake, mu armas, ma tunnen ju teid! Te käisite juba kahekümnendat, kui me teineteist viimati nägime: teie iseloomust sain ma juba siis aru. Ema kirjutab, et “Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada”. Seda ma teadsin. Ma teadsin seda juba kaks ja pool aastat tagasi. Sellest ajast peale olen kaks ja pool aastat mõelnud sellele, et “Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada”. Kui ta juba härra Svidrigailovit ühes kõigi tagajärgedega suudab taluda, siis, tähendab, suudab ta tõepoolest nii mõndagi. Ja nüüd arvasid nad korraga, et ta suudab välja kannatada ka härra Lužinit, kes arendab vaesusest võetud ja meeste poolt heategudega ülekülvatud naiste paremuse teooriat ja kes pealegi arendab seda teooriat peaaegu juba esimesel kohtamisel. Noh, oletame, et ta “keel komistas”, kuigi ta on ratsionaalne inimene (nii et võib-olla ei komistanudki, vaid tal oli eesmärgiks võimalikult ruttu asja selgeks teha), aga Dunja, Dunja? Temale on ju see inimene läbipaistev ja selle inimesega peab ta ju elama. Tema sööb ennem ainult musta leiba ja rüüpab vett peale, aga oma hinge ta juba ei müü, oma hingelist vabadust ei anna ta mugavuse eest; ta ei anna seda kogu Schleswig-Holsteinigi eest,5 härra Lužinist rääkimata. Ei, Dunja polnud niisugune, niipalju kui mina tean ja… noh, muidugi pole ta ka nüüd muutunud! … Mis seal rääkida! Svidrigailoveid on raske taluda! Raske on kahesaja rubla eest kogu eluaeg mööda kubermangu lasteõpetajannana ümber kolada, aga ometi tean ma, et ennem töötab mu õde neegrina kuskil istandikus6 või lätlasena baltisakslase juures,7 kui et ta enese seoks vaimu ja kõlblat tunnet rüvetava inimesega, keda ta ei austa ja kellega tal pole midagi peale hakata – seoks igaveseks, ainult isikliku tulu tõttu! Ja kuigi härra Lužin oleks puhtast kullast või briljandist, ka siis ei oleks ta nõus tema seaduslikuks liignaiseks hakkama! Miks on ta aga nüüd nõus? Milles on see konks? Milles seletus? Asi on selge: iseenda pärast, oma mõnususe tõttu, isegi enese surmast päästmiseks ei müüks ta end, aga teise heaks müüb küll! Armsa ja jumaldatu eest müüb enda! Kogu see konks selles seisabki: venna või ema heaks on ta valmis ennast müüma. Ta müüb kõik! Oo, siis, niisugusel juhul, rõhume ka oma kõlbla tunde maha; viime vanakraamiturule oma vabaduse, rahu, isegi südametunnistuse, kõik. Hukkugu elu! Ainult et aga meie armastatud olendid õnne maitseksid! Veel enam, selleks mõtleme välja oma kasuistika, läheme jesuiitide juurde kooli, ning mõneks ajaks võib-olla rahustume ja paneme end uskuma, et nõnda on vaja, nõnda on tõepoolest vaja heaks otstarbeks. Niisugused oleme meie ja kõik on selge kui päev. On selge, et siin pole küsimuse eesotsas keegi muu kui Rodion Romanovitš Raskolnikov. Noh, muidugi, nõnda võib teda õnnelikuks teha, et ta saaks ülikoolis käia, tõusta kontoris äriosanikuks, kindlustada kogu oma karjääri; võib-olla saab ta pärastpoole rikkaks, auväärseks, lugupeetuks ja võib-olla lõpetab oma elugi kuulsana. Aga ema? Kuid siin on küsimuses Rodja, kallis Rodja, oma ema esimene poeg! Noh, kuidas siis niisugusele esiklapsele mitte tütart ohvriks tuua! Oo, armsad ja ülekohtused südamed! Ja mis veel: me ehk ei põrka isegi Sonja saatuse eest kõrvale! Sonja, Sonja Marmeladova, igavene Sonja, kuni püsib maailm! Aga kas kaalusite ohvrit, kas kaalusite kahekesi õigesti? Tõepoolest? Kas on jõukohane? On see kasulik? Mõistlik? Teate, Dunjake, et Sonja saatus pole kuidagi halvem saatusest, mis on ühendatud härra Lužiniga? “Armastust ei või siin olla,” kirjutab ema. Aga mis siis, kui peale armastuse ei või ka austust olla, vaid ümberpöördult: on läilus, põlgus, jälkus, mis siis? Siis peab, tähendab, jällegi “puhtust silmas pidama”. Kas pole nõnda, mis? Kas mõistate, kas mõistate, kas mõistate, mis tähendab see puhtus? Kas mõistate, et Lužini puhtus on samasugune kui Sonjakese puhtus, aga võib-olla on isegi halvem, ilgem, sest et teie, Dunjake, arvestate mõnususe küllust, kuna aga seal on küsimuses lihtsalt näljasurm. “Palju, palju maksab, Dunjake, see puhtus!” Noh, aga kui pärast käib üle jõu, kas kahetsete? Kui palju on siis kurbust, nukrust, needmisi ja pisaraid, mida kõigi eest peab varjama, sest teie pole lõpuks ometi mitte Marfa Petrovna! Aga mis saab siis emast? Ta pole praegugi rahul, piinleb; aga mis sünnib siis, kui kõik selgub? Ja minuga?.. Ning mis mõtlesite teie tõepoolest minust? Mina ei taha teie ohvrit, Dunjake, ei taha, emake! Kuni mina veel elan, ei sünni see, ei sünni, ei sünni. Ma ei võta seda vastu!”
Ta virgus äkki ja jäi seisma.
“Ei sünni? Aga mida sa siis teed, et seda ei peaks sündima? Keelad ära? Aga missugune õigus on sul selleks? Mis võid sa neile omalt poolt lubada, et niisugust õigust saada? Kogu oma saatuse, kogu oma tuleviku neile pühendada, kui lõpetad õppimise ja saad koha? Seda oleme kuulnud, see on orastest rääkimine, aga praegu? Siin on ju vaja praegu midagi teha, saad sa sellest aru? Aga mis teed sa praegu? Koorid just neid. Raha saavad nad ju sajarublase pajuki pantimisel härradelt Svidrigailovitelt! Millega hoiad neid Svidrigailovite ja Afanassi Ivanovitš Vahrušini eest, sina tulevane miljonär, Zeus, kelle käes on nende saatus? Alles kümne aasta pärast? Kuid kümne aasta jooksul jõuab su ema pearätikute tegemisest pimedaks jääda, võimalik ka, et pisaraist; kurtub paastumisest; ja õde? Noh, arva, ole hea, mis võiks õega kümne aasta pärast olla või selle kümne aasta jooksul? Said sa aru?”
Nõnda piinas ja ärritas ta end küsimustega, tundes sellest peaaegu mingisugust naudingut. Siiski, need küsimused polnud ei uued ega ootamatud, vaid vanad, ammuaegsed ja valusad. Juba ammugi hakkasid nad teda piinama ja purustasid tema südant. See oli väga ammu, kui tema praegune tusk tekkis, kasvas ja kuhjus ning viimasel ajal küpses ja keskendus, omandades hirmsa, metsiku ja fantastilise küsimuse kuju, mis piinas tema südant ja mõistust, nõudes vastupuiklematut otsustamist. Nüüd raksatas ema kiri temasse äkilise kõuena. Oli selge, nüüd ei pea kurtma ega passiivselt kannatama, arutades, et need küsimused on lahendamatud, vaid nüüd tuleb tingimata midagi teha ning silmapilk, kohe. Maksku mis maksab, peab otsustama, ükskõik mida, või…
“Või elust täiesti loobuma!” karjus ta äkki hullustuses. “Sõnakuulelikult alluma saatusele, nii nagu ta on, alluma alatiseks, ja endas kõik lämmatama, loobudes igasugusest õigusest teotsemiseks, elamiseks ja armastamiseks!”
“Kas mõistate, kas mõistate, armuline härra, mis tähendab, kui enam kuhugi pole minna?” tuli talle äkki Marmeladovi eileõhtune küsimus meelde. “On ju vaja, et igal inimesel ometi kuhugi võimalik oleks minna …”
Äkki ta võpatas: üks mõte, ka eilne, välgatas tal peast läbi. Kuid mitte sellepärast ei võpatanud ta, et see mõte tal peas välgatas. Tema ju teadis, ta aimas ette, et see tingimata “välgatab”, ja ta ootas teda; pealegi polnud see mõte kaugeltki eilne.
Kuid vahe oli selles, et kuu aega tagasi, isegi eile veel, oli see mõte ainult unistus, nüüd aga… nüüd aga ilmus ta äkki mitte enam unistusena, vaid mingisugusel uuel, ähvardaval, temale endalegi üsna võõral kujul ning tema ise mõistis seda äkki… Talle lõi see pähe ja silmade ees läks mustaks.
Ruttu vaatas ta ümber, otsides midagi. Ta tahtis istuda ja otsis pinki; ta viibis sel hetkel K. puiesteel. Pink paistis eespool, sammu sada eemal. Ta läks võimalikult ruttu; kuid teel tabas teda väike juhtum, mis mõneks ajaks köitis kogu ta tähelepanu.
Pinki otsides