Märkasin, et Serge on väga viisakas, etiketipärane, ning püüdis hoida vist lausa kõrgkodanlikku või aristokraatset joont. Tagaselja nokkisid kaaslased teda majaperemehele pugemise eest. Tõepoolest, varem perekond Hapile kuulunud raamatukogus oli Serge teravmeelitsenud stiilis „oo, mis tuba see on, siin hoidsid nad ilmselt orje”, aga teisalt, majaperemees püüdis meie, kulturnikutega, viisakalt juttu teha, majaperenaine tõi meile morssi ja õlut ning peretütar punastas ja naeratas silmailuks, nii et Serge’i lugupidamisavaldused olid omal kohal.
Meie lähenemine võttis peamiselt minu ujeduse tõttu pisut aega, ent lõpuks saime Serge’iga headeks sõpradeks. Kui veel lausa tema katuse alla kolisin, saime üksteisest umbes nii palju teada, kui kaks täiskasvanud heteromeest üldse teada võivad saada.
Karl Martin polnud liialdanud – Serge oskas ja oskab praeguseni muljetavaldavalt hästi laulda ja klaverit mängida, rääkimata oma luuletuste emotsionaalselt üliveenvast retsiteerimisest. Miskipärast hoidis ta laulu ja klaverikunsti võõraste ees pigem vaka all. Külalistele eelistas ta peamiselt Jacques Breli, Charles Aznavouri ja Serge Gainsbourg’i vinüülplaate mängitada. Ema olevat talle Gainsbourg’i järgi nime pannud, korra vihjas Serge, et emal olevat isegi vana Gainsbourg’iga mingit laadi kontakt olnud.
Serge elas vanalinnas päris oma majas. Vanalinnamajad on Brüsselis odavad, kuna sealkandis elab palju vaesemat rahvast, sisserännanuid ja lausa pätte. Nagu aru sain, oli majaraha peamiselt pärit tema isa pärandusest ehk väikese Amsterdamikorteri müügist. Võrreldes Hollandiga on Belgias kinnisvara tublisti odavam. Eesti kinnisvarabuumi haripunktis ehk aastatel 2007–2008 oli Brüsseli vanalinn Tallinnast soodsam investeerimispaik, kuigi on tõsi, et Tallinna vanalinnale omast keskajahõngu on Brüsselis väga vähe.
Aga muidugi ei elanud lendav hollandlane Serge Brüsselis odava katusealuse pärast. Ta selgitas, et selles linnas on kõik grupid vähemuses: prantslased, flaamid, valloonid, moslemid, mustanahalised, idaeurooplased, eurokraadid… Ega ta palju liialdanud. Lisaplussina oli kosmopoliitse Brüsseli linnasüda suhteliselt väike. Olen omal nahal kogenud, et Londonis või Pariisis võtab ühest kohas teise jõudmine terve igaviku. Brüsselis harjusin palju jala kõndima; metrood, trammi või bussi läks harva tarvis. Brüssel on metropol taskuversioonis.
Kuna Belgia ja Brüssel olid Serge’i arvates kenasti valmis, valutas ta südant flaamide ja frankofoonide „lahutan-ära!”mängu tõttu. Serge oli 1990ndate alul viibinud sõjakorrespondenina Sarajevos ning püüdis mind aina veenda, et sõda võib süttida sama kergesti kui kahjutuli heinalakas. Belgia koha pealt ei nõustu ma temaga tänase päevani. Ilmselt ei jää ka siis päris uskuma, kui telekas näidatakse laipu, tulistamist ja Brüsselist pagevaid tsiviilelanikke. Olen veendunud, et kui sealkandis üldse mingi karmim kisma tuleb, siis sisserännanute vahel, aga see tähendaks rüüstamist ja põletamist, mitte relvastatud kodusõda ja massitappu.
Serge kippus üldse asju natuke tõsisemalt võtma, kui need väärt olid. Kord tegi Raido talle väikese nalja, mille pärast nad pärast terve õhtu või kauemgi üht rammusat kana kitkusid. Räägin sellest hiljem.
ARSTI JUURES
Ehkki võisin vajaduse korral ennast rahulikult kodus ravida, ajas keha jonni.
Lisaks külmetustele on mulle lapsest saati liigesed häda teinud. Euroametnikele, nende abikaasadele ja lastele makstakse 80 % meditsiinikuludest kinni, niisiis otsustasin, et tegelen pisut tervisega.
Belglaste väiksemate tervisehädadega tegelev arstindus on üles ehitatud suurele hulgale erapraksistele. Üld-, naiste-, silmaja isegi nahaarstide vastuvõturuumid asuvad tavaliselt eramajade esimesel korrusel. Mõnes töötab vaid üks inimene, mõnda vastuvõtukohta kasutab paar arsti vahetuste kaupa. Aeg tuleb tavaliselt telefonis kokku leppida. Tundub, et registratuuriteenuse osutaja käib kohal ainult hommikul, sest õde või sekretäri nägin ma ainult suuremates kliinikutes. Kojukutseid neil eriti ei tunta, kuulu järgi ei taha ka lastearstid kodus käia.
Tavaline arstilkäik maksis esimesel korral 23 ning hiljem 27 eurot. Muidugi tuli iga lisaliigutuse eest maksta. Koos analüüside, röntgenipildi või muu taolisega kosus summa tublisti. Tasuda tuli endal, kulude katmine käis takkajärele tšekkidega kinnitatud aruande järgi. Kohalikel maksis kulud kinni haigekassa, haiguskindlustus oli inimestel valdavalt olemas.
Läksin hakatuseks Spa tänavale inglise keelt oskava arsti juurde. Too osutus jobuks, kes armastas naisteajakirjade tasemel ravilahendusi stiilis „kõik teie haigused tulevad valest hingamisest”. Näiteks ei saanud naistel tema arvates Belgia kliimas üldse põiepõletikku esineda. Kuna tohtri nimi oli ingliskeelsete arstide nimistus, käisid paljud mu tuttavad ja töökaaslased sellegipoolest tema juures.
Vene ajal oli kombeks, et kui arst ei osanud diagnoosi panna, oli varnast võtta sõna „simulant”. Minu liigesemure asjus oli selgelt näha, et ka Belgia arst peab mind simulandiks või vähemalt hüpohondrikuks.
Tellisime uhked vereanalüüsid. Need ei näidanud miskit. Siis sain saatekirja kliinikusse jalgadest röntgenipilte tegema. Käisin ära. See oli päris keeruline, sest ma ei osanud keelt. Pildid näitasid, et mul on ilusad ja igatepidi normis jalad. Sain uue suunamise uhkemasse kliinikusse, mis asus linna kirdeservas.
Isegi Brüsseli üpris korraliku ühistranspordiga oli sinna keeruline pääseda. Uhkes kliinikus kuulati mind ära, liigitati mõttes hüpohondrikuks ning kästi uued, põhjalikumad vereanalüüsid teha. Kuna analüüsikabinet oli tolleks päevaks kinni ja järgmisel päeval oli kliinik mu vaimses geograafias jõudnud kuhugi Poola ja Valgevene kanti, jäigi põhjalik ravitsemine pooleli. Mu jalad said terveks alles siis, kui avastasin, et Belgia apteekides müüakse retseptivabalt eetrit.
Huvitav oli, et suuremad kliinikud kippusid arveid esitama mitu kuud või lausa pool aastat hiljem. Tihti juhtus tuttavatel, et esimene arve ei jõudnudki kohale; selle asemel saabus kõvasti hiljem viivisega arve. Kahtlustan, et viivistega püüdsid kliinikud oma kasumit optimeerida. Kindlasti läks neil omajagu raha kaotsi välismaalaste pealt, kes jõudsid enne Belgiast ära kolida, kui arve makstud. Mainitud röntgeni eest laekus arve napilt enne seda, kui Püha Kertu tänavalt ära kolisime. Täiesti võimalik, et mõni analüüside arve hulgub praeguseni ohvrit otsides mööda Belgiat.
UUED PRILLID
Olen prille kandnud algkoolist saati.
Alguses olid need veidrad peaaegu ümarad moodustised, mida pehmed traatjad sangad kuidagi pea küljes ei suutnud hoida. Edaspidi tulid mugavamad silmaklaasid, mida ümbritses paks poolläbipaistev plastraam. Eakaaslaste arvates olid need halvas mõttes retro, minu arvates punk. Ega mul teistsuguseid õnnestunud hankidagi – vanemate võimaldatud eelarve piires asjalikumaid võimalusi polnud. Tollal üldlevinud peened kullatud raamid mulle ei meeldinud ja paksu klaasi nõudva miinuse tõttu ei sobinudki.
Ülikooli ajal algas paksude tumedate raamide taastulek. Tasapisi tõrjusid tumedad raamid poolläbipaistva välja ka odavate prillide riiulis. Tartust Maarjamõisa polikliinikust, pensionäridele orienteeritud prillipoest avastasin ülisoodsa hinnaga tumepruunid raamid ning, ime küll, seal müüdi ka müstiliselt madala hinnaga fotokroomseid klaase. Ma vist ei valeta, kui ütlen, et isetumenevate klaasidega prillid maksid alla kuuekümne euro. Ka need prillid nägid ausalt öeldes veidrad välja.
Üks paar isetumenevaid prille vajus mu nina peal kaheks tükiks kohe enne pulmareisi. Ma tõepoolest ei puudutanud neid käega; pilt vajus laiali ja kogu lugu. Teise paari naljakaid tumeklaase sõi ära Atlandi ookean aasta 2005 sügisel Marokos. Olgu ka teised hoiatatud, et merele ei tohi selga keerata – tagant tulev laine eemaldab inimese küljest kõik liigse.
Ilmselgelt oli saabunud aeg ühiskondliku arvamusega paremini ühtivate prillide soetamiseks. Olgu kiidetud Euroopa maksumaksja! Minul kui euroasutuse töötaja abikaasal oli õigus uutele prillidele, mille hinnast hüvitati 80 %! Ütlesin prillipoes, et tahan kõige paremaid klaase.