Brüsseli linna võiks vabalt lisada Belgia tundmatute kangelaste nimistusse. Muuhulgas on Brüssel nii äss linn, et seal on viis parlamenti: Belgia parlament, Flandria parlament, Valloonia parlament, Brüsseli linna parlament ning mõistagi europarlament. Just, flaamid ja prantsuskeelsed valloonid hoiavad jalga kenasti Brüsseli selja peal, selmet oma parlament omavalitsusala tegelikku keskusse, vastavalt Antwerpenisse või Liège’i viia.
Aga aastal 2003, mil ma proovisin esmakordselt avalikul konkursil euroametnikuks saada, ei teadnud ma tõepoolest, mis maal asub Brüssel. Mäletan, et sõber Andi juhtis olengu käigus sellele küsimusele tähelepanu. Pakkusin, et Saksamaal. Prantsusmaal? Hollandis ju ei ole? Andi vangutas pead ning ütles, et Belgias. Ahah. Aga kus see Belgia on?
Olgu igaks juhuks öeldud, et Belgia on Eestist natuke väiksem mereäärne maalapike, millest vasemale jääb maakaardil Prantsusmaa, paremale üles Holland, paremale kõrvale Saksamaa ning allapoole Luksemburg. Brüsselist Pariisi viib kiirrong pooleteise tunniga ning Londonisse merealuse tunneli kaudu kahe ja poole tunniga.
LILLEPIDU
Esimese kuu veetsin abikaasaga korterhotellis.
Meie käsutuses oli külmiku ja väikese pliidiga kööktuba, mille põrand oli tänavaga ühetasa. Mõistagi olid aknad tänava poole ja ulatusid maast laeni, nii et kõnniteest lahutas meid ainult klaas ja paksud kardinad. Seni olin ma elanud esimesel korrusel ainult maamajas ja sealgi tundnud ennast pisut kõhedalt.
Fikseerisin lahtivajuvad kardinad keskelt juuksenõelaga. Nagu varsti märkasin, ei lasknud paljud taolises olukorras kohalikud ennast kaaskodanikest üldse häirida. Kui elu tahab elamist, on ju õigupoolest ükskõik, kas võõrad näevad ja mida nad mõtlevad. Avastasin, et päris põnev on heita kiire pilk võõrasse elutuppa ja silmata, kuidas perekonnad suhtlevad, söövad või telekat vaatavad. Kahtlustan, et mõned eriti korralikud elutoad, kus olid maitsekalt tasakaalus vana mööbel, raamatud ja lilled ning mille sügavas sopis terendasid suured vitraažuksed, kust pääses väikesesse majatagusesse aeda, olid lausa sihilikult rahvale imetlemiseks kardinakatteta jäetud.
Belgia on sutike väiksem kui Eesti, aga elab seal pea kümme korda rohkem inimesi. Illustratiivselt – kui ma praegu seda juttu kirjutan, peaks mu Tallinna-kodu töötoas olema kümme inimest, üks iga ruutmeetri kohta. Olgu, muidugi on Belgias hulga rohkem maju, aga elu on ikkagi märgatavalt kommunaalsem kui Eestis. Hollandlased elavad veelgi tihedamalt külg külje kõrval; tüüpilises Hollandi linnakeses ei pane keegi tänava poole kardinaid ette, muidu vaatavad vist naabrid imelikult, et mis neil varjata on.
Nendel esimestel Brüsseli-aegadel magasin hommikuti kaua, püüdsin surematut eesti kirjandust luua ning käisin vahel metroojaamas internetipunktis. Kodulähedasest kauplusest leidsin üüratu juustuleti, kust raalisin välja soodsaima kilohinnaga hallitusjuustusid. Kuna esialgu polnud selge, kui halb või hea on meie majanduslik olukord, siis esimest ja loodetavasti viimast korda elus ostsin keedetud kana. Õnnetu lind, koivakesed õieli, oli pakendatud tsellofaani nagu tort. Sõime seda mitu päeva, kuni valge pude liha hakkas hapukalt haisema. Aga sellest polnud hullu ühti. Juustud mekkisid hüva ning viga polnud ka üliodaval metsakohina-tüüpi napsil, mille spartaliku, peaaegu olematu kujundusega etikett ütles, et tegu on eluveega (eau de vie).
Kord peatusid korterhotelli ees tänaval märulipolitsei tumesinised soomusautod. Tegin neist pilti. Oranžide vilkurite rahulik plinkimine uduvihmases veebruariöös mõjus pidulikult. Nüüd teadsin, et elu võõrsil saab olema, nagu öeldakse, üks lust ja lillepidu.
Eestis ei kujutanud me ju üldse ette, mis meid Belgias ees ootab. Ma ei teadnud, nagu öeldud, õieti sedagi, kus Belgia asub, veel vähem oli selge, kas läheme välismaale vee ja leiva peale või ootab meid priiskav eluviis. Kairika, mu toonane naine, oli oma tööandja personaliosakonnast läbi häda välja pressinud, et palka hakkab ta kätte saama umbes 2500 eurot kuus. Seegi teave laekus siis, kui Brüsseli-piletid viimaste säästude eest ostetud. Tegelikult rippus palgainfo avalikult internetis, aga kust pidi halvasti läbi paistva riigiaparaadiga harjunud eestlasel jätkuma mõistust seda otsida! Ja mis nendest abstraktsetest arvudest kasu, kui peamine mälestus senistest kokkupuudetest välismaaga oli, et poes on kõik üüratult kallis. Mäletan, kuidas ma teismelisena vanematega Rootsis käies peldiku kätepesukraanist tühja pudelisse vett võtsin ning kuidas keegi rootslane mind vaatas, silmad õudusest pungis. Tal oli raske mõista, et mul ei ole raha pudelivee jaoks. Ja minul oli raske mõista, et temal on. Ausalt öeldes on see värk tänaseni pisut segane.
Kaks tuhat viissada eurot.
Eesti peaminister sai tol ajal umbes sama palju palka. Enne Brüsselist lahkumist pidime kahekesi läbi ajama umbes viiendikuga sellest summast. Aga meil oli oma korter ning sotsiaalne võrgustik, mis sisaldas ülenevaid sugulasi, kelle käsutuses olid aiamaad, ühel isegi kanad ja sead. Brüsselis tuli kõik ise osta.
Korteri, elektri, telefonide, interneti ja muu vältimatu peale läks umbes tuhat eurot kuus. Toitu viitsisin esialgu otsida alumistelt lettidelt, võrrelda kilohindu, ökonomiseerida ja kalkuleerida. Kinod, teatrid, kõrtsid ja pisemad kuluallikad nõudsid oma, aga kokkuvõttes jäi vähemalt viissada eurot üle. Sama palju, kui meil enne üldse käsutada oli. Tõsi, tubli tüki säästudest hammustasid puhkusereisid ja aeg-ajalt Eesti vahet käimine.
Elu tõi, nagu tal ikka kombeks, meeldivaid üllatusi ning oli veelgi heldem. Esimesed üheksa kuud saime lisaks tuhandeeurost sisseseadmistoetust. Aga seegi polnud veel kõik! Stardirahana, otsekui lauamängus, kanti Kairika arvele kahe kuu palk, tõsi küll, tingimusega, et töötama peab vähemalt kaks aastat, muidu tuleb raha tagasi anda.
Summad olid inspireerivad. Alustasin kohe kinnisvara ostukuulutuste sirvimist. Too oli aeg, mil hinnad Tallinnas hakkasid Brüsselile järele jõudma; keskmise palgaga läbi kaaludes olid need juba ammu mööda läinud. Arvestades seda, kuidas asjad hiljem kulgesid, vedas roppu moodi, et ma endale eksnaisega pooleks Brüsseli korteri või majauberiku hiigelvõlga kaela ei tõmmanud.
Otse loomulikult ei sallinud tavakodanik eurokraate, kelle pärast olid kerkinud üürid ning kes teenisid suuri summasid mitte millegi eest. See on tõesti mõistetav, sest kohalike niigi väiksemast brutopalgast läks veel tubli jupp maksudena maha. Ei saa praeguseni hästi aru, kuidas nad Brüsselis toime tulevad, kui tavalisel inimesel jääb kuus kätte vast nii poolteist tuhat eurot. Koduväljakul mängimisel on muidugi eelised, näiteks elasid kohalikud, kellega juttu tegin, tihtilugu soodsama üürihinnaga paigas või siis lausa omas kodus, ja see teeb väljaminekutes suure vahe sisse.
SAINTE GERTRUDE’I TÄNAV
Kui Etterbeeki linnajao politseiametnik Rue Sainte Gertrude 25 uksekella helistas, oskasin vastuseks vaid domofoni nuppu vajutada.
Leigest Brüsseli talvest hoolimata olin ma raskesti määratletaval moel haigeks jäänud. Mitu nädalat oli siit ja sealt ebameeldiv, vahel talumatu, ja nüüd siis oli lõpuks hääl ära.
Läksin uksele.
Õieti oleks politseinikul võinud samuti hääl täiesti ära olla, sest tema jutust ei saanud ma niikuinii aru. Prantsuse keelt olin küll püüdnud Lauri Leesi õpiku järgi iseseisvalt õppida, ent sellest oli varsti kümme aastat möödas, ja eks ma olin raamatut pigem sirvinud kui tudeerinud.
Polnud häda. Piisas ebamäärasest kähinast, et võimuesindaja mind rahule jätaks. Õnneks olin visiiti oodanud. Belgias käivad asjad nõnda, et iga inimene peab olema elukohta sisse kirjutatud ning seda käib kontrollimas kohalik politseiametnik. Kui sind kodus pole, siis küsitakse naabritelt või jäetakse kirjake, et ilmugu kodanik jaoskonda.
Mõnda tööd on keerulisem omandada, mõnda lihtsam.
Päev otsa kodus passimine kuulub kergete tööde kilda. Viibisin Belgias teist kuud ning mingit raskust ei valmistanud naisele „mmmöahämüaäõ” öelda ja edasi magada. Korter asus umbes pooleteise korruse kõrgusel, nii et kardinaid hoidsime enam-vähem pidevalt ees. Seda mõnusam oli logeleda.
Korteri