Minu Brüssel. Vahur Afanasjev

et mõnikord võtab eelmine üüriline endale kuuluva ahjugi kaasa. Nõnda saime sisustamise eelarvet kontrolli all hoida. Muuseas, Belgiasse asumise kahe esimese aasta jooksul saab eurotöötaja 21-protsendilise käibemaksu ulatuses soodustust mööblilt, kodutehnikalt ja isegi uue auto ostult. Eurotööle asudes laekuvate sisseseadmistasude abil saab autoraha kiiresti kokku.

      Brüsseli-europiidi tavaline lahendus kodu sisustamiseks on IKEA-nimelise Rootsi päritolu mööblikaupluse külastamine.

      Odavama hinnaklassi kraami hulgas paistab IKEA mööbel silma hea disaini ning koostemugavuse poolest. Mitte et tegu oleks kõige stiilsema ja käepärasema mööbliga, lihtsalt teised on kordades jõledamad.

      Mitmed esemed tõime veotaksoga IKEAst. Magamistoasisustuse osas leidsin ma expat’ide ehk kodumaahülgajate portaalist soodsa kasutatud komplekti, mis asus majas üle tänava. Selle tirimisel ja kokkupanekul olid suureks abiks sõbrad Aive ja Karl. Arvan, et tollest trennikogemusest algaski minu kaalulangus.

      Kõige meeldivam üllatus möbleerimise vallas oli see, et Belgias saab majakraami ka päris tasuta! Esemed, mis ülejäägis, asetatakse lihtsalt maja ette tänavale. Suuremaid asju nagu kapid ja söögilauad leiab harvem, seevastu toole, lauakesi ja muud taolist tirisin koju mitmeid.

      Kõige ägedam ja samas ka jõledam leid oli juuksuritöökoja eest pärinev poolroostes metallist laud, mille paigutasin terrassile. Ma poleks vastu vaielnud, kui keegi oleks väitnud, et taolisi laudu kasutatakse tööpinnana koerte ja kasside kastreerimisel.

      GRILLIPIDU JA SUUR KUU

      Elu armastas mind, nagu ta on alati teinud.

      Juunikuus oli kümme meetrit terrassi ohtlikult madalat serva täidetud raskete lillekastidega. Olin ostnud hunniku seemneid ning loopinud need üpris korratult mulda nagu Toots Lutsu „Kevades”. Meeldiva üllatusena tulid kõik seemned üles. Elu armastas mind, nagu ta on alati teinud. Terrassil kasvasid maitsetaimed, tärkasid, õitsesid või koltusid erinevad lilled. Kõige krooniks helkisid seal, kus krobelisest pleksiklaasist vahesein eraldas meie pikka katuseaeda naabrite nurgakesest, jaapanlasest hõbepajusarnase puukese piklikud lehed.

      Nagu korralikele eestlastele kohane, kutsusime külalised ning sättisime üles ufo-grilli. Miskipärast tahtsin, nagu mul kombeks kipub olema, looduslähedane tegelane olla. Tirisin grillsöe asemel kuhjakese puuhalge kohale ja tegin tule üles.

      Süütamine võttis tublisti aega ja enam-vähem kogu meie vanade ajalehtede varu, aga kui Auderghemi tänava algus viimaks paksu valgesse suitsu mähkus ja tulekeeled magamistoa akent noolisid, oli rahuldus täielik. Huvitaval kombel ei kutsunud keegi politseid, ehkki läbi suitsu polnud tänaval sõitvaid autosid enam hästi nähagi.

      Aive ja Nataša tõid kingituseks puust pingi, mida olin terrassile igatsenud. Imestan tihti, kui hea mälu on mõnel inimesel ligimese soovide jaoks. Mina ei suuda sedagi hästi meeles pidada, mida ise tahan.

      Rahvast tuli hulga ja seda oli tore näha. Meil oli palju uusi tuttavaid, mis siis, et valdav osa oli eurokraate ja nendega seotud isikuid. Suur oli mu rõõm, kui hilisel tunnil laekus ka Serge, peaaegu kohalik inimene. Entusiastlikult lõikasin tema saabumise puhul lahti poolekilose juustutüki ning purjus inimese hooletuse tõttu maitsestasin seda omaenese verega. Ühtlasi alustasin sellel peol oma filmikunstniku karjääri. Võtsin sülearvuti ja veebikaamera ning jäädvustasin võdisevaid madala resolutsiooniga dokumentaalkaadreid, mis stiililiselt sobinuks õudusfilmi või kehva juukseloopimisbändi nirusse videosse.

      Serge seisis terrassi servas ja rääkis, et ei karda kukkuda, vaid kardab hüpata. Juhtisin ta tähelepanu taevasse ilmunud täiskuule.

      Suur kuu! Big moon!

      „You know, Serge, moon sounds like dick in Estonian. Munn. Yes, munn! Big moon!6 Suur munn!”

      Meil kõigil oli väga lõbus.

      Muuseas, surematud suure-kuu-kaadrid on praeguseni Youtube.com keskkonnas vabalt näha. Seletamatutel põhjustel on need ligi viie aasta jooksul pälvinud vaid paarisaja inimese tähelepanu.

      UNELMA LÕPP

      ELU PARIMAD AASTAD

      Õige maitse omandas Brüsseli-elu suvel 2006, kui olin ennast ilusasti sisse seadnud. Avastasin, et elu parimad aastad on alles ees.

      Ma ei eksinud. Vaevalt olin sellele arusaamisele jõudnud, kui naine mõneks päevaks kuhugi sõitis. Käisin duši all, kinnitasin juuksed hobusesabasse, panin jalga laia triibuga püksid, punase pluusi ja musta Junk Deluxe’i kaubamärki kandva jaki ning helistasin Aivele.

      Elu parimad aastad võisidki alata.

      Hakatuseks istusime Matongés tänavakõrtsi ning tellisime veini ja suupisteid. Vestlesime elust ja armastusest. Sõbralik suvetuul hellitas meid nagu parajale temperatuurile seatud soojenduskott. Mõne aja pärast liitus meiega Nataša. Ürituse jätkuks siirdusime keskparki purskkaevu servale. Vestlesime seal muuhulgas marokaaniga, kes pakkus hašišit, mida me ei soovinud, ning rääkis, et pargis pidi väga palju pedesid ilusate naiste seltskonnas ringi hulkuma. Noormees kurtis, et hoolimata 22 sentimeetri pikkusest riistast ei tunne tema vastu keegi huvi. Kahjuks ei osanud me teda aidata ning õnnetu noormees siirdus koju, et instrument igaks juhuks üle mõõta.

      Kuna park uusi atraktsioone ei pakkunud, jätkasime kultuuriprogrammi lõbustusasutustes. Ei mäleta, kas jõudsime käia Metro Valdis tantsimas. Igatahes sisenesime peagi legendaarsesse Brüsseli urkasse, mis kandis kuulsa tšehhi kirjaniku Kafka nime. Legendist oli tolleks ajal järel vaid kulunud sisustus ja peamiselt vanadest jotadest koosnev stammklientuur. Musta Jumalaema tänaval (Rue de la Vierge Noire / Zwarte Lievevrouwstraat) paikneva Kafka ainus väärtus oli uus baarimees – minu sõber lendav hollandlane Serge.

      Serge oli varem töötanud hotellides öises vastuvõtulauas, nii et teenindav töö polnud talle uus asi. Ta proovis Kafkast uuesti poppi kohta teha, tiris sinna kuhjade kaupa plaate ning püüdis üritusi korraldada. Ehkki ma ei käinud Kafkas rohkem kui korra paari nädala kohta, kanti mindki stammkundede raamatusse. Suuremeelne Serge jättis alatihti minu nime taha kriipsukese tegemata, paludes aeg-ajalt vastutasuks, et aitaksin tal õlleklaase loputada. Muuseas, hügieeni üleliia tähtsaks pidavale inimesele oleks vist üpris vastuvõetamatu, kui eelmise kliendi poolt läbisuudeldud õlleklaas torgatakse vaid korraks seebivette, siis üha seebisemaks muutuvasse loputusvette ning täidetakse seejärel järgmise kliendi jaoks õllega. Nõnda see Belgias käib.

      Kafka omanik või rentnik oli elukunstnik Patrice, kes oskas viit keelt, oli õppinud kõike filosoofiast kokanduseni ja kelle ainsaks eesmärgiks tundus olevat oma paistes pandanägu surmakuulutuste rubriiki juua. Tol toredal ööl lõbustas Patrice meid psühholoogiliselt pinevate küsimustega. Kui need ei osutunud väga populaarseks, tõi Patrice välja lõhnakunsti õppevahendi, suure puust karbi, mille kümnetes lahtrites peitusid pisikesed pudelid. Veetsime tükk aega lõhnu ära arvates. See tuli hämmastavalt kehvasti välja.

      Pärast pikka istungjärku suundusime läbi jaheda päikesetõusu kodu poole. Teel tabas meid valgustus – me olime noored, oli laupäeva hommik enne päikeselist päeva, meil puudus igasugune motivatsioon jääda linnakivide vahele ning Natašal oli auto. Kui käisin tema pool võtmeid ja dokumente toomas, viskasin voodisse pikali, katsin näo Belgia kaardiga ning jäin viieks minutiks magama.