„Sõidan pagana marsruuti pidi õhtul pagana Ayers Rocki kaudu pagana Sydneysse. Vaatan, tee ääres passib üksik pagana hääletaja. Võtan ta peale. Too nutab, et on pagana moodi ära vägistatud. Mida paganat temaga peale hakata? Lähim linn on 600 kilomeetrit, kuhu pagan ta viia? Pagana noor teine ka. Mu oma pagana ema elab üpris lähedal selles kandis. Lõpuks võtangi pagana tüdruku koju ühes, et las siis pagana ema räägib ja toimetab temaga. Paneme ta pagana magama, aga hommikul on pagana tüdruk kadunud, pagana pihta! Koos ema pagana paremate vääriskivide ja pagana ehtekarbiga!”
Vetrun rekka kõrvalistujatoolil masina loksumise taktis hoogsalt üles-alla. Kuna pool jutust jääb esialgu arusaamatuks, siis uurin mehelt, mida tähendab see sõna „blimey” (tõlkisin ta eespool „paganamaks”).
Selle peale jääb jutukas vanamees poolelt sõnalt vakka ja ainult nohiseb omaette, nagu me oleks teda kritiseerinud. Kui ta aru saab, et me jätkuvalt tõesti vastust ootame, hakkab ta näost tasapisi rõõsamaks värvuma. „Ah, teate, ma olen üks pagana lihtne mees!” rehmab lõpuks.
Edasi. Teelint muudkui jookseb. Rekkajuhid on omavahel raadiosaatjaga ühenduses. John peab varsti lõunasse pöörama. Ta uurib maad ning leiab meile Nelvini, kellega järgmisel öösel Austraalia idarannikule Townsville’i nimelise linna külje alla välja jõuame.
Townsville’is elab üle 150 000 inimese ning tänu transiidisadamale on see Põhja-Queenslandi osariigi suurim linn. Me kügeleme ebamugava öö äärelinnas, rekkajuhtide peatumiskohas puupinkidel.
Nelvin on meil soovitanud tööd küsida Townsville’ist 50 kilomeetrit põhjas asuvas ananassi- ja arbuusifarmis. „Inimesed on seal ausad, rabavad kõvasti, hoiavad töölisi ja rekkajuhte. Iga kord võtan sealt enda jaoks kaasa nii palju puuvilja, kui tahan,” kiidab mees.
Öö kuidagi möödas, kondid kanged ja rekkajuhtide tualetis duši all käidud, „hääletame” end hommikul kütusejaamas järgmise rekka peale. Õigemini piidleme tükk aega tankivat masinat ning juurdleme, kas ta suundub meiega samale marsruudile.
„Oh, mis, lähete põhja suunas? Muidugi hüpake peale!” teatab üliaktiivne tegelane nimega Tom: kiilakas viiekümnendates tüüp, kes käitub nagu positiivne filmikangelane. Tal on ootamatu seltskonna üle siiralt hea meel. „Jaa!” kilkame me kergendusega (rekkajaama pole just kuigi palju masinaid jäänud). Ronime kõrgele kabiini ja tirime kotid järele.
See rekkajuht Tom on nagu liikuv entsüklopeedia, tõesõna! Küsi, mida iganes, ning paljusõnaline vastus järgeb lobinal. Ta peab meile loengu kartulifarmidest põhjas: et töö olla must, aga tasuv. Teeb kiire ülevaate farmitöö plussidest ja miinustest. Uurime ananassifarmide kohta. Pole probleemi! Mees võtab varem soovitatud ananassifarmi telefonikõne ja möllib meid kuuks ajaks tööle.
„Tulge kohale ja näidake ette, mis te endast kujutate,” vastab kellegi taadi krigisev hääl rekka valjuhääldis lahkelt.
Linnast 50 kilomeetrit väljas, hüppame Rollingstone’i sildi taga kõrgelt rekka äärelt teepervele maha. „Näete, see farm!” näitab Tom põllu keskel troonivat eest ja tagant avanevat imelikku ehitist. Hiljem saame teada, et tegu on hiiglasliku varialusega, kuhu rekkad sisse sõidavad, et kaup peale laadida.
Rekkajuht viskab meile seljakotid järele ja seamegi sammud üle hiigelpõllu vookleva kruusatee sissesõidu suunas.
Hetkeks kogume lõputute ananassipõldude ääres jõudu. Vaade, mis avaneb, võtab hingetuks! Ühel pool raamib farmi pilvedeni ulatuv sinakas udus mäestik. Silt teisel pool teed lubab, et paari kilomeetri pärast algab ookean.
Halli ees kõnnib ootavalt ligi 80-aastane tegus vanamees: see on Colin, üks farmi kolmest omanikust. Ta on tolmus halliks kulunud teksatunkedega ja kauboikaabuga, siniste silmadega ja näonahaga, kuhu tuul ning aastatepikkune välitöö on mitu raamatut kirjutanud. Küürus ja kiitsakas, liigub ta siiski ootamatult väledalt ringi.
„Ahah! Või teie need kaks helistajat olitegi, ma juba ootasin!” hüüatab Colin meid hindavalt silmitsedes. Ta ei raiska aega. Näitab kätte magamiskohad – esialgu pargime magamiskotid varialuse nurka tolmuse betooni peale – ning juba törtsutabki vana villis meid põllule.
Parasjagu tõstavad kümmekond töölist vähemalt kümnekiloseid arbuuse maast traktorilindile. Üks mees seisab kõrgel järelkärul ja võtab lindilt põrakaid arbuuse vastu, neid kordamööda kahe kõrvalseisva naise kätte loopides. Need asetavad hiigelpallid ettevaatlikult põrandale pooletonnistesse pappkastidesse.
Vahel läheb tempo kiireks, naine saab arbuusiga pihta, vaarub ja raske pall libiseb käest. Siis on ülevalt masinalt kuulda kirumist („blimey” ja muud tegelased). Põrandale lõhki kukkunud arbuusi koored koos verevpunase sisuga lükatakse jalust traktori taha põllule.
„Töö on raske – kas saate hakkama?” uurib Colin.
Ausalt öeldes olen pikast loksumisest väsinud. Üle 30-kraadine päike paistab lagipähe ja juba kaugelt võib näha, kuidas töölised higistavad. Kas tõesti on kogu reis punktis, et matame end sellesse kolkasse? Äkki edasi tulevad paremad farmid?!.. Vaatan abiotsivalt Lana suunas. Kui viskaks pigem päevaks kusagile villu pikali ja lebotaks niisama?
Lana teatab aga entusiastlikult: „Jah, muidugi, teeme ära!”
Mida?! Samas, jutt käib vaid ühest kuust, millele järgneb veel 11 kuud Austraalias reisimist, lohutan ennast. Ja meil on ju näpud põhjas.
Räägime palgast. Arvestades, et tööpäev algab kell seitse hommikul ja lõpeb pool kuus õhtul, on palk tagasihoidlik: hommikust õhtuni rabamise eest saab 500 dollarit nädalas. Kuid elamise eest ei maksa me midagi ja arusaadavalt on kõik farmis kasvavad puu- ja juurviljad tasuta. Seda pole sugugi vähe, sest peatselt näeme, et kilomeetripikkustel põldudel leidub kõike: kurkidest, kartulitest ja tillukestest magusatest kirsstomatitest kuni mangode, apelsinide ja banaanideni. Nagu hiljem selgub, oleme tõesti sattunud headesse kätesse, rekkajuhtide jutt vastas tõele: see on siitkandi rändurite poolt enim armastatud farm.
Hiiglasliku varjualuse kõrval asuv nelinurkne tellistest laotud hoonekuubik osutub viisakaks tööliste köögiks: seal on külmkapp, ahi ja meeletu kogus päikesekreemi, millega end iga kord enne põllule minekut sisse tuleb määrida. Õpin kiirelt, et austraallased kardavad paaniliselt päikesekiirgust, mis tekitab kergesti nahale mustad täpid (halvemal juhul areneb täppidest pahaloomuline nahavähk).
Kogu selle aja, mil Colin meile sissejuhatavat loengut peab, tunnen füüsiliselt, et kõht, pagan, ju koriseb! Ega sel päeval polegi midagi muud saanud kui ühe kohvi hommikul rekkameeste sööklas.
Nälg ei anna häbeneda. Keedame köögis kiiresti kohvi ja teeme lõpu farmi nädalasele küpsisetagavarale. Lisaks kohvipulbrile on siin ka piim ja mahlad tasuta. Veel enam: kuuldavasti jõuavad nädalavahetustel lauale perenaise küpsetatud tasuta pitsad ja austraallaste lemmikkoogid, ülimagusad šokolaadis rullitud ja kookospuruga kaetud lamington’id. Ühisesse tööliste külmkappi jätavad peremehed piima ja mune. Minusugune pooltaimetoitlane on sattunud tasuta toidu paradiisi!
Colin annab meile tunnikese aega end koguda. Tal on plaanis sõita Townsville’i haiglasse oma naist vaatama. Samal ajal saame meie seal dokumendid korda ajada. Tuleb avada pangaarve ja saada Aussi tööks esmavajalik tax file number, osta telefoninumber ja – kaart. Selgituseks: tax file kujutab endast maksuameti poolt antavat numbrit, mis peab olema igal Austraalias töötaval inimesel, selle järgi arvestab riik hiljem makse. Ilma selle numbrita ei palka sind keegi. Aga õnneks saab seda taotleda lihtsalt nii kontoris kui interneti teel.
Aga seda, kuidas vastava kaardi pealt raha telefoni laadida, nuputame paar nädalat, kuni kohalik poodnik kobakäpad hädast välja aitab. Nagu selgub, on asi lihtne: tarvitseb ainult operaatorile oma passiandmed ning aadress ütelda, kui ta telefoni käima paneb.