Asjaliku arutelu asemel sorib mu eksmees hoopiski hõlma vahel ning lükkab sekundi pärast sametist sõrmusekastikest üle laua minu suunas. Laud tundub ilmatuma pikk, aga karbike läheneb ähvardavalt.
„Ei, ei, ei – see ei saa tõsi olla!” soiun vaikselt endamisi. Tüüpiline naine ilmselt piiluks uudishimust ikkagi ehtekasti sisse. Kuid ma ei taha teada, millises suuruses ja hinnas kiviga mind ostetakse.
Sest hetkega mõistan. Siiani on ta me lahusolekut pidanud üheks pirtsaka naise tujuks ning katseks hinda kõrgele ajada. Selle žestiga – kinkida mulle kallis kihlasõrmus – kavatseb ta mu „tagasi osta”.
Maigutan tükk aega suud, sest olen paanikast krambis. Mind piinab surmahirm, et lõpuks ometi kätte võideldud vabadus libiseb jälle kuidagi käest ära. Passi võtsin kohe esimesel lahkumisel ta majast kaasa, aga pagan teda teab… Ja vabaduse peaksin ma ära andma vabatahtlikult, selle asemel säraks mu sõrmes too tõenäoliselt väga kalli kiviga sõrmus, nii et kõik hiljem ahhetavad, kui äge ja hooliv mees mul on!? Aga äkki ongi neil õigus? Kas ma ehk isegi peaksin…?
„Ee-ee… aitäh, aga ma siiski ütlen ei,” pobisen omaette ja togin kastikest oma lauapoolelt vastassuunda liikvele.
„Aga sa mõtle veel, ära vasta praegu, võta aega,” pidurdab eksmees sametkasti liikumist käega lahke ja hoolitseva naeratuse saatel.
Ah nii kindel on ta, et saab mu kätte?!
„Tead, ma ütlen ikka „ei”,” kokutan veel kord ja tõusen püsti.
Ma ei mäleta, kuidas sealt kohvikust minema sain – kas ma äkki jalutasin tundide kaupa, et pead puhtaks saada?.. Ei tea.
See oli meie viimane viisakas kohtumine. Ülejäänud peatükid nagu asjade kättesaamise kavalushaagid ja öeldud teravused, ta teismelise tütre kurvastuspisarad – need jätame parem vahele.
Nüüd vaatan Erwini kingitud sõrmust ja mõtisklen, kuidas veel poolteist kuud tagasi vandusin rekkajuhile Jordyle, et ei kavatse lähimal viiel aastal ühestki mehest kuulda. Miks küll see oranž sõrmus mu kerglaselt õnnelikuks teeb?
Oma sõrmes kannan ma ülikooli ajal Tartus esimese palga eest ostetud kitsast kullast sõrmust. Selle peal jookseb kelmikas valge lendava kajaka kujuline siksak-kaar, mida Erwin korduvalt on imetlenud.
Tõmban „valge kajaka” sõrmest ja surun üllatunud kunstnikule sõrme. See istub seal nagu valatult!
„Me oleme nüüd kihlatud!” teatan ma naerdes. Ja nii jääbki.
Kirjutame enesetutvustust
Kui ükskõik milliselt Townsville’i sõbralt uurida ajutise töö leidmise kohta, siis teatab ta, et see on imelihtne.
„Oh, ärge muretsege, pruugib vaid otsida, igal pool leidub ohtralt tööd!” lohutavad meid kõik sõbrad ja tuttavad kergel toonil. Kuna üldjuhul on tegu inimestega, kes tahavad, et me sellest linnast niipea edasi ei reisiks, tuleks säärasesse juttu suhtuda skepsisega.
Aga teisalt: miks skepsisega!? Farm oli esimene koht, kus tööd küsisime ja kohe ree peale saime. Ja nagu näha, on kohalikud ajalehed täis ajutiste tööde kuulutusi: otsitakse ettekandjad, müüjad ja muid hooajategijaid.
Farmikuu järel otsustame Lanaga kõigepealt võtta esimese nädala vabalt. Magame lõunani, siis jalutame ringi imekaunil mitu kilomeetrit pikal palmipuudega ääristatud rannal, räägime kohalikega ja aitame Erwinil galeriisse üles riputada paar nädalavahetust varem lastega joonistatud näitust.
Vahel tuleb Erwin enne lõunat koju oma ülemuse tööautoga, mis on ülimalt moodne masin, kuna sõidab päikesepatareidega. Et Erwin töötab linnas grafitiametnikuna, on ta ülesandeks linna tasuta grafititelefonile vastata. Ta teeb nimekirja, millistel seintel ja tänavapostidel illegaalsed joonistused asuvad, võtab auto ja fotoaparaadi ning sõidab neid kohti pildistama. Hiljem saadab ta tehtud fotod maalritele ja organiseerib „postipuhastuse”. Oma pildistamisreisidele võtab ta meidki kaasa, nii et õpime kiiresti kõiki Townsville’i linnaosi tundma.
Ühel hommikul, kui Erwin suundub tööle, teeme Lanaga tiiru kaubanduskeskuses ja ostame kotitäie puhastusvahendeid.
„Mis toimub?!?” röögatab Erwin nördinult, kui lõunavaheajal meid auto peale korjama saabub.
„Oot-oot, kohe köögist välja!” ei jäta me talle sõnaõigust.
Mitmetunnise peatumatu nühkimise järel annab pealmine mustusekord järele, kuid päris puhtaks ei saa me seda korterit mitte kunagi ning köögilaest ja vannitoast ripub värv ikka suurte tükkidena alla. Viisteist aastat pole ses lobudikus remonti tehtud. See pole mitte Erwini, vaid ta itaallastest ülikokkuhoidlike omanike viga. Nende peretütar elab oma kahe lapsega maja allkorrusel, kust alatasa kuuleb soprani luudest läbi käivaid hääleharjutusi. Oo jaa, meil on tõsiselt „vedanud”: omaniku tütar töötab ooperis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.