Buss paneb meid maha tühermaal, ühe (taas Ameerika!) maanteefilme meenutava liivase kohaliku bensiinijaama kõrval. Võtame sealt väikese piruka ja juba vinnamegi paarikümnekilosed seljakotid tee äärde. Pöidlad püsti ja… ennäe! peatubki kohe üks võimatult pikk veoauto, nii et kummid pidurdamisest suitsevad.
Lanale on see esimene kord hääletada. „Usu mind, see polegi nii hirmus,” veenan teda. Kui ükskõik mis ei meeldi, siis auto peale ei istu, luban talle. Mainin talle lühidalt oma hääletamispagasit. Olen „elukutseline”: pöidlaküüditanud Eestis ja Euroopas alates keskkoolist ning alles hiljuti teinud läbi nädalase autostopiseikluse Türgi teedel.
Igatahes tunduvad need tänased rekkamehed õige usaldusväärsed! Kõigepealt Ron kõrvalistmelt, kes naeratab meile vastu laialt ja natuke lihtsameelselt. Temale võlgneme tänu peatumise eest. Sekund varem olevat ta hüüatanud paarimehele valjult: „Stopp!” See on üks väheseid kordi, kui Ron suu lahti teeb: kogu ülejäänud reisi kestel ütleb mees vaevalt kolm lauset, meiega suhtleb edasi paarimees Jordy.
Mina juba tean ja oskan hinnata, et kaugsõidurekkas leiab eest täieliku elamise köögist kuni mugava „magamistoani”. Meid sätitaksegi sinna ehk siis tagaistmele. „Kas te „Verist teemanti” olete näinud? Ei?” Tätoveeritud kätega Jordy ulatab esiistmelt DVD-mängija koos kahe paari kõrvaklappidega. 3000 kilomeetri pikkune kõrbereis itta on alanud.
Tutvus imeliku rekkajuhiga
Laupäeva hommikust pühapäeva õhtuni teeme Roni ja Jordy auto tagatoas kiiret sõitu, läbi Austraalia kuumava öö ja kuivanud pinnase, mustas kõrbetaevas eredalt siravate tähtede all, üle teel lamavate kängurulaipade.
53-meetrine rekka, mida siinmail kutsutakse maanteerongiks, sõidab niimoodi kahemehevahetustega päeval ja ööl. Meie hiigelpikk sõiduvahend koosneb rekkast, mis aluse peal veab teist rekkat, nende taha on omakorda kinnitatud mitu vagunitäit puuvilja. Läbi aegade on niisugused pikad veomasinad olnud üks põhilisi Austraalia kaubavedude vorme. Euroopas midagi sellist ei kohta: seadus ei luba!
Sõiduauto annab aukartlikult teed, kui tüüpilise õudusfilmi kurikaelast hiiglaslik kummitusmasin 120-kilomeetrise tunnikiirusega tal selja taga uhab. Isegi see ei väärata meie rütmi, kui – kahju küll – üksik känguru järsku teeäärsest kuivanud kõrbepuhmastikust välja kargab ja tee peale hüppab. Fikseerime toimunu silmadega ära, aga tegelikult pole looma ja auto kokkupõrget kolme meetri kõrgusel kabiinis üldse tunda.
„Aga mis siis saab, kui kogemata inimene teele hüppab?” uurin Jordylt. Selle peale kehitab mees ainult õlgu ja litsub näpuga väljendusrikkalt aknaklaasil kärbse laiaks.
„Näed ju isegi, kui pikalt läheb pidurdamiseks aega,” ütleb ta siis vastuseks. Näen. Kõigepealt tuleb tükk aega hoogu vähendada, enne kui „kaubarong” pidama jääb. Inimene on Austraalia hiidrekkale nagu kärbes klaasi peal. „Jah, õnnetusi kahjuks juhtub,” nendib Jordy. „Aga õnneks jääb känguruid rohkem alla kui inimesi. Känguruliha, muide, on väga hea.” Saame teada, et allaaetud loomad lõpetavadki sageli ümberkaudsete inimeste supipottides ja ka kuivatatud kängurulihast tehtud snäkid on siinkandis populaarsed. „Mõnus vürtsikas vahepala siin lõputul teel!”
Edasi avaldab Jordy saladuse: läbi aastakümnete söövad rekkamehed amfetamiinitablette nagu vitamiini, sest teisiti mitmenädalastel reisidel vastu ei pea. Kas sellepärast pulbitsebki temast justkui lõppematut energiat?
Huilgame Roni ja Jordyga öö otsa kaasa Hotel California, Summertime’i, Lets twist again’i ja teiste ajatute hittide taktis.
Pärast südaööd tekib Jordyl uus idee.
Jätkuvalt oleme lõputul tühermaal, kus kaugusest aeg-ajalt hüppavad välja ja kaovad öösse teiste rekkade tuled.
„Tahad, proovi juhtida, see pole üldse raske!” alustab ta. Nagu selgub, on meie otsatu uudishimu ja imetlus rekkajuhi elu vastu tekitanud temas kinnisidee. Ta peab loengu, kuidas hiigelrekka on sisuliselt automaatselt juhitav. Isegi rooli ei pea keerama.
„Aga mul pole üldse juhilube!” piiksatab Lana.
„Autoga on sel sama vähe pistmist kui automaatsel kohvimasinal!” teatab Jordy. „Ja pealegi olen ise siinsamas kõrval,” rahustab ta.
Halleluuja ja vägevad emandad! Järgmiseks istungi ma hiigelmasina roolis ning kihutan pimedas Austraalia kõrbes sajakilomeetrise tunnikiirusega! Järgi tee keskjoont, õpetab Jordy kõrvalt ja liigutab käega mingeid kange. Mis ta õige mõtleb, mis keskjoont, kahe meetri kõrguselt kabiinist näebki punakas maanteelint välja kui üks kitsuke rada!
Nagu selgub, pole 53-meetrise hiiglasega sõita üldse keeruline: lülita vajalikud nupud sisse ja automaatika teeb tõesti oma töö. Ainult et ma ei saa ikka üle sürrealistlikust tõsiasjast, et liiklus on pahupidi ja Jordy soovitab mul hoida valesse teeserva! Unenäolisest sõidukogemusest kergelt šokeeritud, ronin juhiistmelt maha ja lähen täiendan oma unenägusid „tagatoas”.
Pärast uinakut tagaistmel jätkan ma Jordyga jutustamist. Saage tuttavaks: Jordy. Ta on aborigeeni-indoneesia-india-süüria päritolu, ta on 39 aastat vana ja tema lemmiklause kõlab: „Elu on seiklus ja sina oled saladus selle keskel!” Ta randmelt algab võimas tätoveering: hiiglasliku sinakasmusta draakoni saba vormub mehe rinnal peaks. Lohe avatud suu ampsab rinnanibu ja loomulikult tahab ta meile oma tätoveeringuga poseerida. Ta olevat Mahatma Gandhi nõuniku järeltulija, ta olevat teinud reisi ümber maakera, elanud pikemalt Afganistanis, Indoneesias, Kanadas. 14-aastaselt tegi ta ekskavaatoriload, 16-aastaselt rekka-, 18-aastaselt kopteriload ja 21-aastaselt sai süüdistuse kopteri ärandamises. „Tegelikult ma ei varastanud, lihtsalt teisaldasin!” Kahjuks ei jäänud politsei teda uskuma.
Rekkal teenitava palga plaanib Jordy igatahes investeerida omaenda kopterifirmasse. „45-aastaselt lõpetan töö ja hakkan orbusid kasvatama!” lubab ta. Afganistanis pidas ta silma peal paarikümnel koduta lapsel. Näitlikustamiseks kougib ta, rool ühes käes, kusagilt auto sisemusest välja võimsa musta paruka. Surub selle pähe, suhu topib plastmassist vampiirihambad. Edasi reisime mõnda aega koos hirmsa kolliga. „Vaat niiviisi lõbustan ma lapsi!” uhkustab ta.
Jordy puhul jääbki päriselt lõpuni aru saamata, kust lõpeb päris- ja algab muinaslugu. Paarimees Ron on enamiku aja vait kui sukk ja pöörab peatselt magama. „Oma esimese mobiili ostsin ma aasta eest. Kunagi varem ei pidanud ma telefone vajalikuks. Vahepeal, kui elasin 16 aastat Kanadas, ei rääkinud ma kordagi oma ema ja perega, polnud lihtsalt vajadust,” jutustab Jordy samal ajal. Enne seda konnanud ta pool aastat keskmaal kõrbemetsas aborigeenide lauluradadel. Tänu aborigeenist esiemale sai ta madude keskel ühe noaga hästi hakkama. „Nagu Austraalia pärismaalased, nad elavad ju ka maja ja telgita puu all!”
Sirge maantee voolab ühtlase lindina rekka rataste all. Jutustades möödub öö kiiresti ja teemad muutuvad üha usalduslikumaks. „Millal sina mehele lähed?” uurib Jordy, kes, nagu paljud keskealised Aussi mehed, on lahutatud.
„Sain just vitsad kätte, nii et mitte enne viite aastat!” viskan naerdes.
Kui esimene koidukiir lõputu punase tühermaa tagant nina välja pistab, lepime kokku, et elada tuleb endale, mitte teistele.
„Ära jää paikseks ühe mehe pärast, kui sa teda ei armasta,” õpetab Jordy. „Muidu oled ühel päeval 50, lapsed on läinud ja sul ei jää üle muud, kui iga päev mehega jageleda ja unistuste kolikambris ringi tuhlata!”
„Arvake ära: miks austraallased eelistavad kodubasseini ega käi imeilusate randadega meredes ujumas?” Sellise küsimusega tervitab meid Jordy pärast lõunauinakut.
Me ei tea. Silme ette tuleb küll paari päeva tagune pilt, kui Darwinis päikesekuuma ranna sillerdavsinises ookeanis hullasime.
„Esiteks hõljub