Ma pole üldse kindel, mida Erwin tahab. Algul olin veendunud, et ta on Lana järele hull, sest nad jutustasid peo alguses ninapidi koos nagu noorpaar. Kuid kui ta minust järgmiste tundide jooksul mobiiliga sadu pilte klõpsutab, ei ole ma enam ta Lana-suunalises huvis nii kindel. Ta oskab üllatada nii mõneski mõttes. Algul olen ju ka veendunud, et tegu on umbes 20-aastase noormehega. Kuid peatselt tuleb välja, et ta on hoopis minust vanem, isegi neli aastat!
Üllatusi jagub. „Oijah, ma pean tagasi linna saama, mul on kodus kaks last, kes jäävad muidu nälga!” teatab Erwin järsku keset hahetavat hommikut.
„Oh, ega ma nüüd ometi jälle lastega meest leidnud?” oigan ehmunult mõttes (sest seda on mu elus varem juhtunud). Vastu ma talle selle peale midagi ei ütle, aga mu nägu on vist kui üks pikaks veninud küsimärk.
Erwin saab aru, kuidas tal mind šokeerida õnnestus. Ta naeratab laialt: „Noh, tead, mul on kaks kassi, kes on mulle nagu lapsed!” selgitab ta. Ohkan vist kuuldavalt.
„Te võite minu pool ööbida, viskan teid hommikul enne tööd ära,” pakub Erwin lahkelt, kui end saarelt lahkuma sätime, et farmi tagasi reisida.
„Aga sa pead siis ju juba kella viiest hommikul tõusma ja autot juhtima?”
„Mis siis, magangi muidu sisse,” rehmab mees käega.
Erwini kodu ei erine oluliselt Pipi segasummasuvilast. Ma ei imestaks üldse, kui hobune tagatoast nina välja pistaks. Igal pool vedelevad kas lõpetatud või lõpetamata maalid – riigiametniku töö kõrvalt on ta hobi korras kunstnik ja juhib kohalikku galeriid.
Ka kohvikannust üle keenud ja pliidi peale kuivanud tugev kohvikiht lubab oletada, et mees naudib mõnusat poissmeheelu. „Saage tuttavaks minu lastega!” tutvustab ta, kui kaks kassi – musta- ja valgekirju ning potihall – teda valju nurrumisega tervitama tulevad.
„Aga neil pole ju sabasid?!” hüüatab Lana.
Erwin seletab, et tegu on manksi tõuga, kellel polegi sabasid. „Minu ekspruut tõi need kaks hulkuvat kassipoega koju. Algul olin igatepidi vastu, sest pidasin end varem puhtalt koerainimeseks. Kui lahku läksime, jättis ta kassid mulle. Küll ma kirusin teda! Nüüd olen nii harjunud, et ei vahetaks neid mitte ühegi tõukoera vastu.”
Kassid kuulavad teda lugupidamisega ja silmitsevad meid Lanaga kahtlevalt. Lõpuks kogub emane kass Mia julguse kokku ja poeb mulle sülle. Tundub, et järjekordne sõprusside on sõlmitud.
Neid kordi, kus kassid Max ja Mia meid nägema hakkavad, saab olema oi, kui palju. Õhtuti hääletame end Lanaga linna, käime Erwini ja ta sõpradega väljas ning varahommikuti sõidutab Erwin meid truult tagasi farmitööle. Tõsi, vahel saame ta üles suure raputamise ja hädaldamise tagajärjel ning farmi jõuame tavaliselt napilt viis minutit enne töö algust – aga kohale me jõuame!
Ühel hommikul jääme viis minutit hiljaks. Villisel on juba hääled sees ja teised töölised istuvad kastis, valmis põllule logistama. Me tormame hulga pahakspanevate pilkude all pikkade käistega pluuse ja paksust riidest halle töötunkesid selga tõmbama. „Not good!” rõhutab peremees Colin süngelt, kui vabandama tõttan. Jube piinlik hakkab. Teised töölised rivistuvad üldjuhul juba viisteist minutit varem farmi ette valmis, nii igaks juhuks!
Nädala pärast teeb Erwini sõber, Ameerika-Robert viimase lahkumisõhtusöögi. Nagu ikka, sõidutab Erwin meid Lanaga kella seitsmeks hommikul farmitööle. Sedakorda on meiega kaasas ka Robert. Jätame farmiesisel õuel pikalt hüvasti. „Viie kuu pärast siis näeme Filipiinidel, sinu pulmas!” hõikan Robertile, kes lahkelt noogutab: kokku lepitud! Ise samal ajal kallistan Erwinit veel kord, niisama.
Ananassipõllul uurib karu moodi Bob oma meelest äärmiselt tagasihoidlikul kombel, kas mul on Eestis poiss-sõber.
„Ei ole,” vastan talle asjalikult.
Seepeale räägib Bob tähendusrikka loo, kuidas ta töötas kunagi ehitusel korealastega, kes olid väga töökad, ainult et jõid kogu aeg. Debrah pistab seepeale kõrvalt, et farmis oli viie aasta eest indialane, kes pidas vastu kolm nädalat. Kõigist neist juttudest kumab muidugi läbi, et ega need Aasia inimesed ikka normaalsed ole…
Ennelõunasel puhkepausil on üle põllu kuulda, kuidas Debrah nokib Micky ja Meckaga. „Tal on nüüd Aasia peika!” kõlab kaugele üle põllu.
Mickey ja Mecka ei paku enam üldse nii agaralt, et võiksid meid vahel autoga linna sõidutada.
Mida edasi areneb minu sõprus Erwiniga, seda kaugemaks jäävad farmiinimesed. Ka Erwin tunnetaks nagu nähtamatut piiri – kui ta meile järele tuleb, et nädalavahetuseks vihmametsadesse telkima rännata või rokk-kontserdile sõita, ootab ta meie kohmitsemist, ise autost välja tulemata.
Ühel hommikul ei suuda ma end põllul tagasi hoida ja räägin farmirahvale üllatusest, mille Erwin möödunud õhtul mulle valmistas. „Ta kutsus meid kunstinäituse avamisele Townsville’i peatänaval asuvas galeriis,” kirjeldan ma. „Noh, me hääletasime ja jäime hiljaks. Lõpuks siiski seisime seal maalide ees. Erwini õlimaal oli nii värske, et peaaegu tilkus kuivamata värvist, ta oli selle just näituse avamiseks lõpetanud. Ja kujutage ette: sellel maalil loeb keegi lillade juustega noormees raamatut ning ta kõrval joob afropatsidega blond tütarlaps vaniljekokat. Ma leidsin maalilt iseenda! Oli see vast ehmatus!” lõpetan ma uhkelt.
„Ah soo, jaa, või kunstinäitus,” venitab Debrah. „Näe, Kyle tahab ka linna minna, ehk hakkab ka kuu-untsnikuks,” venitab ta parastavalt, osatades farmi perepoega Kyle’i. Bob prahvatab kõva häälega naerma ja mina lahvatan näost punaseks.
Rohkem ma nendega „kuntsi-asjandusest” ei räägi.
Imelikud on inimesed siin farmis. Ühest küljest kõik ülisõbralikud, teisest küljest keep smiling-stiilis pinnapealsed.
Kui kuu aega täis saab, teavitame bosse, et me läheme ja proovime alates järgmisest nädalast Townsville’is elada ja tööd leida.
„Ah et peatute selle aasialase pool?” uurib Debrah salakavalalt. „No palju õnne teile siis!” Kas ta hääles on tõesti iroonia või kujutan seda ette? Peremees Robert teeb katse olukorda pehmendada: „Kui linnas hakkama ei saa, võite alati meile tagasi tulla. On niisuguseid ennegi nähtud!”
Algul peame plaani lahketele farmeritele lahkumispidu korraldada. „Oli mis oli, aga nad on meile viimase kuu jooksul olnud pere eest,” arutame Lanaga õhtul telgis.
Uurime austraallanna Donna käest, et kui teeks koos ja pakuks reedeõhtusel „peoks” kutsutaval pärast tööd istumisel midagi. Nemad olid Carliga farmis viis kuud ning on lahkumas samal nädalalõpul.
„Milleks? Siin pole see kombeks,” kehitab Donna õlgu.
Niisiis lähemegi lihtsalt viimast korda farmi töötajate „peole”. Istume kõik viieteistkümnekesi ringis farmi laoruumis: Bob viskab kõvahäälselt nalja, naised itsitavad. Sedakorda tunnevad mõned leigelt huvi, kuhu me edasi suundume. Meie endised suured sõbrad Micky, Debrah ja Bob kaovad aga head aega ütlemata.
„Nägemist!” poetab minust alles paar nädalat tagasi väga sisse võetud Mecka käigult ja silma vaatamata. Selgemalt kui ükski sõna ütleb ta kehakeel: teie pole enam meie, te ei kuulu enam siia.
Kui Lanaga minema asutame, tõusevad kohe kõik püsti ning korjavad tühjad õllepudelid ühte kasti kokku. Kojuminek.
Kahju on lahkuda koduseks saanud kauboifilmist ja telgist mangopuu all. Meie nelja asemele võetakse tööle kaks noorukest prantslast: kõhnuke juuratudeng Benoit ja Prantsusmaal autosid värvinud Yann. Mõlemad tulid Austraaliasse inglise keelt õppima. Nad on pärit ühest kandist Põhja-Prantsusmaalt Calais’ lähedalt ja kohtusid juhuslikult Sydney