Vaindloo tuletorn
koordinaadid: 59º 49,03’ N
26º 21,64’ E
ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1718, 1871, 1927, 1963, 1991, 1994
tule nähtavuskaugus: 11/7 M
tuletorni kõrgus alusest: 17 m
tule kõrgus merepinnast: 20 m
Räämas majauberikud nõukogudeaegsest tuletornilinnakust, sekka mõni nüüdisehitis ja kipakavõitu viilkatusega kaevumaja, milles omapärase ehitusega veetõsteseade, ning edasi ainuüksi kivid. Idas rannajoonel asjalikult lösutav rabakivist hiidrahn – Eesti kõrgemaid (7,7 m), mõõdetud mahult (480 m³) neljas, pikkuselt (15,1 m) ja laiuselt (11,0 m) omasuguste seas kindlalt esikümnes. Ja jällegi kivid, loendamatud kivid otsekui omamoodi soomusvägi kaitsmas seda Läänemere lukuks nimetatud rannavalli Soome lahe avaosa merelainete eest.
Eesti Vabariigi territoriaalveed lõpevad siit, 6,2-hektariliselt Vaindloo väikesaarelt vaevalt kaheksa meremiili kaugusel ja Kunda jääb teisele poole, vaevu-vaevu veerandtunnise kopterilennu taha. Ligikaudu 40 km ida pool paistab Soome lahest sõbralikule naaberriigile kuuluv Gogland – Suursaar. Siinsamas kõrval, nägemiskauguses, loksuvad lained Suur- ja Väike-Tütarsaare randa.
Vaindloo saar on Eesti kõige põhjapoolsem koht, mis paikneb koos Uhtju saartega Letipea poolsaare veealuseks jätkuks oleval voorjal künnisel. Sellest on tuletatud ka Vaindloo saare rootsikeelne nimetus Stenskär (kiviskäär). Koguteos „Eesti kalanduse minevikust“ teab lisada, et sellel väikesaarel paiknesid kunagi mõned kalurite onnid, mida ka saunadeks nimetati. Arvatavasti olevat just Vainupea rannakalurid saarele nime andnud. Saare endine võõrapärane nimi oli ju Stenskär ja teadupärast kivide puudust siin küll karta pole tarvis.278 Vaindlood peeti omal ajal üheks olulisemaks peatuspaigaks arvukatele Soome lahe kaluritele ja hülgeküttidele. Nende tarbeks oli saarele rajatud mitmeid ajutisi kalurimaju ja – onne, mis pakkusid Läänemere rajuilmadega ulualust ja tormivarju. Pärispea poolsaarelt Kasispealt põlvnenud Harri Sandström annab saare nime võimaliku päritolu kohta aga veel ühe üsnagi usutava versiooni. Nimelt olnud enne inimasustuse teket sellel Soome lahe pisisaarel lihtsalt looduslik voorjas kivine rannavall – Stenskär. Siit ka rootsikeelne toponüüm. Ent saart ilmestavate rannavallide keskel leidunud aegammu siiski ka väike lapikene haljendavat maad.
Saare Stangshar-nimekuju pärineb hollandi kartograaf Johannes van Keuleni (1654–1711) merekaardilt 1687. aastast.
Põhjaranniku kalurid kasutasid oma püügiretkedel Eesti kõige põhjapoolsemat majakasaart Vaindlood ööbimispaigana. Saare kalastusonnides oodati ka tormimaru vaibumist avamerel.
Vaindloo lähiümbruse meri oli kunagistele meresõitjatele mingil määral tuttav. Hollandi kartograafi Lucas Janszoon Waghenaeri merekaart kujutab 16. sajandi lõpul kaljuna kõrguvat Suursaart seal paikneva kahe ankrupaigaga. Rootslane Johann Månszon on aga veelgi täpsem. 1644. aastal ilmunud „Mereraamat“ („Een Sjö-Book Om Siöfarten i Öster-Siön“) pakub koguni Suursaare kaudu kulgeva meresõidutee suundi Eestimaa ranna poole:
Narva avaveeni kagus– 12 penikoormat
Stångskärile edelas (Vaindlo?)– 4 penikoormat.279
Eespool toodu tekitab küsimuse, kuidas on Vaindloo jõudnud hollandlaste merekaartidele. Eesti nimekas geograaf Edgar Kant (1902–1978) selgitab: „Hollandi klassikaline laevandussüsteem, mis oli kujunenud keskajal ja mida oli sihikindlalt edasi arendatud 16. sajandil, haaras teatavasti Põhja- ja Lääne-Euroopa. Ta äärmisteks punktideks tol ajal olid ühelt poolt Gibraltar ja teiselt poolt Soome laht. Selle süsteemi selgrooks oli kahe merekaubandusliku rühma kombinatsioon: nn vesterse-sõidud Portugali-Hispaania rannikuteni ja oosterse-sõidud, mille tuumaks oli Läänemerekaubandus. […] Hollandi Ida-India Kompanii loomine viis selle merekaubanduse ümber Aafrika edasi Indiasse, sellal kui Läänemere kaubandus (Oostzeehandel) kui „kogu kaubanduse hing“ püsis edasi.
Ühendus Läänemere maadega, eriti selle idapoolmikuga toimus peamiselt Danzigi ja Königsbergi sadamate kaudu, kuid nn enkelte-oosterse-sõidud otsisid järjest uusi turge ja sadamaid – külastasid Riiat, Pärnut, Tallinna, Narvat ja Rootsi-Soome sadamaid.“280 Sellest ka tõsine tarve kõigiti korrektsete meresõidukaartide järele.
Meie lähivetel, Soome lahel, alustas tsaar Peeter I kohe uute laevateede märgistamist. Tsaari 1718. aasta 22. juuli „memoriaalis“ Vene laevastiku kindraladmiralile krahv Fjodor Matvejevitš Apraksinile on märgitud, et Soome lahe faarvaatril leidub laevasõidule ohtlikke kohti. Seetõttu tuleb esmajärjekorras Stenskäri (Vaindloo) ja Kokskäri (praegusele Keri) saarele ehitada 30–50 jala kõrgused kivitulbad, millel pimedal ajal saaks teha lõkketuld. Tema majesteedi samas korralduses oli lisatud, et need torni jalami kõrguselt 20 jalga laiad kivitulbad tuleb ühtlasi korrektselt merekaartidele kanda, et meremärke võiks vajadusel igal ajal Läänemere kaljudelt leida. Ilmselt püstitati selle lõkketule jaoks ette nähtud kivitulba asemele samasse paika siiski algelise konstruktsiooniga puittuletorn, mille tippu läideti lõke. 1723. aastal andis tsaar Peeter I korralduse süüdata pimedal ajal tuled muu hulgas Vaindlool, aga samuti Keril ja Suursaarel klausliga: „Tuled on vaja süüdata üksnes siis, kui meie laevad on liikvel, aga mitte kogu aeg!“
See on Tsaari-Venemaa tuletorni pitsat, taasavastatud ammuse prügilasti alt.
Eesti Vabariigi ennesõjaaegse mereside ülema ametikirja koopia.
Läinud sajandi kolmekümnendail aastail asendati võõrkeelsed majakanimed omamaistega.
Eesti põhjanaabrite koostatud tuletornilugu võimaldab meil täna pisut põhjalikumalt tagasi vaadata kaugete aegade taha, et Soome lahe avaosa ammustest meremärkidest üht-teist täpsemalt teada saada. Tsaaririigile oli ohutu navigeerimine tõepoolest eluliselt tähtis, seda kinnitavad ka 1726. aastast pärinevad esmateated Vaindloo naabruses paikneva Suursaare, ka Kõrgesaare (sm Suursaari, rts Hoglandi, vn Гогланд) tuletorni kohta. „Mereleksikoni“ andmeil töötas sel kõrgel kaljusaarel algeline tuletorn juba koguni 1719. aastast alates.281 Soome lahe meresõitu käsitlevast uurimusest on selgunud, et kroonulaevade navigeerimise hõlbustamiseks lähetati 1727. aastal Kroonlinnast soldateid, kes pidid Suursaarel valvama sealsete märktulede valgustust seniajani, kuni keisririigi sõjalaevad saabuvad tagasi koduvetesse Schleswig-Holsteini basseinist. Teatavasti hoiti tollal kroonule alluvaid tuletorne töökorras üksnes sõjalaevade liikumise puhul. Seda kõike nõudis Peeter I korraldus navigatsioonitulede süütamise kohta pimedal ajal. Seega pidi tõepoolest saarel juba siis kõrguma tegutsev tuletorn, mille püstitamise oli 1726. aastal omakorda kinnitanud Admiraliteedi Kolleegium.282 Augustikuu keskpaigast kuni novembri alguseni vastutasid üks allohvitser ja kaheksa sõdurit selle eest, et igal öösel oleks nähtav tähtsat mereteed tähistav tuletornituli.
Vähem oluline ei olnud ka Stenskäri tulesilm, mille märguanne teavitas mööduvaid laevamehi Läänemerel varitsevatest ohtudest. Tuletorniteenistus hõlmas mitmete muude igapäevaste kohustuste kõrval veel hoolitsemist akvatooriumi laevateede reimarite ja muude meremärkide korrashoiu eest. Kevadeti nähti tihtilugu Vaindloo lähiümbruse vetes oma tööreisidel kurseerimas keiserliku mereministeeriumi poilaeva, mida Suursaare elanikud aluse põhitööd silmas pidades hellitavalt sutimuiku’ks (tõlkes pintslirääbiseks) kutsusid. Halbade ilmastikuolude korral otsis vene hüdrograafiateenistuse poilaev mitme nädala jooksul tormivarju Soome lahe väikesaarte tuulealuse ranniku lähedalt.