1883. aastal ühendati Sõrve tuletorn telegraafiliini pidi Kuressaarega ja üle Irbe väina Kolka majaka ning sealse telegraafijaamaga. Viis aastat hiljem seati sisse telefoniühendus Kuressaarega.
Pärast Esimest maailmasõda töötas majakaülevaatajana senini tuletornide parandustöökojas ametit pidanud Artur Rondik. Teenijatena abistasid teda majakatöös Aleksander Truuvart, Aleksander Viidas ja Priido Põdder.258 Needsamad mehed nägid vaeva, et lõplikult kõrvaldada sõjakahjustused ja hoida majakas igati töökorras.259
Äärmiselt olulise strateegilise asendi tõttu on Sõrve poolsaar ikka olnud raskete lahingute tanner. Esimese maailmasõja aastatel süttis Sõrve tuletorn ja sellest jäid varemetena püsti vaid kiviseinad. Sõjakahjustusi kirjeldab merendusalase ajakirja Laewandus 1920. aasta teine number selliselt: „Sõrwe tuletorn oli täiesti tühjaks põlenud, ainult neli seina seisid nagu wana lubjaahi. Ka wäljaspoolt olid suurtüki kuulid nurkadest mõne kubiksülla müüri maha wõtnud. Kaua sai kaewata ja kärutada enne kui kõik riismed torni seest ja ümbert ärakoristatud olid, et paranduse töö algust wõimaldada. Eluhooned olid rüüstatud ja kaewud ära roojastatud.”260
Omaaegne perioodika peaks kohalikke olusid kõige täpsemalt iseloomustama, mistõttu sirvimegi nüüd vana väljaande haaravat lugemismaterjali. 1935. aasta Saaremaa päevaleht Meie Maa kirjeldab oma veergudel avaldatud ülevaates muu hulgas üsna ebainimlikku ja karmi olustikku ka pöördelisest sõjasügisest Sõrves: „Nagu oleks tuli püssirohuwaati karanud, nii mõjus 1917. a. sügisel paljude sõrulaste peale teade, et sakslased maale on tulnud. Oodati suuri häwitawaid lahinguid wenelaste ja sakslaste wahel, seda enam, et Wene sõjawäge olid siin kõik kohad täis ja pealegi oli siin kaks tugewat kindlust. […]
Eriti suur oli paanika Wenelaste seas […], sest „nemetski“ oli ju tulemas. […] Kui mõnele neist juhtus küla perenaine wastu, siis muudkui: „Ah, mamka! Sertse palit.“ Perenaine wasta: „Mes asja see paalitab, wõtke natuke peewat ning oort karasso!“ (Tõestisündinud juhtum).“
Põletamisega loodeti võimalikult vähem saarel paiknevat kinnisvara vaenlase käsutusse jätta. Ajalehesõnum täpsustab: „Tulekahju oli tulekahju peale. Sääre ümbruses põletati ära suured kasarmud, mõisa ja õhulaewade kuurid. Tuletorn walati seest õliga üle ja pisteti põlema.““261
1940. aasta juunipööre ja sellele eelnenud poliitilised sündmused mõjutasid kahtlemata ka mereadministratsiooni argitoimetusi. Riigi teedeministeeriumi toonase Veeteede Talituse varaloetelusse kuulus 1939. aasta arhiiviandmeil muu hulgas 30 tuletorni üldmaksumusega 1 262 241 Eesti krooni. Seejuures oli Sõrve oma 124 736-kroonise hinnaga Kõpu järel (148 570 Eesti krooni) esimese klassi varade nimistus kindlalt teisel kohal.262 1941. aasta jaanuari seisuga võrdus 1 rubla 0,80 Eesti krooniga. „ENSV Teataja“ 1940. aasta 31. oktoobri määruse nr 36 järgi kohustas ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsus üle andma NSVL Merelaevastiku Rahvakomissariaadi alluvusse senise Veeteede Talituse kõik kinnisvarad (kaasa arvatud tuletornid) ja laevastiku.263
Merepäästejaama tarvis ehitati arhitektuurselt väljapaistev kivist hoone. Missuguse paadiga see alguses varustatud oli, pole kahjuks teada. Andmeid on leitud ainult neeme idaküljel paiknenud päästeluubi väikese sadama kohta. Saaremaa Merekultuuri Seltsi endine esimees Bruno Pao lisab veel üht-teist huvitavat: „Sõrve päästejaamal oli täita erandlik ülesanne – osutada abi kahes meres, lääne pool säärt Läänemeres ja ida pool säärt Liivi lahes. Selleks ehitati tuletornist umbes 80 meetrit lõuna poole risti neemega kivist paadikuur, mille mõlemas otsas olevad väravad avanesid paadi vettelaskmise liugsildadele (slipile). Läbipääsuks neeme tipul olevasse Sääre sadamasse jäeti läänepoolse silla sisse mulk, mis varustati tõstetava sillaga. Jalakäijate läbipääsuava oli idapoolses sillas. Millal Sõrve päästejaam anti mereministeeriumi alluvusest üle päästeühingule, pole õnnestunud välja selgitada, kuid see pidi toimuma enne 1895. aastat, mil päästeühingu poolt ehitati päästejaamale uued liugsillad, mis läänepoolses osas on säilinud tänaseni. Silla põhjaküljel asetseb betoonplaat daatumiga 8. VIII 1895.“264
Sõrve saarele rajati Lääne-Euroopa tavadele vastav suursugune tellistest päästepaadikuur. Merepäästejaama uhkuseks peeti 12-aerulist päästepaati. 1913. aastal kuulus jaama põhivarustuse hulka 130 erinevat päästevahendit.
Sõrve säärele rajati Lääne-Euroopa tavade kohaselt tellistest päästepaadikuur, milles eelduste kohaselt hoiti 12-aerulist päästepaati. Nii kuulus näiteks 1913. aastal jaama varade hulka 130 erineva nimetusega päästevahendit, kaasa arvatud Forrest-tüüpi päästepaat, vana signaalsuurtükk ja signaallipu varras. Esimese maailmasõja päevil said Saksa lahingulaevade mürsutabamustest tõsiselt kahjustada kivist päästepaadikuur ja päästepaat. Merepäästejaama kõige tähtsama rajatise säilinud telliseid kasutati vajaliku ehitusmaterjalina hiljem Sõrve rannakaitsesuurtükkide aluste püstitamisel. 1921. aastal valmis senise paadikuuri asemele uus puitehitis, kuhu paigutati esialgselt Narva-Jõesuust toodud 8-aeruline päästepaat.
Merepäästejaama kompleksi hulka kuulus ka oma aja kohta täiuslikult sisustatud mõne voodikohaga laatsaret. Eripärana tuleb märkida seda, et tsaarivalitsus ehitas laevaõnnetusrohketes piirkondades merejõududele alluvatesse merepäästejaamadesse tavapärasemast tunduvalt suuremaid saunu. Neis oli võimalik õnnetusse sattunud läbikülmunud ja alajahtunud inimesi esmajoones tublisti üles soojendada. Vana saunahoone on veel tänaseni säilinud, ehkki hoopis teistes funktsioonides.
Sõrve säär eendub 1,5-kilomeetrise seljakuna Irbe väina, jätkudes seal lõuna suunas ligi 4 kilomeetri pikkuse merelaidude ahelana.
Sõrve tuletornis kulus aastas ühtekokku 125 puuda ja 20 naela hinnalist kanepiõli. 20. sajandi algukümnendil läks tuletorn üle gaasivalgustusele.
Sõrve tuletornikompleksi hulka kuulus tänini säilinud vana saunahoone. Merepäästejaama saunas turgutati merehätta sattunud läbikülmunud ja alajahtunud laevamehi taas elule.
Päästejaama saavutuste hulka tuleb kindlasti lugeda rohkearvuliste merehädaliste päästmist. See kõik õnnestus tänu omaaegsetele võimekatele liidritele. Sääre päästejaama juhatajatest on teada endine Sääre mõisa rentnik A. Loode, kes varises manalasse 1907. aastal 61 aasta vanuse mehena. Tema tööd jätkas kuni jaama likvideerimiseni 1940. aasta sügisel kohalik kalur Laas Münt (1878–1964), keda kutsuti Sääre paagi päästemeeskonna atamaniks. Sõrulaste kartmatu juhina osutas ta oma vabatahtlike päästekomandoga 37 aasta vältel abi kokku 122 merehädalisele, kes Sääre kuivadel tormi tõttu tõeliselt eluohtlikku olukorda olid sattunud. Siinsetel vetel kipri juhtimisel tegutsenud päästepaadi meeskond koosnes 11 liikmest, kellele lisandus kuus varumeest. Kõik mehed elasid põhiliselt lähiümbruse Sääre ja Maantee külas.
Päästeoperatsiooni algusest teavitasid tuletornitöötajad suurtükipaugu ja signaallipu heiskamisega. Kipper avas oma võtmetega paadikuuri väravad ja vabastas veesõiduki kattest. Tema korraldusel paigaldati slipi laudvooderdusega