Endise klassikaaslase sõnul võis suure uhke magnetofoni saamisel abiks olla Evelini tähtsal positsioonil töötanud isa Lembit Int, kellel oli nõukogude ajal võimalus osta luksuslikumaid asju kui tavainimesel.
Teine asi, mis Vilul Evelin Ilvese juures külas käimisega seoses meeles püsib, on esimese leedi puhtuse- ja korraarmastus.
“Millegipärast tegi Evelin ühel hetkel meie tüdrukute ees lahti ühe oma kapisahtlitest ja ma vaatasin suurte imestavate silmadega, kui korras ja sorteeritud oli selle sahtli sisu,” on endine klassiõde siiani seda pilti meenutades üllatunud. “Minu ema oli ka väga korralik inimene ja töötas koolis õpetajana, aga nii korrastatud kapisisu ei olnud mina kunagi varem näinud.” Vilu sõnul on tal Evelini sorteeritud kapp siiani detailselt meeles ja ta võrdleb seda mõne muuseumi leti või eeskujuliku poevitriiniga. Evelin Ilvese sahtlis olid asjad jaotatud värvi ja suuruse järgi, mis asetsesid üksteise otsas, nurgad täpselt koos.
Tiiu Vilu ema Reet Vilu andis Evelin Ilvesele Saku keskkoolis aastaid tööõpetustunde, mis võisid esimesele leedile anda aluse ka tema hilisemale söögitegemiskunstile ja armastusele käsitöö vastu.
Reet Vilu sõnul hakati nõukogude ajal lastele kudumist, heegeldamist, õmblemist ja toiduvalmistamist õpetama põhikoolis. Tööõpetustundide maht oli toona suur ning lastelt nõuti palju.
“Praegugi mõtlen, kuidas nad küll jõudsid,” mõtiskleb staažikas õpetaja Vilu korraks isegi kohkudes. Lapsed pidid koolitööde kõrvalt kuduma kampsuneid, heegeldama laudlinasid ja õmblema lapitekke, padjapüüre ja rõivaid.
Evelini meenutades tuleb proua Vilule heldinult silmade ette tumesinises koolivormipintsakus ja ruudulises seelikus heledapäine kahe Pipi-patsiga tüdruk, kes istus alati klassi esimeses pingis, kuulas keskendunult ning tegutses püüdlikult.
“Evelin oli õpilane, kes võiks olla iga õpetaja unistus. Ta oli nii kohusetundlik, püüdlik, sihikindel, oma arvamust omav, kuid kes oskas end esindada ja oma arvamust kaitsta vaoshoitult,” kirjeldab Vilu, kes töötab Saku keskkoolis tööõpetuse õpetajana ka praegu. Ta ei tea ühtegi juhust, kus Evelin oleks end unustanud või saanud hakkama mõne koerustükiga.
“Näputöödes oli ta eriliselt tubli,” kiidab õpetaja ja lisab siis, et suhe käsitööga on tema meelest suuresti seotud õpilase koduste eeskujudega ema ja vanaema näol.
“Evelini ema oli väga lahtiste kätega ja ilmselt seetõttu oli seda ka Evelin,” lisab Vilu, kelle sõnul aitas õpilaste käsitööhuvile kindlasti kaasa ka nõukogude aeg, mil poest ei olnud kõike saada ja inimesed olid motiveeritud endale ise asju valmistama.
Õpetaja Vilu sõnul olid paljud Evelin Ilvese loodud asjad sobilikud näitusel eksponeerimiseks.
“Fakt on see, et tema valmistatud õmblusvahendite hoidmise tasku sai vabariiklikul tasandil tunnustuse,” ütleb ta uhkelt.
Paljusid ideid leiti ka tolleaegsest populaarsest Saksa moeajakirjast Burda. Õpetaja Reet Vilu usub, et toonased tööõpetusklassid võisid kujundada Evelin Ilvese armastuse kulinaaria ja käsitöö vastu.
“Mulle teevad rõõmu Evelini-sugused töökad tütarlapsed, kes hiljem oma eluteel edukalt toime tulevad,” ütleb ta lõpetuseks meeldival toonil.
Evelini huvi näputöö vastu on pannud tähele aga mitte ainult tema endised õpetajad ja klassikaaslased, vaid kogu Eesti rahvas.
Kes meist ei mäletaks Bastioni viskoostrikotaažist rahvusmustritega dresse, mille moefirma Evelin Ilvese palvel valmistas ja mille esileedi superstaar Madonnale kinkis.
2009. aastal disainis Evelin Ilves mustad valge tikandiga kleidid, mis müüdi Ivo Nikkolo poodides läbi kiiremini kui tuntud moedisaineri enda looming – kõigest paari päevaga. Evelin andis meedia kaudu rahvale uue sõnumi: “Kuna olen kunagi tahtnud moekunstnikuks saada, siis vaatan ise, mida selga panen ja mis mulle sobib.”
Ka klassiõele Eesi Rosenbergile meenub Evelin Ilvese väljapaistev riietusstiil juba kooliajast. Rosenbergi sõnul armastas noor Evelin kanda 1980ndatel moes olnud teksaste ja tossude asemel boheemlaslikke rõivaid, mille ta tihti ise endale kodus meisterdas. Rosenbergile tuleb keskkooliaegne Evelin silmade ette tumedas poolpikas mantlis, käe otsas isetehtud riidest käekott. “See ei olnud meieealiste seas just tavaline riietus, sest tollel ajal püüdsid ju kõik väga ilusad olla. Evelinile ei tundunud üleüldine mood ja teiste arvamused aga korda minevat ning ta käis riides nii nagu ise tahtis,” räägib Rosenberg, kes kinnitab Evelini enda sõnu: “Ta on tõesti riiete disainimise vastu alati huvi tundud!”
Rosenberg on esileedi isiklikult kokku viinud professionaalse kudujaga.
See oli aasta pärast keskkooli lõppu, kui Rosenberg töötas teatris Estonia ja Evelin küsis tema käest, kas ta teab teatri kaudu mõnda elukutselist õmblejat või kudujat soovitada, kes oskaks talle näidata, kuidas valmistada moodsaid pikki kindaid.
“Riietus tundus Evelini jaoks olevat olulise tähtsusega,” lisab Rosenberg, kelle sõnul tegid Evelini klassikaaslased tema teistsuguse ja boheemlasliku riietuse suunas tihti pilkavaid märkusi.
“Talle ei läinud see tögamine aga korda ja ta säilitas oma stiili. Nii nagu ta on seda teinud ka tänapäeval,” märgib Rosenberg ja tuletab meelde 2009. aasta vabariigi aastapäeva vastuvõttu, kus Evelin kandis presidendiprouana liibuvat kleiti, mis paljastas ühe tema käsivarre ning mis ristiti hiljem rahva poolt uisutajakostüümiks.
Enne seda sai suure poleemika osaliseks kostüüm, mida Evelin Ilves kandis Suurbritannia kuninganna Elizabeth II vastuvõtul. Ja loomulikult on raske unustada skandaalset viltmütsi, mida esileedi kandis Rootsi riigivisiidil. Kõige selle taustal lisab Rosenberg, et eelmainitu meenutab talle just noorusaegset Evelini, kes näis teistsuguseks olemist lausa nautivat.
Evelini armastus kummaliste riiete vastu ei ole tulnud viimaste aastate jooksul, vaid see kiiks on temas olnud keskkooliaegadest peale.
“Minu meelest on ta oma erilisele ja isikupärasele stiilile ka täna truuks jäänud ja nii, nagu ta ei pannud kooliajal tähele teiste ütlemisi oma riietuse kohta, ei tee ta seda ka täna,” arvab Rosenberg.
Riietusega seoses meenub klassiõele veel üks lugu. Aastaid tagasi sattus ta Eveliniga kokku Tallinna-Saku bussis. Evelin õppis siis juba Tartu Ülikoolis ja Rosenberg töötas Tallinnas. Teel koju ristusid endiste klassiõdede teed bussi peal tihti ja nad istusid sõidu ajal alati koos.
“Bussis läks jutt ükskord kuidagi riietusele ja Evelin ütles järsku väga kindlalt ja resoluutselt, et talle ei lähe korda, mida teised tema riietusest arvavad,” mäletab Rosenberg kauget vestlust nii selgelt, nagu oleks see juhtunud eile. “Tal olid ka siis ees väga teistsugused väikesed kandilise klaasiga prillid, mida tollel ajal julgesid kanda vähesed.”
“Tegelikult mul on hea meel, et Evelin käib siiamaani väga julgelt ja isikupäraselt riides,” kiidab ta endist klassiõde ja praegust presidendiprouat, “isegi esileedina ei jäljenda ta Londoni või Pariisi moodi, vaid julgeb kanda kodumaiseid disainereid.”
Rosenberg teeb jutus lühikese pausi ja jätkab siis sõbralikult muheldes: “Kas või need vildist riided – seda kõike teeb Evelin täpselt samasuguse sarmiga nagu kooliajal. Võib-olla talle suisa meeldib inimesi oma riietusega šokeerida.”
Evelin Ilvese lapsepõlve ja noorusaja parim sõbranna ja pinginaaber Kristi Karelsohn (neiupõlvenimega Vuurmann) mäletab samuti Evelini isikupäraseid rõivaid: “Eks paljud tolle aja lapsed tahtsid ju teistmoodi asju, mida polnud aga saada. Evelinil ja tema emal olid väga lahtised käed ja nii sai Evelin endale õmmelda asju, millest teised võisid ainult unistada.”
Kristi Karelsohnilt, kes oli üksteist aastat Evelini pinginaaber, sai praegune presidendiproua lisaks näputööle ka iluvõimlemispisiku.
“Selleks ajaks, kui ta minu juurde tuli, oli Kristi talle juba akrobaatikat õpetanud,” mäletab tüdrukute kunagine iluvõimlemistreener Anne Rooste, kelle sõnul oli Kristi Karelsohn viiendas klassis õppivale Evelinile