Evelini koolikaaslased Saku keskkooli päevilt mäletavad aga, et Evelin oli koolisööklas tihe külaline ja need tühjad kalorid ei läinud talle endale nooruspõlves nii korda kui praegu.
2011. aasta kevadel ründas Evelin kahel korral suurpoode. Sama aasta aprillis külastas presidendipaar Jõgeva Sordiaretuskeskust, kus Evelin mõistis, et “poest mahlakat suussulavat tomatit otsida pole mõtet, seda saab turult või oma kodust”. Sellele järgnes Facebookis mõtisklus: “Suhkur on enamikus valmis- ja kiirtoitudes, olgu nad siis magusad või soolased. Sellest hoidumiseks on parem suurtest poodidest toidu ostmisest loobuda.”
Evelin soovitas miinimumpalgaga vireleval eestlasel eelistada mahepoode või turge, kus toidukraam on tükk maad kallim. Üleskutse tekitas nõutust poodnike seas ja ajas vihale väikesepalgalised.
2011. aasta maikuus avas Evelin Ilves Tallinnas Maakri tänava ilusalongis-galeriis fotonäituse ja kutsus üles annetama taara tagastamise raha heategevusele. Ent kui ETV saade “Ringvaade” soovis selle ja teiste kampaaniate kohta rohkem küsida, keeldus vastukäiva iseloomuga Evelin viimasel hetkel otsesaatesse minemast, jalutades ise samal ajal demonstratiivselt mõned meetrid eemal Apollo raamatupoes.
Inga Raitar on ajakirjanik Kirsti Vainkülale andnud kommentaari selle kohta, et Evelin Ilves kui esileedi on muutunud viie aastaga üha kontrollivamaks: “Evelini vastuoluks ongi jäänud suur meediatähelepanu vajadus ja samas püüd oma meediapilti kontrollida meedia jaoks karvu turri ajaval moel. Evelin vääriks tõeliselt head meedianõunikku, loodetavasti oma järgmisel n-ö ametiajal leiab ta selle, kes oskab ta imago tasakaalustada.”
Suhtekorraldaja Janek Mäggi ütles ajakirjanik Kirsti Vainkülale, et Evelin Ilves lõi uue rolli: “Nii nagu Lennart Meri lõi presidendi rolli, lõi presidendiproua rolli Evelin. Nüüd võib vaielda, milline see roll peaks olema, kuid järgmistel on kas eeskuju võtta või teistmoodi teha.”
ESIMENE PEATÜKK
Evelin ema jälgedes
Evelin Ilves on Eesti vabariigi presidendiprouana silma jäänud lugematu arvu hobide ja sõnavõttudega. Olgem ausad, tema tegemised esileedina on leidnud kohati suuremat meediakajastust kui Eesti presidendiks valitud Toomas Hendrik Ilvese kõned ja teod.
Kuigi Evelin Ilvest saadab tihti suurem rambivalgus kui tema abikaasat, teab Eesti rahvas oma esimese leedi kohta võrdlemisi vähe.
Kord räägib Evelin Ilves oma eraelust detailidesse laskudes või poseerib liibuvas spordirüüs, rulluisud kaelas, näidates end selle sammuga selgelt rahvale lähemal olevat kui ükski teine presidendiproua pea kogu maailmas. Hetkel, kui ajakirjandus püüab Evelin Ilvese ja tema tegemiste kohta teada saada aga enamat, tõmbab ta lihtrahva ees oma elule n-ö kardinad ette ja väldib igasugust dialoogi. Just seetõttu võib öelda, et Evelin Ilves suhtleb oma rahvaga kaootiliselt ja oma isiklikke mängureegleid kasutusele võttes; vastavalt oma tujudele avab ta end ühel hetkel meediale emotsionaalselt ja peaaegu täielikult, kuid lükkab selle järgmisel hetkel endast eemale.
Kuna proua Ilves figureerib presidendi abikaasana pidevalt meedia huviorbiidis, tekib ilmselt paljudel küsimus, kes meie sõnakas ja teguderohke riigi esimene leedi tegelikult on.
Maailma juhtivate poliitikute abikaasade kohta teatakse üldjuhul palju. USA ja Suurbritannia presidendikampaaniate vältel sõelutakse pinnale presidendipaari kohta iga väiksemgi detail ja nii teab maailm isegi seda, millises majas nad sündisid, kus ja kellega üles kasvasid. Evelin Ilvese kohta teab eestlane aga enamasti seda, mida esileedi ise on enda kohta meediale ja rahvale rääkinud.
Mina püüan Evelin Ilvest selles raamatus tundma õppida tema elutee kaudu. Võtame näiteks lapsepõlve, millel on mõjuvõim iga täiskasvanud inimese karakterile. Ainuüksi presidendiproua noorusaega uurides hakkasin ma paremini mõistma tema sõnavõtte, mis tundusid mulle enne elukauged ja arusaamatud.
Kuigi Evelin Ilves ei ole ise avalikkuses oma lapsepõlvel pikalt peatunud, armastab ta rääkida teiste laste kasvatamisest. Ilves on esileedina korduvalt sõna võtnud koolitoidu teemal ja hoiatanud lapsi isegi Kalevi kommides peituvate kahjulike transrasvade eest.
Kõigi nende lapsi puudutavate tervislike küsimuste taustal tekib küsimus, kui tervislikus keskkonnas proua Ilves ise on üles kasvanud. Saime teada, et võrdlemisi tavalises keskkonnas, ning tõeline tervisefanaatik on temast endast saanud alles presidendiprouana.
Ja kuigi teda kuulates võib tihti tekkida tunne, justkui ei suudaks presidendiproua end lihtrahva ja tema muredega kõrvutada, pole eestlase igapäevased raskused esileedi jaoks üldse mitte nii kauge teema, kui me tema jutu põhjal arvata võiksime.
Evelin Ilvese (neiupõlvenimega Int) lapsepõlv möödus Tallinna külje all Sakus. Nõukogude ajal asus seal Saku näidissovhoos. Tulevane esimene leedi kasvas üles kolmekorruselises nõukogudeaegses valgete telliskiviseinte ja punaste telliskiviäärtega majas Uus-Saku tänaval, mis oli 1958. aastal loodud Saku näidisasula esimene tänav üldse. Selles majas oli kaksteist korterit ja kaks trepikoda – igas trepikojas kuus korterit.
Evelin Ilvese kodu asus maja teisel korrusel asuvas korteris, kus oli kaks tuba – üks suurem ja teine väiksem.
Korrusmaja ees laius asfaldist kõnnitee, mille äärde parkisid korteriomanikud oma autod.
Tiheda autorivi kõrval asuv majaesine kõnnitee pöördus Evelini majast, viies ühelt poolt tolleaegse õmblusateljee, kosmeetika- ja juuksurisalongi suunas suurde asulakesksesse poodi ja bussipeatusse; teiselt poolt aga majataguse muruplatsi ääres asuva samalaadse kortermaja juurde. Tolles, Evelini naabermajas, kasvasid üles teatrimaailmas tuntud Anne Reemann ja poliitik ning majandusteadlane Ivar Raig.
Maja, kus Evelin Ilves elas koos oma vanemate ja kaks aastat noorema õega suure osa oma lapsepõlvest, oli Sakus uuemat tüüpi korterelamu. Selle valmimisaastaks on märgitud 1974. Evelin oli sinna kolides viieaastane.
Maja küljelt kulgeva kõnnitee teises servas asusid Uus-Saku tänava vanemad kortermajad. Esimeses sellises majas kasvas üles ajakirjanik Verni Leivak ja teises Evelini kõrvalmajas veetis oma lapsepõlve tuntud moekunstnik Katrin Kuldma.
“Evelini sai lapsepõlves ikka kogu aeg nähtud,” ütleb ajakirjanik Verni Leivak, “meie majad asusid kõrvuti ja me käisime ühes koolis. Ühe alevi lapsed teavad ju ikka üksteist nägupidi. Saku on väike koht.”
Evelini korrusmajas asuvad korterid olid maja läbiva planeeringuga. Kahetoalise korteri suurema toa aknast ja köögist avanes vaade maja ette, teise, väiksema toa aknast nägid Evelin ja tema pere maja taha. Sinna jäi ka kaht samasugust kolmekordset valgetest tellistest oranžikate äärtega maja lahutav suur muruplats, millel kasvasid mõned põõsad, üks suurem toomingas ja sirelipõõsas, mis igal kevadel uhkelt õide puhkes. Sellel majatagusel platsil ja kõnniteel veetsid kohalike kortermajade lapsed suurema osa oma mänguajast.
Maja poe poole suunduva kõnnitee ääres asus liivakast, mille kõrval oli valgete lippidega piiratud pesukuivatusplats, gaasiballoonikapp ja prügikastide ala.
“Pesukuivatusplatsil mängisin ma Eveliniga isegi paar korda kodu,” meenutab Leivak, kes on 1968. aastal sündinud naisest kaks aastat vanem.
Leivak mäletab ka seda, et kodu mängiti pesukuivatusplatsi kõrval: “Tekid ehk majaseinad kinnitati põõsaste ja puude vahele.”
Sinna ehitasid lapsed kaunitel suvepäevadel õdusa varjualuse. Leivakule meenub presidendiprouaga seoses veel üks ere detail:
“Uskumatu, et Evelinil oli see arstiks olemise tahe juba siis olemas,” hakkab mees vestluse keskel järsku muhelema. “Isegi kodu mängides oli ta ema käest laenanud stetoskoobi, mida ta uhkelt otsaesisel kandis.” Evelin oli ajakirjanik Leivakuga kodu mängides kuueaastane ja tema ema Kalli Int töötas toona Saku alevi velskrina. “Evelin passis vabal ajal tihti ema töö juures ja ilmselt just ema eeskujul tekkis ka idee arstiks õppida,” arutleb Leivak.
Meeste tervist käsitlevas arutelus aastal 2008 kutsus