«Ah ei, ilmaaegu lähme, karvanina, ei need meie vastu saa, kohe panevad jooksu… Kas need on siis koolnud või? Niruvõitu kuidagi, kus need meie vastu saaks… Hu-hu-huu! Teie seal!»
Koolnutest kahekümne sammu kaugusele jõudnud, jäid inimesed seisma. Rusikas viskas kollase pihta mullakamaka, too heitis laia peopesa ebatavalise kiirusega ettepoole ja lõi kamaka kõrvale. Kõik hakkasid jälle huilgama ja jalgu trampima, mõned näitasid koolnutele potte ja tegid ähvardavaid liigutusi. Taimetapjat oli kahju raisata ja keegi ei viitsinud pärast külasse uue kääritaja järele vantsida. Koolnud olid varemgi peksa saanud ja ettevaatlikud – küllap saaks nendega niisamagi hakkama.
Ja saigi hakkama. Koolnute jalge alt hakkas paksemalt auru ja suitsu kerkima, koolnud taganesid.
«Noh, ongi kõik,» öeldi ahelikus, «ei pidanud vastu, kohe keeravad ennast teistpidi…»
Koolnud muutusid tabamatult, justkui oleksid end oma naha sees ümber pööranud. Polnud enam näha silmi ega suud – nad seisid seljaga. Hetke pärast nad juba eemaldusid, puude vahel vilkudes. Seal, kus nad äsja olid seisnud, vajus aegamisi maha aurupilv. Inimesed pöördusid elavalt käratsedes vao juurde tagasi. Äkki selgus, et ongi juba aeg minna külasse koosolekule. Mindi koosolekule.
«Minge väljakule, väljakule…» kordas külavanem igaühele. «Koosolek tuleb väljakul, nii et tarvis on minna väljakule.»
Candide otsis silmadega Saba, kuid rahvasummas polnud
Saba miskipärast näha. Saba oli kuskile kadunud. Kõrval sörkiv Rusikas rääkis:
«Aga mäletad, Vaikija, kuidas sa koolnule otsa hüppasid? Kuidas tema, saad aru, talle otsa hüppab, karvanina, ja kus haarab tal peast kinni, ümbert kinni nagu oma Naval, karvanina, ja kus kukub röökima… Mäletad, Vaikija, mismoodi sa röökima kukkusid? Põletasid ennast ära, tähendab, pärast käisid ringi, üleni villis, villid sul leemendasid, valutasid… Mispärast sa talle siis otsa hüppasid, Vaikija? Oli kah üks, kes niimoodi koolnutele muudkui otsa hüppas, eks tulnudki tal siis nahk vatsa pealt maha, nüüd ta enam ei hüppa, karvanina, ja ei luba lastel kah hüpata… Räägitakse, Vaikija, et hüppasid talle otsa, et ta su Linna viiks, aga sa pole ju plika, mis ta sust ikka tassib, ja ka mingit Linna pole olemas, lihtsalt see vana känd mõtleb igasuguseid sõnu välja – Linn, Puhastus… Aga kes on teda, seda Puhastust näinud? Kuulaja õgib ennast purjus sitikaid täis ja kukub jahvatama, aga vana känd on kõpsti kohal, muudkui kuulab, aga pärast kolab igal pool ringi, õgib võõrast toitu ja kordab seda juttu…»
«Lähen homme kohe hommikul Asundusse,» ütles Candide. «Tulen alles õhtul tagasi, päeval mind ei ole. Käi Rangjala juures ära ja tuleta talle ülehomset meelde. Mina tuletasin juba ja tuletan veel, aga tuleta sina kah talle meelde, muidu läheb veel kuskile hulkuma…»
«Tuletan,» lubas Rusikas. «Tuletan talle niiviisi meelde, et kisun viimasegi jala küljest ära.»
Väljakule oli kokku tulnud terve küla, lobiseti, tõugeldi, puistati paljale maapinnale seemneid – kasvatati allapanu, et oleks pehme istuda. Jalge vahel sebisid lapsukesed, neid tiriti juuksetutist ja kõrvust, et ei sebiks. Külavanem ajas vandudes eemale halvasti väljaõpetatud sipelgate kolonni, kes olid hakanud töökärbeste vastseid otse üle väljaku tassima, ja nõudis ümberolijailt, kelle käsul need sipelgad seal kõnnivad ja mis korralagedus see niisugune on. Kahtlustati Kuulajat ja Candide’i, kuid täpselt välja selgitada oli juba võimatu.
Candide leidis Saba üles ja tahtis temaga rääkima hakata, aga ei jõudnud, sest koosolek kuulutati alanuks ja esimesena, nagu alati, ronis esinema ätt. Millest ta rääkis, oli võimatu aru saada, kuid kõik istusid vagusi, kuulasid ja kussutasid kohmitsevaid lapsukesi, et nood ei kohmitseks. Mõned, kes olid ennast sisse seadnud iseäranis mugavalt – kuumadest päikeselaikudest kaugemale – tukkusid.
Ätt jahvatas tükk aega sellest, mis on «ei tohi» ja millistes mõistetes see esineb, kutsus üles üleüldisele Puhastusele, ähvardas võitudega põhjas ja lõunas, kirus küla ja ühes sellega ka Asundust, sest igal pool on uued sõbrataride üksused, aga külas ega Asunduses mitte, pole ka rahu ega ühtesulamist ja kõik see sünnib sellepärast, et inimesed on unustanud sõnad «ei tohi» ja hakanud ette kujutama, justkui tohiks nüüd kõike, aga Vaikija näiteks tahab üldse ära minna Linna, kuigi keegi pole teda sinna kutsunud, küla selle eest ei vastuta, sest ta on võõras, aga kui äkki selgub, et ta on ikkagi kooljas, aga selline arvamus külas esineb, vaat siis küll ei oska enam arvata, mis saab, seda enam, et Naval, kuigi ka tema on võõras, pole ikka veel Vaikijalt lapsi ja seda ei tohi sallida, aga külavanem sallib…
Äti esinemise keskpaigaks oli ka väsinud külavanem tukkuma jäänud, ent oma nime kuuldes võpatas ja käratas kohe ähvardavalt:
«Hei! Ärge magage!.. Magada võite kodus,» ütles ta, «selleks majad ju seisavadki, et neis magada, aga väljakule kogunetakse koosolekuks. Väljakul magada pole me lubanud, ei luba praegu ega hakka ka tulevikus kellelgi lubama.» Ta kõõritas äti poole, ätt noogutas rahulolevalt. «Vaat see ongi üldine «ei tohi».» Ta silus juukseid ja teatas: «Asunduses on välja ilmunud üks pruut. Aga meil on olemas peigmees, teile kõigile teadaolev Lobiseja. Lobiseja, tõuse püsti ja näita ennast… Või parem mitte, parem istu paigal, me kõik teame sind… Ja nüüd küsimus: kas lasta Lobiseja Asundusse või hoopis vastupidi – võtta Asunduse pruut meile külasse… Ei-ei, sina, Lobiseja, istu paigal, otsustame ära ilma sinuta… Kes seal tema kõrval istub, hoidke teda vagusi, kuni koosolek käib. Ja kellel on mõni arvamus, see öelgu meile.»
Selgus, et arvamusi on kaks. Mõned (peamiselt Lobiseja naabrid) nõudsid, et Lobiseja kupatataks Asundusse – las tema elab seal, aga meie siin. Teised aga, rahulikud ja tõsised inimesed, kes elasid Lobisejast kaugel, arvasid, et ei. Naisi on väheks jäänud, naisi varastatakse ja sellepärast tuleb pruut enda juurde võtta: Lobiseja on küll Lobiseja, aga lapsukesed hakkavad temalt arvatavasti nagunii tulema, need kaks asja pole omavahel seotud. Vaieldi kaua, tuliselt ja esialgu teemakohaselt. Siis aga hõikas õnnetuseks Rangjalg, et praegu on sõjaaeg, aga selle unustavad kõik ära. Lobiseja jäeti kohe kõrvale. Kuulaja hakkas seletama, et mingit sõda ei ole ja pole kunagi olnudki, aga on ja jääb Suur Pinnasekobestus. Ah ei, mitte Kobestus, vaieldi rahvasummast vastu, vaid Hädavajalik Soostamine. Kobestamine on ammu lõppenud, juba aastaid toimub Soostamine, aga Kuulaja pole midagi kuulnud, ja kust ta peakski teadma, kui ta on ju Kuulaja. Ätt tõusis püsti, ajas silmad pungi ja kukkus kähedalt röökima, et kõike seda ei tohi, et pole mingit sõda ja pole mingit Kobestamist ega ka mitte mingit Soostamist, vaid oli, on ja jääb üleüldine Võitlus Põhjas ja Lõunas. Kuidas pole sõda, karvanina, vastati talle, kui veidrike küla taga on terve järvetäis uppunuid? Koosolek plahvatas. Paljugi mis uppunud! Kus on vesi, seal ka uppunud, veidrike küla taga on kõik teistmoodi kui inimestel ja veidrike küla pole meile mingi seadus, nemad söövad savi pealt, elavad savi all, ise sa andsid naise varastele ära ja nüüd tuled uppunutest rääkima? Ja need polegi mingid uppunud ja polegi Võitlust ega sõda, vaid see on Rahu ja Ühtesulamine, et saavutada Puhastus! Aga miks Vaikija siis Linna läheb? Kui Vaikija läheb Linna, siis tähendab on Linn olemas, aga kui Linn on olemas, mis sõda saab siis olla – selge, et on Ühtesulamine!.. Paljugi, kuhu Vaikija läheb! Oli veel üks, kes kah muudkui läks, anti talle korralikult vastu sõõrmeid, nüüd ei lähe enam kuskile… Vaikija läheb sellepärast Linna, et Linna pole olemas, küll me seda Vaikijat juba teame, Vaikija mängib muudkui lolli, aga on tark; teda, Vaikijat, juba üle ei kavalda, aga kui Linna ei ole, mis Ühtesulamist saab siis olla?.. Pole mingit Ühtesulamist, tõsi küll, vahepeal oli, aga juba ammu enam ei ole… Aga Puhastust ju kah enam pole!.. Kes see seal karjub, et pole Puhastust? Mis mõttes sa seda karjud? Mis sa ajad?.. Lobiseja! Hoidke Lobisejat kinni!.. Ehh, ei saanud Lobisejat hoitud! Miks te siis Lobisejat kinni ei hoidnud?..
Candide teadis, et nüüd jätkub see tükk aega, ja püüdis Sabaga juttu alustada, ent Sabal polnud juttudeks aega. Saba karjus täiest kõrist:
«Või