«Kell neli hommikul teatati kõigile, et meid kolitakse teisele korrusele,» ütles Kim. «Aga kus sina olid? Alevtina juures või?»
«Ei, ma käisin järsakul,» ütles Perets oma laua taha istudes.
Uks paiskus valla ja ruumi astus hoogsal sammul Prokonsul, vehkis tervituseks portfelliga ja kadus eesriide taha. Kostis kabiiniukse kriiksatus ja luku lõksatus. Perets võttis Mercedeselt katte, istus natuke aega liigutamata, siis aga astus akna juurde ja lükkas selle lahti.
Metsa siit ei paistnud, kuid mets oli olemas. See oli alati olemas, kuigi näha sai seda ainult järsakult. Valitsuse kõigis muudes kohtades varjas seda alati miski. Seda varjasid mehhaanikatöökodade kreemikad hooned ja töötajate eraautode neljakorruseline garaaž. Seda varjasid abimajandi karjaaiad ja pesumaja juurde kuivama riputatud pesu, sest kuivati tsentrifuug oli alatasa katki. Seda varjas lillepeenarde ja paviljonidega park oma kuradiratta ja kipsist suplejannadega, mis olid pliiatsiga üleni täis kritseldatud. Seda varjasid majakesed, millel olid luuderohtu täis kasvanud verandad ja televiisoriantennidest ristid katusel. Aga siit, teise korruse aknast, polnud metsa näha kõrge tellismüüri tõttu, mis polnud küll veel valmis, aga juba väga kõrge; müüri ehitati insenerliku läbindamise rühma lameda ühekorruselise hoone ümber. Metsa võis näha ainult järsakult, kuid ka metsa roojata sai ainult järsakult.
Kuid isegi inimene, kes polnud elu seeski metsa näinud, polnud metsast kuulnud ega temast mõelnud, kes ei peljanud metsa ega unistanud metsast, isegi niisugune inimene võis tema olemasolu kergesti aimata juba lihtsalt selle järgi, et eksisteeris Valitsus. Mina näiteks mõtlesin metsast juba väga ammu, vaidlesin metsa üle, nägin teda unes – aga mul polnud aimugi, et ta ka päriselt olemas on. Ja ma veendusin tema olemasolus mitte siis, kui läksin esimest korda järsakule, vaid kui lugesin peaukse kõrvale riputatud silti «Metsaasjade Valitsus». Seisin selle sildi ees, kohver käes, pikast teekonnast tolmune ja janust kokku kuivanud, ning muudkui lugesin, aina lugesin seda ja tundsin põlvi nõrgaks minevat, sest teadsin nüüd, et mets on olemas, mis tähendas, et kõik, mida olin temast siiani mõelnud, on ainult viletsa kujutlusvõime mäng, kahvatu jõuetu vale. Mets on olemas ja see tohutu süngevõitu hoone tegeleb tema saatusega…«Kim,» ütles Perets, «kas ma siis ei pääsegi metsa? Ma sõidan ju homme ära.»
«Aga kas sa tõepoolest tahad sinna pääseda?» küsis Kim hajameelselt.
… Kuumad rohelised sood, kartlikud närvilised puud, näkid, kes end veepinnal kuupaistel oma salapärastest, vetesügavustes toimetatud tegudest välja puhkavad, ettevaatlikud mõistetamatud pärismaalased, tühjad külad…
«Ei tea,» ütles Perets.
«Sina ei tohi sinna minna, Pertšik2,» ütles Kim. «Sinna võivad minna ainult inimesed, kes pole metsast kunagi mõelnud. Kes on alati metsa peale sülitanud. Sina aga võtad teda liialt südamesse. Sulle on mets ohtlik, sest petab su ära.»
«Vist küll,» ütles Perets. «Aga ma sõitsin ju ainult selleks siia, et teda näha.»
«Milleks sulle kibedad tõed?» ütles Kim. «Mida sa nendega peale hakkad? Ja mida sa metsas tegema hakkad? Nutad taga unistust, millest on saanud saatus? Palvetad, et kõik oleks teisiti? Või, taga hullemaks, hakkad ümber tegema seda, mis on, selleks, mis ta peaks olema?»
«Aga mispärast ma siis siia sõitsin?»
«Et veenduda. Kas sa tõesti ei saa aru, kui tähtis see on: veenduda. Teised tulevad teiste asjade pärast. Et leida metsast kuupmeetrite viisi puid. Et avastada elubakter. Või kirjutada väitekiri. Või et hankida luba, aga mitte selleks, et metsa minna, vaid lihtsalt igaks juhuks: ehk läheb kunagi tarvis. Ja kõigil ju pole. Aga ülim eesmärk on kujundada metsast kaunis park, nii nagu skulptor tahub marmorirahnust välja raidkuju. Et seda parki pärast pügada. Aastast aastasse. Mitte lasta tal jälle metsaks muutuda.»
«Peaksin õige ära sõitma,» ütles Perets. «Pole mul siin midagi teha. Keegi peab ära sõitma – kas mina või teie kõik.»
«Hakkame korrutama,» ütles Kim ja Perets istus oma laua taha, leidis kiiruga paigaldatud seinakontakti ja lülitas «Mercedese» sisse.
«Seitsesada üheksakümmend kolm viissada kakskümmend kaks korda kakssada kuuskümmend kuus null üksteist…»
«Mercedes» hakkas lõgisema ja rappuma. Perets ootas, kuni see rahunes, ja luges takerdudes vastuse ette.
«Nii. Kustuta ära,» ütles Kim. «Nüüd jaga mulle kuussada üheksakümmend kaheksa kolmsada kaksteist kümne viieteistkümnega…»
Kim dikteeris numbreid, Perets aga valis neid, vajutas korrutamise ja jagamise klahve, liitis, lahutas, juuris, ja kõik läks nagu tavaliselt.
«Kaksteist kümnega,» ütles Kim. «Korrutada.»
«Üks null null seitse,» luges Perets masinlikult, siis aga jahmus ja ütles: «Kuule, ta ju valetab. Peab olema sada kakskümmend.»
«Tean, tean,» lausus Kim kannatamatult. «Üks null null seitse,» kordas ta. «Nüüd aga võta mulle juur kümme null seitsmest…»
«Kohe,» ütles Perets.
Jälle lõksatas riiv eesriide taga ja ilmus Prokonsul, roosa, värske ja rahulolev. Ta hakkas käsi pesema, lauldes seejuures meeldiva häälega «Ave Mariat». Siis ta kuulutas:
«Milline ime see mets ikkagi on, härrased! Ja kui kuritegelikult vähe me temast räägime ja kirjutame! Kusjuures ta on seda väärt, et temast kirjutada. Ta õilistab, ta äratab ülevaid tundeid. Ta soodustab progressi. Ta on ise nagu progressi sümbol. Aga meie ei suuda kuidagi lõppu teha kvalifitseerimata kuulduste, väljamõeldiste, anekdootide levitamisele. Metsa propagandat ju põhimõtteliselt ei tehtagi. Metsast räägitakse ja mõeldakse kurat teab mida…»
«Seitsesada kaheksakümmend viis korda nelisada kolmkümmend kaks,» ütles Kim.
Prokonsul tõstis häält. See oli tugev ja kandev – «Mercedest» polnud enam kuuldagi.
««Elame nagu metsas»… «Metslased»… «Puude tagant ei näe metsa»… «Kuidas metsa hõikad, nõnda vastu kajab»… Vaat millega me peame võitlema! Vaat mis meil tuleb välja juurida. Näiteks teie, monsieur Perets, mispärast teie ei võitle? Võiksite teha ju klubis põhjaliku sihikindla ettekande metsa kohta, aga teie ei tee. Jälgin teid juba ammu ja muudkui ootan – ja kõik ilmaaegu. Milles asi?»
«Aga ma pole seal ju kordagi käinud,» ütles Perets.
«Pole tähtis. Mina pole seal ka kordagi käinud, aga olen pidanud loengu – ja vastukajade põhjal otsustades oli see väga kasulik loeng. Asi pole ju selles, oled sa metsas käinud või mitte, asi on selles, et kiskuda faktidelt müstikast ja ebausust kate, paljastada olemus, rebida sellelt kodanlaste ja utilitaristide poolt selgatopitud rüü…»
«Kakssada kaheksa jagada neljakümne üheksaga, miinus seitse korda seitse,» ütles Kim.
«Mercedes» hakkas tööle. Prokonsul tõstis jälle häält.
«Tegin seda kui hariduselt filosoof, teie aga võiksite teha lingvisti seisukohast. Annan teile teesid, teie aga arendate neid lingvistika viimaste saavutuste valguses… või mis teie väitekirja teema õieti oligi?»
«Mul oli… «Hei-yani perioodi lõpu naisproosa stiili ja rütmika eripära», «Makura no sōshi» materjali põhjal,» ütles Perets. «Kardan, et…»
«Suurepärane! Just see, mida tarvis. Ja rõhutage, et mitte sood ja laukad, vaid suurepärased mudaravilad; mitte hüppavad puud, vaid kõrgeltarenenud teaduse produkt; mitte pärismaalased, mitte metslased, vaid uhkete, vabade, üllaste aadetega tagasihoidlike ja võimsate inimeste muistne tsivilisatsioon. Ja ei mingeid näkke! Ei mingit lillat udu, ei mingeid uduseid vihjeid – andestage mulle see ebaõnnestunud kalambuur… See saab olema suurepärane,