jalgu ja hakkas niheledes, väljendusrikkalt žestikuleerides ja elurõõmsat naeru lagistades edasi rääkima. Piinliku täpsusega kronoloogiat järgides jutustas ta oma suguelu ajaloo nii, nagu see oli aastast aastasse, kuust kuusse kulgenud. Kokatädi koonduslaagris, kus ta oli näljaajal mingi dokumendi varguse eest istunud (kokk muudkui korrutas: «Noh, ära lase veel tulla, Tuzik, noh, vaata ette!..»), poliitvangi tütar samas laagris (tüdrukul oli ükspuha, kellega, ta oli kindel, et niikuinii põletatakse ta ära), ühe meremehe naine sadamalinnas, kes sel moel üritas oma ringitõmbajast mehele lakkamatute petmiste eest tagasi teha. Üks rikas lesk, kelle eest Tuzik pidi pärast ainult aluspükste väel põgenema, sest moor tahtis vaese Tuziku endale võtta ja sundida teda kauplema narkootikumide ja häbiväärsete meditsiinitoodetega. Naised, keda ta sõidutas, kui taksojuhina töötas: nad andsid talle iga kliendi eest mündi ja kui öö läbi sai, maksid natuuras. («…Siis ma ütlesin talle: kuule nüüd – ja kes minu peale mõtleb… sinul juba neljas, aga mina pole saanud veel ühtegi…») Seejärel viieteistaastane tüdruk, kelle ta võimude eriloal naiseks võttis – tüdruk sünnitas talle kaksikud ja läks lõpuks tema juurest minema, kui ta püüdis teda sõpradele pakkuda, et nende armukeste pruukimise eest tasuda. Naised… piigad… lirvad… linnukesed… mõrrad… litad…
