Ma nägin kummuli masinaid, leekides maju ja gaasiplahvatuste müriaade. See oli ime, et me mõlemad Sirtsuga vaid põletuste ja paari suurema lihashaavaga linnast välja pääsesime.
Jõudnud linna taha mäele, jälgisime hommikuni seda hävitustööd, mis mu lahti lastud kilpkonn korda saatis. Ja ma ei olnud sugugi kindel, et see hävitustöö piirdus vaid Tartuga. Ma ei julgenud seda Sirtsule öelda, aga va kameeleon tegi palju puhtama töö, kui ma olin osanud loota, ja palju-palju hullema, kui ma oleksin oma suurimates hirmuunenägudes karta osanud. Ta võis vabalt ka mujale edasi levida. Kui see oli nii, siis meil ei olnud vist tõesti enam kuskile mujale minna, kui Sirtsu vanavanemate juurde maale, et süüa kärjemett ja aidata vanaisal atra vedada.
Tartu 20. veebruar 2011
Võõra laip
Lambid olid selles nurgataguses pargis ammu puruks pekstud ja peale pimeduse saabumist käidi siinkandis harva. Väga harva.
See ei olnud hea kant. Hooletusse jäetud park keset lohakil puumajade linnaosa. Ja ikkagi põikas üksik naisterahvas koduteed lühendades pargist läbi. Ta oli selle kandi tüdruk ja tundis parki ning lähiümbrust hästi. Juba plikana oli ta siin mänginud, kui see park oli sama räämas ja sama ohtlik. Ta oli õppinud ohte ette aimama ja neid vältima. Kella neljaks hommikul olid need, keda tavaliselt ohtlikuks peeti, end ammu oimetuks joonud ja magasid, veel liikumisvõimelised olid uue doosi otsinguil kuhugi rikkamatesse linnaosadesse saagijahile läinud. Oli päeva külmim aeg, päikesetõusu-eelne jahedus oli saavutanud maksimumi ning niiske hommikune udu kerkis maast ja hõljus puude ja põõsaste vahel.
Surnud mees lebas kõhuli. Tema kõhn ja nälginud nägu oli pööratud naise poole. Hambad olid irevil, käed-jalad nurgeliseks kangestunud, sõrmed viimases agoonias konksu kiskunud. Riided, võimatu aru saada, kas disaineri juurest või taaskasutuspoest pärinevad, olid kortsus, kuid puhtad ning pärlendava hommikuse kastega kaetud.
Naine seisatas ja värin jooksis üle ta ihu. Ta lihtsalt põrnitses seda ootamatut leidu ja hetkeks oli naise pea täiesti tühi. Mis ta nüüd tegema peaks? Edasi minema? Kuhugi helistama? Verd ei olnud näha. Narkar ja üledoos? Naine tegi ebaleval sammul tiiru ümber surnukeha. Mehest veidi eemal lebas süstal. Kuid taamal oli teine ja sealsamas kolmaski. Süstlaid vedeles siin igal sammul, see ei tähendanud midagi. Võib-olla oli mees haige…südamerabandus…
keegi ehmatas vennikest. Ükskõik. Mees oli surnud ja teda enam aidata ei saanud. Nii et arukam oleks edasi minna. Kuid naist hoidis edasi sammumast see, et mehe riided olid puhtad. Ükskõik, kas disaineri omad või mitte, päris põhjakihist ta pärit polnud. Verd ei olnud, seega… ehk ei olnud ta langenud röövi ohvriks?
Oli surnul ehk rahakott ühes… oli seal raha sees? Riiete järgi otsustades võis olla. Aga ainult riiete järgi. Füüsise järgi oli mees hulga aega haige olnud. Naine astus ebaleva sammu laiba poole. Tal oli kodus väike tütar, poeg, haige isa. Tööga ei olnud täna vedanud, ainult kaks klienti. Ilmselt oli masu jõudnud ka nendeni, kelle jaoks tavaliselt prostituudi juures käimine taskukohane oli. Naine kõhkles. Ta kujutles, kuidas peab laipa katsuma, ja vastikusvõbin jooksis üle selja. Ta pöördus minekule, astus neli rutakat sammu ja peatus. Pööras end uuesti ringi ja vaatas laipa.
Üür oli teist kuud maksmata. Kui nii edasi läheb, siis tuleb varsti uus elukoht otsida. Juba neljas sel aastal. Varsti ei võta teda enam keegi üüriliseks. Jutud sellest, kuidas ta võlgu maha jättes edasi liigub, levisid linna korteriomanike seas järjest laiemalt. Iga korraga oli keerulisem uut elupaika leida. Naine vaatas pea viltu surnukeha. Vastik oli kujutledagi ennast surnut puudutamas. Kuid raha ei haise. Ta oli teinud juba nii mõndagi, mida varem ei olnud suutnud kujutledagi end tegemas. Reegel oli tal selge. Tee see kähku ära ja mõtle samal ajal millelegi muule. Selliseid asju teha on minu saatus, ütles ta endale. Naine ohkas ning tippis kõrgete kontsade tõttu lühikeste sammudega kangestunud keha poole.
Miniseelikus oli raske kükitada, kuid siin polnud kedagi häbeneda. Ta keris seeliku kõrgemale, laskus põlvili ning kobas kiiruga koolnu taskuid. Keha oli külm ja kange. Midagi hoopis erinevat nendest kuumadest ja lodevatest, keda tal muidu käperdada tuli. Töö on töö, raha nimel võis ka surnut kobada. Korraks riivas naise käsi mehe paljast ihu. Naine võpatas. Tundus, nagu oleks katsunud külmutatud kanaliha. Jahe, sinakat värvi. Jäle. Raha nimel, laste nimel, kurat võtaks, kas või selle nimel, et homme paarist järjekordsest sugutäkust rahu saada. Üks väike auhind.
Ent rahakotti ei olnud. Seda oleks võinud arvata. Tal ei vedanud kunagi õnnemängudes. Alati, kui ta läks välja hea õnne peale, astus ta reha otsa. Nagu ka seekord. Laip liigutas. Ta kahmas naise sooja käe järele. Anita ehmatas, kuid oli kiirem ja kalpsas püsti. Ta tippis kiiresti eemale, sest laibaks peetu keeras end silmi avamata külili ja küünitas endiselt naise poole.
„Pagana jobu,“ sisistas Anita ja silus oma seelikut. Maaslamajal oli endiselt käsi tema poole pikal ning naine astus kättemaksuhoos lähemale ja virutas talle kinga terava ninaga vastu sõrmi.
„Säh sulle,“ virutas ta veel ja põikles haaravate sõrmede eest osavalt eemale.
“Kuradi kurat! Rott!Teinekord kanna vähemalt raha kaasas, kaabakas!” käratas ta libasurnule. Naine keeras ringi ja läks minema. Ta oli ehmunud ja vihane, turtsus ning mõhises endamisi.
Ta kuulis, kuidas endine surnuks peetu midagi segast podises.
Naine vaatas selja taha. Mees oli end püsti ajanud, kõikus ebakindlatel jalgadel ja sirutas tema poole käe. Selles oli lillat karva rahatäht. Viiesajakroonine. Naine peatus. Kus kurat oli too tüüp seda seni hoidnud?
“Noh, raha…ja edasi?”küsis ta endiselt üle õla vaadates. Kuigi mis seal küsida, mida üks mees ikka tahta võis. Ja tõepoolest. Nii oligi. Mees kehitas teise käega oma kubet. Naine vaatas ringi.
Hommik oli udune ja kedagi ei liikunud ning koju ju sihukest viima ei hakka. Naine läks mehe juurde ja napsas tal raha käest.
Kupüür paistis ehtne. Naine pistis viiesajase rahakotti, asetas käekoti maha, kükitas ja avas mehe püksinööbid. Mehe ihu oli külm.
Neetult külm. Ilmselt oli too juba kaua liikumatult tee peal vedelenud. Nüüd saan selle käest veel kopsupõletiku ka, mõtles naine masendunult. Homme on kurk haige. Ja on teisel alles tahtmine kohe peale sellist ööd naist saada. Enamikul isegi ei liigataks, aga sellel on vist kõvaks külmunud, vaja üles sulatada ja kogu lugu.
Koju jõudis naine väsinuna ja külmetades. Kahte armistuvat täppi oma reie siseküljel ja teist kahte kaelal ta ei märganud ega mäletanud nende tekkimist. Ta oli selleks liiga väsinud. Kuid see-eest tekkis tal püsiv sissetulek. Edaspidi, mitu korda nädalas, ootas tundmatu teda kuskil koduteel. Alati oli ta külm ja tuim, nagu oleks jälle öö läbi pargis vedelenud. Naine oli rahul. Võõras ei mölisenud, ei jobutanud, ei haisenud, ei käperdanud, ei nõudnud midagi imelikku. Oli ihult meeldivalt jahe ja loomult rahulik ning taltsas. Ajas oma asja ära ja kadus minema. Puhas nauding, aga mitte kepp. Ainult väsimus oli pärast mehega kohtumist alati kohutav.
Ühel ööl, kui naine mehe soojendamise järjekordselt lõpetas, tundis ta, et ei suuda lahkuda. Istus sinnasamasse pargipingile, mille najal nad olid oma asju ajanud, ja vajus väsinult longu. Mees seisis osavõtmatuna tema kõrval. Naine polnud kunagi näinud tema tulekut ega minekut. Kui ta tuli, siis passis mees juba kuskil pargis. Kui ta läks, siis nägi ta niikaua, kui taha vaatas, meest alati samal kohal seismas. Täna ei olnud tal jõudu esimesena ära minna.
Las klient läheb. Isegi huvitav oleks näha, kuhu poole ta astuma hakkab. Kuid mees ei lahkunud. Seisis ikka niisama külmalt ja osavõtmatult pingi kõrval ja vahtis enese ette maha. Tahab äkki rääkida? Naine hõõrus uniseid silmi. Võiks tegelikult isegi rääkida.
Ta oli väsinud ja tujutu, kuid koju minna ja magada ka ei tahtnud.
Ta tahtis lihtsalt olla, vegeteerida veidi, ilma et peaks mõtlema ühetoonilisele, mõttetult raskele elule, mingitele