Jorsi kaudu jälgi ajades said nad aimu, kes neid puistamas käis, ja panid meie eest kohe suure rulli pappi välja. See oli suur rull. Tellija oli samuti vihane, sest ta ei saanud oma jama kätte ning kartis, et kui meile nüüd käpp peale pannakse, siis anname tema ka üles. Tahtis, 老臭鼬, meid alguses koha peal vagaseks teha, aga Sirts oma šokkeritega rahustas vennikese maha, nii et mees suure hirmuga mingi kopika ikka välja käis. Ja siin me siis nüüd oleme. Kaksi, ära põlatud ja kurja saatuse poolt jälitatud.
Halleluuja! Jumala kindel, et niipea, kui me ainult nina urust välja pistame, siis üks kolmest, kas Sisevõrgu mehed, tellija või linna politsei, kustutab meid kohe ära.
Ja alles nüüd taipasin millise riski peale Sirts oli läinud, kui mulle manti tooma läks. Ajasin ennast jahmatusest sirgu. Ta pidi ikka väga mu elu pärast kartma, et nii sõna lausumata välja ronis. Ja mul, n00bil, ka ei koitnud kohe. Häirekellad hakkasid peas taguma.
Jätsin võrgumeeste kilpkonnasupi rahule. Püüdsin rahuneda. Sirts ei ole rumal, temaga ei juhtu midagi. Nii ma endale väitsin, aga kergemaks ei läinud. Tõmbasin teki üle pea. Ei midagi. Magada ei saanud. Iga hetkega, mis Sirts ära oli, tundsin, kuidas vererõhk uutesse kõrgustesse tõuseb. Võtsin kilpkonna uuesti ette. Raske oli keskenduda. Tegin paar neetud hiina hingamisharjutust. See aitas veidi.
Programm, mille kallal ma nokkisin, oli keeruline. Kui ta sealt maa alt välja tassisin, siis oli see ikka täielik pask. Suur, segane ja poolik. Õnneks on mul ajusid kunstlike neuroühendustega ergastatud – erakooli võlud – ja poolikud programmid on parasjagu minu spetsialiteet. Aga läks kuu aega, enne kui ma enam-vähem selle jamaga kuhugi jõudma hakkasin. Seevastu kui jõudsin, meeldis saabumispunkt mulle väga. Nüüdki püüdsin süüvida ja tõsiselt töötada. Kui ma kilpkonna või mille iganes kallal süvenenult töötan, siis pole muud maailma olemas. Seegi kord suutsin niiviisi mure Sirtsu pärast kuhugi tahaplaanile lükata.
Aga mitte täielikult, sest kui Sirts tunni pärast tagasi jõudis, oli mu kergendust võimatu kirjeldada. Jätsin kilpkonna rahule, ronisin teki alt välja ja olin valmis oma vanemat õekest kallistama. Sirtsu aga mu kallistused ei huvitanud. Tema vahtis hämmeldunult ringi ja klõpsutas valgusti lüliteid. Rääkisin talle, mis valgusega juhtus.
Sõimata ma ei saanud. Sirts patsutas mulle õlale. Ma sain oma mandi kätte. Euro värk, tšehhi oma, mitte mingi hiina kraam.
Tema ohkas ja hakkas elektrisüsteemi lappima.
«Palju läks?» küsisin. Rahaga oli kitsas.
«38 kulli,» vastas ta külma rahuga.
«Misasja?»
Takseerisin arstiträna uue pilguga. Ikkagi hiinakas? Aga isegi seda ei saa niisuguse hinnaga. «Poola oma?»
Sirts mühatas põlglikult.
«Eht europäritolu mant. Lihtsalt esimeses urkas taheti mind röövida, teises kohas vägistada, kolmandas politseile üles anda.
Šokkeri akud said päris tühjaks. No ja jäigi iga kord maksmata.
Aga 38 kulli oli metroopilet.»
«Ma imestan, et sa üldse elusana tagasi jõudsid.»
«Pole olemas üle jõu käivaid ülesanded, on vaid ebareaalsed tähtajad.»
«Hah, sa oled päris hästi integreerunud. Tuleb juba tüüpilist eestlase juttu. Töö teeb õndsaks. Mine hakka kartuleid panema.»
Sirts vaatas mind pika pilguga ja kohmitses juhtmetega edasi. Okei, solvasin teda vist jälle. Oleks pidanud hoopis kiitma. Raha jäi ju alles. Sirts on meil ikkagi integreerunu. Eestlane on tuntud koonerdaja ja kitsipung. Isegi õnnestunud vargustest räägivad muidu justkui korralikud inimesed suure uhkusega.
«Kui sa nii kõva eit oled, siis äkki teed mulle opi ka ära.»
Naine surus huuled kokku ja raputas pead: «Sa tead – ma ei ole mõrtsukas.» Ka tema oli neid neetuid videosid vaadanud.
«Kui ennast tappa tahad, siis hüppa aknast alla.»
«Ära pulli, Sirts, ma räägin tõsiselt.»
«Mina ka, väikeveli.» Ta jättis korraks oma juhtmed ja vaatas mulle otsa. «Läki mu vanaema juurde, ta on kõva ravitsejamutt, tõmbab mett mokale ja oled terve.»
Sirts ei ole tegelikult mu õde. Aga ta on aastat viis minust vanem ja kuidagi on kujunenud, et meie suhted on nagu vanemal õel ja nooremal vennal. Veider.
«Mis mett?»
«Maarohud.»
Ma oleks hea meelega sülitanud «Mul ei ole vaja maarohte, vaid väikest lõikust.»
«Kui vaja, siis lõigub ta su ära ka.»
Hakkasin naerma. See ei olnud eriti lõbus naer.
«Ma usun, et su vanaema võib sigu veristada, aga kõri võin endal ise ka läbi tõmmata. Ma tahan et sina teeks. Teed?»
«Ei!»
«Kuradi jobu,» nähvasin vihaga. Sirtsul tuli selline nägu pähe, et kargab üles ja paneb mulle kohe jalaga munadesse. Ahhaa! Tal ka närvid läbi. Aga ei pannud. Sai enesevalitsuse tagasi.
«Oled sa ikka üks terane poiss! Intellekti purskab lausa kilomeetrite kaugusele!» ütles ta ainult ja asjatas oma juhtmetega edasi.
Oli selge, et skalpelli ta kätte ei võta. Jumal temaga. Vähemalt tuli mõne aja pärast elekter tagasi. Mõtlesin voodil koogutades oma viimaste sõnade üle ja hakkas veidi nagu piinlik.
«Eks siis lõigun ennast ise,» urisesin, et seda varjata. Tegelikult ma ei tahtnud Sirtsu solvata. Ta meeldis mulle ja ma oleks soovinud, et me olnuks lähedasemad. Kogu kuuajase kitsas korteris koos elamise jooksul ei olnud meie vahel mingit sädet tekkinud.
Minu jaoks tundus ta täiuslik naine. Ja täiuslik naine on minu jaoks selline… noh… suuresti hea mehe iseloomuomadustega, aga välimuselt naiselik ja ilus. Ning ei kanna mingeid kuramuse pükse. Mida Sirts kandis. Aga noh, muu täiuslikkuse nimel olin sellega leppinud. See leppimine ei aidanud kahjuks meie suhete arenemisele kuidagi kaasa. Milline oli tema arusaam täiuslikust mehest, ma ei teadnud. Ilmselt mina see ei olnud.
Laotasin mandi lauale laiali ja võtsin piibli ette. Selle 38 punktiga operatsiooniõpetuse. Käed hakkasid higistama. Mis käed! Selline hirm tuli peale, et nõrgusin higist üle terve kere. Ainult lõputu valu peas ja aimdus, et edasilükkamine on kindel surm, aitas mind edasi. Vaatasin Sirtsu poole. Ta pöördus ära. Mossitas.
Olgu. Esimesed kaks punkti on täidetud. Edasi.
Punkt kolm – tee neurokontakti ümbrusest röntgenpilt.
Tegin pildi ära. Noh, targemaks sellest väga ei saanud. Ma ei tea, kas ma ei osanud aparaati kasutada või olin juba palavikust segane. Alles kui Sirtsu käest vabandust palusin, tuli ta mulle appi ja mõistatasime koos, mis need udukogud seal pildil võiks tähendada. Mida nad ikka võisid tähendada. Siin mäda, seal häda.
Punkt neli – pesin käed ära. Pakkusin Sirtsule skalpelli. Ta võdistas õlgu ja läks teise tuppa. Olgu.
Punkt viis – desinfitseerisin tulevase sisselõike koha. Kuulsin kuidas Sirts teises toas oma šokkeri akud uute vastu vahetas ja vanad laadima pani.
Punkt kuus – tuimestus. Sirts tuli tagasi. Adrenaliinisüst. Süstal… nõelaga… kurat, käed värisesid. Vaatasin anuvalt Sirtsu poole, too keeras end ära. Hästi. Süstal… peegli ette… nelja kohta kontakti ümbrusesse väike sorts. NB! Aeglaselt. Näpp vääratas ja surus pool süstla sisust kõik ühte kohta. Ai kurrrat! Tuimesti hammustas põsest nagu marutõbine koer. Pillasin süstla maha.
Kiunusin ja ei olnud suuteline süstalt otsima. Sirts tuli ja aitas selle peeglikapi alt välja tuua. Vajasin väikest hingetõmmet.
Uuesti? Käed värisesid veel hullemini. Ahh…