Saun ja ait koos laudaga jäid terveks. Palkmaja põles aga maani maha. See hõõgus veel hommikulgi, nii et Vambola vahetus oli sõitnud talu juurde kolmanda mehi välja vahetama. Paakmasin imeti sealtsamast järvest vett uuesti täis.
«Kuule, voolikul on sõel ees, sealt mahub vaevalt liiv läbi!»
«Vees oo ma vesi,» sõnas näkk ja, lõpetanud ringivahtimise, solberdas ühe käega ringi ja tõmbas kiire liigutusega paagi mustavast veest välja Lembitu pärani silmadega surnukeha. Ta lükkas selle luugiäärele röötsakile.
«Maa pial vänderdamiseks lähäb mul inemise keha vaja. Minevase mutt, va säinas, pole mulle ammu kedagist toonud.
Tia, kas kooles vahepial ää vai mes taga juhtus…?» Näkk vaatas nagu küsivalt Vambola poole, kuid see seiras kivistunud pilguga noormehe laipa. Lembitu poolavatud suust voolas vett, palged olid tal veel endiselt roosad. Vaid silmad olid surnu omad.
«Egä ma seia pikalt tolknema jäe, saand isägi juba siin kopsikus kaua kükitatud, poen sellile sisse ja vänderdan kodu poole. Vaatan, mes mutiga lahti. Mudu ia inime ja töi moole ikke iga kivade ja sügise kellegist ohverduseks, mia pold ka kide ja ajasin ta taadile ikke kalu ette ja hoidsin võsavillemid lammakarjast eemal, kui maa pial ringi aelesin. Teinekord andis teistega peris madistada, aga tuu oli kenä vaheldus vees solberdamisele…»
Vambola vahtis ilmutust ja suu vajus tal aegamisi Lembitu moodi lahti. Näkk ei pannud midagi tähele ja lobises edasi, ise asjalikult surnukeha kallal askeldades ja seda selili sättides. Tundus, et ta polnud tükk aega kellegagi rääkida saanud, ja seletas soliseva rahuliku häälega, Vambolat nagu omaks inimeseks pidades.
Olevusel ei tundunud olevat mingeid komplekse inimese ees, ilmselt polnud ta nende poolt kunagi kurja tunda saanud, teda oli poputatud ja koguni ohvreid järve meelitatud.
Ja siis sai Vamps aru, mida Läitsjärve näkk üritas parasjagu teha. Ta tahtis Lembitule sisse pugeda. Aeglaselt surus näkk oma sültjad sõrmed laibale suhu ja äkki muutus ta käsi pooleldi vedelaks ning voolas poisi kurgust alla, vaid kileõhuke pealispind jäi paigale. Vambola nägi läbi näki pealispinna, kuidas altpoolt, mida varjas tume vesi, voolas läbi olevuse sisemuse tolle rohekas-sinine alaosa järjest poisi kurgu suunas ja sisse.
Pritsumees ei öelnud midagi, kuid ühel hetkel sai ta oma tardumusest jagu ning virutas jalaga vastu Lembitu pead sellise hoobi, et see äärelt alla kukkus ja paaki plartsatas. Näkk, kes oli pooleldi noormehe sees, lurtsatas nagu tatt talle järele ning Vambola virutas nende taga luugi kinni ja sulges kindlalt klambritega. Siis ta oigas – inimese pea on kõva ja ta oli oma jala ära löönud. Paagist, otse tema alt kostis vihast prõmmimist. Vambola võpatas. Tunne oli säärane, nagu murraks näkk järgmisel hetkel läbi paagi seina välja. Vambola ronis kiirustades alla ning torkas käe kabiini, kobades seal ringi, kuni leidis sõrgkangi. Nii tundis ta end veidi julgemana. Seejärel taganes ta paagi kõrval seisva redelauto juurde ja ootas, kuni metalne ja kumisev kloppimine lõppes. Siis viimaks asetas mees kangi enda kõrvale astmelauale ja pani värisevate kätega suitsu ette. Ta mõtles.
Lõpetanud suitsu, viskas ta koni äravoolukanalisse ja läks üles. Seal oli hämar ja vaikne. Kõik olid juba koikudesse pugenud.
Ta vaatas kella käe peal, see näitas kaks. Mees lükkas plätud jala otsast, käis kikivarvul voodi juurest voodi juurde ning kuulatas.
Kõik hingasid rahulikult ja sügavalt. Eriti Kalju ja Endel, need lausa norskasid larinal. Veendunud, et kedagi ei ole teda segamas, läks mees alla ning pani endale kustutusriided selga. Need olid väljas valitseva külma vastu head soojad. Siis läks ta tagauksest välja ning istus oma autosse. Mootor käivitus külmale vaatamata kergesti ning takso libises vaikselt pimedusse. Lume krudin masina rataste all oli valjem kui mootori tasane nurrumine. Kolmveerand tunni pärast oli ta tagasi. Keegi polnud ärganud, keegi polnud märganud tema äraolekut. Ta jõudis vaevalt tagauksest sisse, kui alarm kohutava kriiskega lärisema kukkus ning siis läks ülakorrusel suureks vandumiseks ja sagimiseks. Keegi otsis kirudes oma susse, teine, kes oli end tsiviliseeritud inimese kombel lahti riietanud, lootes, et öö tuleb vaikne, tõmbas joostes pluusi tagurpidi selga, ülejäänud aga olid selle aja peale juba teel alla. Dispetšeri hääl luges valjuhääldajast ette, mis ja kus. Mahajäetud maja, teine korrus, täisleekides, kümne kilomeetri kaugusel.
Sellal, kui teised endile kustutusriideid selga ajasid, oli Vambola – esimese masina juht, juba õhuvooliku küljest võtnud, massi sisse pannud ja väravadki lahti tõmmanud. Selle aja peale, kui ta kõik tehtud sai ja kabiini hüppas, olid ka teised sees ja masin võttis paigast.
«Oot, kurat, kus praktikant on?» küsis meeskonnavanem.
«Ütles et lippab korra kodunt läbi, ta elab siinsamas lähedal, arvas, veerand tundi siia-sinna, keegi ei märkagi, et teda pole.»
«Mida kuradit? Nüüd ma saan vastu päid ja jalgu nagu tuppa sittund kass, kas ta kurat ei saanud siis minu käest küsida? Kuradi naga…» võttis vanem vihast vahutades raadiojaama mikrofoni ja kinnitas päästekeskusele, et kutse on kätte saadud ja masin välja sõitnud.
Sellal, kui meeskonnavanem väljasõitu kinnitas ja ülejäänud mehed tühje maju põletavaid asotsiaale vandudes hingamisballoone selga tirisid, mõtles Vambola sellele, kui lihtsalt maja süttis.
Ta polnud jõudnud taksol veel kütusenäidikut korda teha ja seepärast oli pagasiruumis kogu aeg kanister bensiiniga. Nüüd oli kanister tühi, Vambola aga haises bensiini järele. Ta oli libedal trepil kukkunud ja kütust endale peale ajanud. Õnneks vaid vähekene ja tikkudega ettevaatlik olles ei pannud ta ennast põlema. Tahavaatepeeglist nägi mees, kuidas paakauto nende järel garaažist välja keeras.
Põlengukuma oli taevast pritsumajast peale näha. Tuli oli olnud kiire ja halastamatu – ning Vambola polnud süütevedelikku kokku hoidnud – leegid lõid auklikust katusest kõrgele välja.
Nad jõudsid kohale, mehed paiskusid välja ja kõik tormasid omi ülesandeid täitma. Esimene ja teine mees viskasid laiali joatoru liini, kolmas pani maha põhiliini kuni jagajani, meeskonnavanem jooksis luuret tegema, et tule ulatusest ülevaadet saada, Vambola jooksis auto taha ja aitas paakauto juhil ühendada toiteliini oma masinasse.
«Kui sa vees oled vesi, siis välja tulles oled sa aur,» mõtles ta. «See teeb sulle ehk lõpu.»
Saanud vaevalt voolikute ühendamisega valmis, jõudis meeskonnavanem tagasi ja käskis Vampsil ja paakauto tõrjujal redeli maha võtta, balloonid selga panna ja teise liiniga majakatusele ronida. Paagijuht jäi üksi kahe masina pumpadega õiendama.
Vambola ei hoidnud vett kokku. 20-tonnine paak oli vaja ikkagi tühjaks lasta. Arvestades, et maja oli suur ning põles nagu jaanituli, siis polnud kartustki, et nad seda ära ei kuluta, kuid mine tea, tal oli vaja, et vesi lõppeks enne, kui maakonnast teised masinad kohale jõuavad, siis on kindel, et mõlema auto paagid saavad vahepeal tühjaks. Siis see, kes vees olles on vesi, voolab koos veega tulle ja aurab ära. Või põleb ära. Ükskõik.
Ta möllas katusel nagu hull. Andnud vahepeal voolikuotsa paarimehele, võttis vöölt tõrjujakirve ja lõhkus sellega eterniiti, et katuse alla pugenud tulele ligi pääseda. Redel oli juba jääs, sest vahepeal voolikust vett lastes pritsis ja tilkus osa ka pulkadele ja peeltele. Mees heitis vahepeal pilgu paakauto poole, kuid tihe suits varjas masina ta vaateväljast. Vaatamata krõbedale külmale oli Vambolal palav. Alt kuumutas tuli ja rabelemine paksudes riietes ning kümnekilose hingamisballoniga seljas tegi ülejäänud töö. Seevastu käed külmetasid, ta pidi hoolega vaatama, et mitte kaotada oma niiskust saanud ja jäätuvate ning kangekstõmbuvate kindasõrmede haardest kirvevart. Auk sai valmis.
«Huvitav, mitu tonni vett juba läinud on?» mõtles ta. «Vaat nüüd läheks seda matemaatikat vaja. Kaks joatoru, viie atmosfäärise survega… ah, ükskõik.»
Paarimees ronis tekkinud avausest sisse ja suras vett nii, et august paiskus kuuma