Väikeste naiste abielud II osa. Louisa May Alcott

pidama oma käsitöökorvi tuimaks kaaslaseks, kui John ei istunud tema vastas oma vanas hommikumantlis, tõstes mugavalt oma sussid kaminavõrele. Ta ei palunud, et mees jääks koju, kuid tundis end solvatult, sest mees ei mõistnud seda ise, täiesti unustades need paljud õhtud, mil mees oli oodanud asjatult teda ennast. Ta oli närviline ja kurnatud ootamisest ning muretsemisest ja selles ebamõistlikus meeleseisundis, mis tabab vahel ka parimaid emasid, kui kodused mured neid rõhuvad. Vähene ringiliikumine võtab neilt rõõmsameelsuse ja liigne pühendumine Ameerika naiste iidolile, teekannule, paneb neid tundma, nagu koosneksid nad ainult närvidest ja mitte lihaseist.

      “Jah,” ütles ta peeglisse vaadates, “ma muutun vanaks ja inetuks. John ei pea mind enam huvitavaks, seepärast jätab ta oma närbunud naise ja läheb oma ilusa naabri juurde, kellel pole lastekoormat. Noh, beebid armastavad mind, nad ei hooli, kui olen kõhn ja kahvatu ja mul pole aega olnud juukseid lokkida, nemad on mu lohutuseks, ja ühel päeval John alles näeb, mida ma olen rõõmuga nende heaks ohverdanud, kas pole, mu armas?”

      Sellele pateetilisele küsimusele vastas Daisy kudrutusega ja Demy kraaksatusega ja Megi hädaldus muutus müramiseks, mis leevendas mõneks ajaks tema üksindust. Kuid valu suurenes, kui Johni hakkas huvitama poliitika. Alati tahtis ta arutada Scottiga huvitavaid küsimusi, üsna teadmatult, et Meg temast puudust tundis. Naine ei lausunud siiski sõnagi, kuni ta ema leidis ta ühel päeval pisarais ja nõudis temalt, mis lahti on, sest Megi sünge tuju polnud talle märkamata jäänud.

      “Ma ei räägiks sellest mitte kellelegi peale sinu, ema, kuid ma vajan tõesti nõuannet, sest kui John veel kaua samamoodi jätkab, võiksin sama hästi ka lesk olla,” ütles Mrs. Brooke, kuivatades haavunud ilmel pisaraid Daisy pudipõllega.

      “Jätkab kuidas, mu kallis?” küsis ta ema murelikult.

      “Ta on ära kogu päeva, ja õhtul, kui ma tahan teda näha, on ta kogu aeg Scotti juures. Pole aus, et mina pean tegema kõige raskemat tööd ja mitte kunagi mingit lõbu saama. Mehed on väga isekad, isegi parimad neist.”

      “Nii ka naised. Ära süüdista Johni, kuni mõistad, mida oled ise valesti teinud.”

      „Kuid see ei saa olla õige, et ta mind unarusse jätab.”

      „Kuid kas sina ei jätnud teda unarusse?”

      “Mis, ema, arvasin, et oled minu poolt!”

      “Muidugi, mis puutub kaastundesse, kuid arvan, et sina tegid vea, Meg.”

      “Ma ei mõista, kus.”

      “Las ma näitan sulle. Kas John jättis su kunagi unarusse, nagu sa seda nimetad, kui sina soovisid pakkuda talle oma seltskonda õhtuti, tema ainsal vabal ajal?”

      „Ei, siis mitte. Kuid ma ei saa ju praegu õhtuti temaga koos olla, kahe väikese beebiga.”

      „Arvan, et saaksid küll, kallis, ja arvan, et sa peaksid seda tegema. Võin ma rääkida täiesti vabalt ja sina pead meeles, et ema tunneb kaasa ja sellepärast räägib?”

      “Loomulikult! Räägi minuga, nagu ma oleksin jälle väike Meg. Ma tunnen sageli, nagu ma vajaksin õpetamist rohkem kui kunagi varem, sest need beebid vaatavad minu poole, nagu teaksin kõike.”

      Meg tõmbas oma madala tooli ema oma kõrvale, mõlemad naised hoidsid lapsi süles ja rääkisid armastavalt teineteisega, tundes, et emaduse side oli neid rohkem lähendanud kui kunagi varem.

      „Sa tegid vea, mida teevad paljud noored naised, unustades oma kohused abikaasa suhtes, armastades oma lapsi. Väga loomulik ja andestatav viga, Meg, kuid parem parandada see enne, kui te lahku kasvate, sest lapsed peaksid teid lähendama ja mitte lahutama, nagu oleksid nad ainult sinu omad ja Johnil poleks nendega muud teha kui vaid ülal pidada. Olen näinud seda mõned nädalad, kuid pole midagi ütelnud, arvates, et küllap kõik laheneb.”

      “Kardan, et mitte. Kui ma palun tal jääda, arvab ta, et olen armukade, ja ma ei solvaks teda niisuguse mõttega. Ta ei mõista, et ma tahan teda, ja ma ei tea, kuidas ütelda talle seda sõnadeta.”

      “Tee kodu nii meeldivaks, et ta ei taha ära minna. Mu kallis, ta igatseb oma väikese kodu järele, kuid see pole kodu ilma sinuta ja sina oled alati lastetoas.”

      “Kas ma ei peaks siis seal olema?”

      “Mitte kogu aeg, liiga palju pühendumist muudab su närviliseks ja siis sa ei saa enam millegagi hakkama. Pealegi, just nii, nagu sa võlgned midagi beebidele, võlgned sa ka Johnile. Ära jäta oma abikaasat laste pärast unarusse, ära saada teda lastetoast välja, vaid näita talle, kuidas ta saaks sind aidata. Tema paik on seal just nagu sinu omagi ja lapsed vajavad teda. Las ta tunneb, et ka tal on midagi teha, ja ta teeb seda rõõmsalt ja ustavalt ning kõik on teie jaoks palju parem.”