SÜDAMEVALU
Mis iganes võis ka olla Laurie motiiv, ta õppis sel aastal innukalt, lõpetas kiitusega ja andis ladina keele eksami Phillipsi graatsia ja Demosthenese kõneosavusega, nii ta sõbrad ütlesid. Nad olid kõik seal, ta vanaisa – oh, nii uhke! – Mr. ja Mrs. March, John ja Meg, Jo ja Beth, kõik juubeldasid siiras imetluses, mida poisid vahel ootamatult saavutavad, kuigi enamasti mitte siis, kui nad on seda igatsenud.
“Pean jääma selleks neetud õhtusöögiks, kuid tulen homme varakult koju. Kas tulete mulle vastu nagu tavaliselt, tüdrukud?” küsis Laurie, saates õdesid tõlda pärast seda, kui päevalõbud olid möödas. Ta ütles „tüdrukud”, kuid mõtles Jod, sest too oli ainus, kes vana kommet täitis. Jol polnud südant oma suurepärasele, edukale poisile ära ütelda ja ta vastas soojalt:
“Ma tulen, Teddy, olgu vihm või päikesepaiste, ja marsin sinu ees, mängides suupillil „Tervitage kojujõudvat kangelast”.”
Laurie tänas teda ilmel, mis pani Jo äkki paanikas mõtlema: “Oh, taevake! Ma tean, et ta räägib mulle oma tunnetest, ja mis ma siis teen?”
Õhtune järelemõtlemine ja hommikune töö kahandasid pisut ta hirme ja ta otsustas, et ta ei kavatse olla edev, arvates, et inimesed teevad talle abieluettepaneku, kui ta on ometi vihjanud neile nii selgelt, mis ta vastus on. Seega asus ta teele määratud ajal ja lootis, et Teddy ei tee midagi, mis sunniks teda mehe tundeid haavama. Külaskäik Megi juurde ja värskendav kohtumine Daisy ja Demijohniga parandasid ta tuju veelgi, aga kui ta nägi sirget kogu kaugusest paistmas, tekkis tal tugev soov ringi pöörata ja minema joosta.
“Kus on suupill, Jo?” hüüdis Laurie, niipea, kui ta oli kuuldekaugusel.
“Unustasin.” Ja Jo muutus jälle julgemaks, sest seda tervitust ei võinud nimetada armastajalikuks.
Jo tavatses niisugustel kordadel alati ta käsivarrest kinni võtta, nüüd ta ei teinud seda ja Laurie ei kaevanud, mis oli halb märk, vaid rääkis kiiresti igasugustest tähtsusetutest asjadest, kuni nad pöörasid väikesele rajale, mis viis läbi salu kodu poole. Siis aeglustas ta käiku, äkki kadus ta kena jutuvool ja aeg-ajalt tekkisid kohutavad pausid. Et päästa vestlust ühest neist vaikusekaevudest, millesse see oli jälle kukkunud, ütles Jo kiirustades: „Nüüd pead endale võtma kena pika puhkuse!”
“Ma kavatsengi seda teha.”
Miski tema otsustavas toonis pani Jo talle ruttu otsa vaatama ja mehe ilme kinnitas talle, et kardetud hetk oli käes. Jo sirutas käe ja ütles: “Ei, Teddy. Palun, mitte!”
“Ma teen seda ja sina pead mu ära kuulama. Vaikimine ei aita, Jo, me peame selle selgeks rääkima ja mida varem, seda parem meile mõlemale,” vastas Laurie punastades.
“No räägi siis. Ma kuulan,” ütles Jo mingi meeleheitliku kannatlikkusega.
Laurie oli noor armastaja, kuid ta oli siiras ja kavatses kõik välja pahvatada ka siis, kui peaks seda proovides surema, seepärast haaras ta teemast kinni iseloomuliku kärsitusega, rääkides häälel, mis muutus aeg-ajalt kähedaks, hoolimata mehistest pingutustest seda kindlana hoida.
“Olen armastanud sind kogu aeg, mil olen sind tundnud, Jo, ma ei saa sinna midagi parata, sa olid minu vastu nii hea. Püüdsin seda välja näidata, kuid sina ei lasknud. Nüüd ütlen seda ja ootan sinult vastust, sest nii ei saa see enam edasi kesta.”
“Tahtsin sind sellest säästa. Arvasin, et sa mõistad…” alustas Jo, leides, et see oli palju raskem, kui ta oodanud oli.
“Ma tean, et tahtsid, kuid tüdrukud on nii veidrad, kunagi ei saa aru, mida nad mõtlevad. Nad ütlevad ei, kui mõtlevad jah, ja ajavad mehe hulluks lihtsalt nalja pärast,” vastas Laurie, kindlustades end ümberlükkamatu faktiga.
“Mina mitte. Ma ei tahtnud kunagi, et sa minust nii väga hooliksid, ja läksin ära, et sind sellest säästa.”
“Seda ma arvasingi. See oli sinu moodi, kuid sellest polnud kasu. Armastasin sind seda rohkem ja töötasin kõvasti, et sulle meeldida, ja loobusin piljardist ja kõigest muust, mis sulle ei meeldinud, ja ootasin ega kaevanud kunagi, sest lootsin, et sa armastad mind, kuigi ma pole pooltki nii hea…” Siin ta hääl tahtmatult lämbus, nii et ta hakkas jalaga tulikaid togima, köhatades puhtaks oma „neetud kurgu”.
“Sa oled hea, oled minu jaoks liigagi hea, ja ma olen sinule nii tänulik, sinu üle nii uhke. Ma ei tea, miks ma ei suuda sind armastada, nagu sa tahaksid, et armastaksin. Olen proovinud, kuid ma ei suuda tundeid muuta, ja oleks vale öelda, et ma armastan, kui ma ei armasta.”
“Mõtled sa seda tõsiselt, Jo?”
Laurie peatus ja haaras tal mõlemast käest, kui ta oma küsimuse esitas, ja vaatas talle otsa pilguga, mida Jo kaua ei unustanud.
“Ma mõtlen seda tõsiselt, armas poiss.”
Nad olid nüüd salus, tara lähedal, ja kui viimased sõnad olid vastumeelselt Jo huultelt langenud, laskis Laurie käed rippu ja pöördus, nagu tahaks edasi minna, kuid tara jäi talle ette. Seepärast langetas ta pea sammaldunud postile ja jäi nii vakka seisma, et Jo ehmus.
“Oh, Teddy, mul on kahju, nii väga kahju, et ma tapaksin end, kui sellest mingit kasu oleks! Soovin, et sa ei võtaks seda nii raskelt, ma ei saa sinna midagi parata. Sa tead, et on võimatu sundida end armastama kedagi, kui teda ei armastata,” hüüdis Jo ebaelegantselt, kuid kahetsevalt, patsutades Lauriet õrnalt õlale, meenutades aegu, mil mees oli teda kaua aega tagasi samamoodi lohutanud.
“Kuid vahel tehakse nii,” ütles summutatud hääl posti otsast.
“Ma ei usu, et see oleks õiget sorti armastus, ja ma parem ei prooviks seda,” kõlas otsustav vastus.
Tekkis pikk paus, mil musträstas laulis lõbusalt kase otsas jõe kaldal ja pikk rohi sahises tuule käes. Viimaks ütles Jo väga tõsiselt, istudes trepiastmele: “Laurie, ma tahan sulle midagi ütelda.”
Mees võpatas, nagu oleks teda tulistatud, ajas pea püsti ja hüüdis raevukalt: “Ära ütle mulle seda, Jo, ma ei suuda seda praegu taluda!”
“Ütle mida?” küsis Jo, imestades Laurie ägeduse üle.
“Et sa armastad seda vana meest.”
“Missugust vana meest?” nõudis Jo, arvates, et Laurie mõtleb oma vanaisa.
“Seda kuratlikku professorit, kellest sa alati kirjutad. Kui sa ütled, et sa armastad teda, siis tean, et teen midagi meeleheitlikku.” Ja paistis, nagu ta tahakski seda teha, sest ta surus käed rusikaisse, raevukas säde silmis.
Jo tahtis naerda, kuid hoidis end tagasi ja ütles ägedalt, sest ka tema hakkas erutuma:
“Ära vannu, Teddy! Ta pole ei vana ega midagi muud, mis sa ütlesid, vaid hea ja lahke ja parim sõber, kes mul on, pärast sind. Palun, ära muutu raevukaks. Ma tahan olla lahke, kuid ma tean, et vihastan, kui sa solvad mu professorit. Mul pole üldse mõtteski armastada teda või kedagi teist.”
„Kuid sa hakkad mõne aja pärast kedagi armastama ja mis siis minust saab?”
“Ka sina armastad kedagi teist nagu mõistlik poiss ikka ja unustad kogu selle mure.”
“Ma ei suuda kedagi teist armastada ja ma ei unusta sind kunagi, Jo, mitte kunagi! Mitte kunagi!” ütles Laurie, rõhutades neid kirglikke sõnu.
“Mida ma küll temaga teen?” ohkas Jo, leides, et emotsioonid olid kontrollimatumad, kui ta oodanud oli. “Sa pole veel kuulnud, mida ma tahtsin sulle öelda. Istu ja kuula, sest tõesti, ma tahan teha õiget asja, et sa õnnelik oleksid,” ütles ta, lootes lohutada Lauriet mõistliku analüüsi abil, mis tõestas, et ta ei teadnud armastusest midagi.
Nähes viimastes sõnades lootusekiirt, istus Laurie murule tema jalge ees, pani käe alumisele trepiastmele ja vaatas ootusärevalt Jo poole. See poos ei tekitanud Jos soovi rahulikku kõnet pidada või selgeid mõtteid mõelda, sest kuidas sai ta öelda ränki asju poisile, kes vaatas teda armastavalt ja igatsevalt, ripsmed ikka veel märjad paarist kibedast pisarast, mida ta südamevalu oli talle peale sundinud? Jo pööras õrnalt Laurie pea kõrvale ja ütles, silitades lokkis juukseid, millel oli lubatud kasvada tema pärast – kui liigutav see oli, seda küll! “Ma nõustun emaga, et sina ja mina ei sobi kokku, sest meie tulised iseloomud ja tugev tahtejõud teeksid meid tõenäoliselt väga õnnetuiks, kui me oleksime küllalt rumalad, et…” Jo peatus viimase sõna