„Nojah, niipalju siis reisile minekust,” ütles Logue oma naisele.
„Aga sulle on puhkust hädasti tarvis,” vastas naine. „Me võiksime ise kuskile Itta minna.”
„Ei,” oli mees vastu. „Käisin sealkandis eelmisel aastal.”
„Aga Colombosse siis äkki?”
„Hmm,” vastas Logue kõhklevalt. „Colombosse minnes tahaksin ma ilmselt ka Inglismaale minna.”
„Inglismaale? Miks mitte!” hüüatas Myrtle.
Sellest ideest ülesköetuna soovitas Myrtle abikaasal kohe ühele laevakompanii eesotsas olevale sõbrale helistada. Logue’i küsimuse peale, kas lähiajal oleks võimalik Britanniasse sõitvale laevale kahte kajutit saada, purskas sõber naerma.
„Ära ole rumal,” vastas sõber. „See on Wembley aasta. Ühelgi laeval ei ole ühtegi vaba kajutit ja ei paista, et neid ka tekkida võiks.”
Sõber ei pidanud selgitama, mida ta Wembley all silmas pidas. Selle aasta aprillis pidid George V ja Walesi prints Loode-Londonis Wembleys Briti Impeeriumi Näituse avama ning sellest pidi tulema imposantseim vaatemäng maailmas. Näitus oli suurim omataoliste seas, mis iial püsti pandud. Ideeks oli demonstreerida impeeriumit kogu oma hiilguses – see oli nüüdseks koduks 458 miljonile inimesele (veerand maailma rahvaarvust) ning hõlmas neljandikku kogu maailma maismaapinnast. Ametlikuks eesmärgiks oli kuulutatud „stimuleerida kaubandust; tugevdada sidemeid, mis ühendavad emamaad asumaadega; astuda üksteisega lähedasematesse suhetesse; võimaldada kõigil, kel Briti lipu ees truudusekohustus, ühte kohta kokku koguneda ja üksteist tundma õppida.”
Ürituse raames ehitati kolm hiiglaslikku hoonet – Tööstuspalee, Tehnikapalee ja Kunstipalee – ning Impeeriumi staadion, millest oma iseloomuliku kaksiktorniga sai koos Wembley staadioniga Inglise jalgpallikeskus kuni 2002. aastani, mil see lammutati. Näitust külastas kokku umbes kakskümmend seitse miljonit inimest, kellest paljud tulid kohale impeeriumi kaugetest nurkadest, sealhulgas Austraaliast.
Kõigi nende Britannia poole suunduvate inimeste keskel näisid Logue’ide väljavaated oma unistuse täideviimiseks pea võimatud olevat, kuid pool tundi hiljem helises telefon – see oli see sama laevakompanii esindaja ja ta tundus vägagi ärevil olevat.
„On sinul alles õnne,” hüüdis ta Logue’ile. „Äsja tühistati kahe kajuti broneering. Võid need endale saada. Laev väljub kümne päeva pärast.”
„Teatan sulle poole tunni jooksul,” vastas Logue.
„Nüüd kohe või üldse mitte!”
Myrtle noogutas ja Logue’ilgi kadus viimane kahtluseraas.
„Selge, võtame need,” ütles ta.
Peaaegu kuus nädalat kestva reisi jooksul oli piisavalt aega teiste reisijate ja meeskonnaga tutvust teha. Eriti lähedaseks sõbraks said nad ühe O. J. Kyddi nimelise šotlasega, kes kutsus Logue’i kaheksa aastat hiljem enda koju Aberdeeni lähedusse puhkust veetma ning tutvustas talle Holyroodi lossi, Glencoe mägismaad, Killiecrankie’ mäekuru ja sadu muid paiku, millest ta poisina lugenud oli.
Pole selge, kas Logue ja Myrtle plaanisid emigreeruda või vaadata maa, kus nad kümme aastat tagasi viibinud olid, lihtsalt veel korra üle. Igatahes polnud Austraalias enam midagi olulist, mis neid seal kinni oleks hoidnud. Nende mõlema isad olid juba ammu surnud; 1923. aastal lahkus ka Lioneli ema Lavinia ning Myrtle’i ema Myra järgnes talle samal aastal.
Sel ajal, kui Logue’id Britanniasse saabusid, valitses sellel maal suur segadus. Esimene maailmasõda oli kaasa toonud murrangulisi pöördeid ja rahuaegse kindla jalgealuse taastamine oli tõeliseks väljakutseks. David Lloyd George vandus, et muudab Britannia oma sõjakangelaste vääriliseks maaks, aga see polnud sugugi lihtne – koju naasvatele sõduritele oli vaja tööd leida ning nende asemel vabrikutes tööle hakanud naised tuli kuidagi pliidi äärde tagasi meelitada. Kogu optimism hajus kiiresti, kui sõjajärgne buum 1921. aastal lõppema hakkas, inimeste tarbimine kahanes ja töötute arv tõusis lakke. Sõda oli Britannia sügavasse kuristikku kukutanud.
Isegi impeeriumi võidukäik, mida Wembley näitus sümboliseerima pidi, oli vaid illusoorne. Majanduslik koorem, mis impeeriumi ülalpidamisega kaasnes, oli Britanniale raske kanda. Eriti nüüd, mil impeerium tänu Versailles’ lepingule, millega Lloyd George ja ülejäänud võitjariikide liidrid maailma omavahel ära jagasid, veel 1,8 miljonit ruutmiili territooriumit ning 13 miljonit elanikku juurde oli saanud.
Ka poliitmaastikul oli muutuste aeg. Stanley Baldwinil, kellest 1923. aasta mais oli saanud konservatiivide peaminister, ei õnnestunud selle aasta detsembrivalimistel häälteenamust saavutada ning sellega andis ta vaba tee Briti esimesele leiboristlikule valitsusele. Ja nii paluski George V 1924. aasta jaanuaris Ramsay MacDonaldil, ühe šoti farmitöölise ja toatüdruku vallaspojal, liberaalidega vähemusvalitsus moodutada. Kuningas oli MacDonaldist väga vaimustatud. „Ta on õige asja nimel väljas,” kirjutas ta oma päevikusse. „Täna, kakskümmend kolm aastat tagasi suri mu kallis vanaema. Huvitav, mis tema leiboristlikust valitsusest arvanud oleks!”
See valitsus ei kestnud kaua. Sama aasta oktoobris said leiboristid valimistel lüüa, sillutades sellega tee Baldwini ja konservatiivide tagasitulemisele, kes jäid Briti poliitika etteotsa järgmiseks kahekümneks aastaks, juhtides Britannia läbi 1926. aasta üldstreigi, 1930ndate depressiooni ja samuti Teise maailmasõja.
Ees ootasid tumedad päevad, kuid praegu oli Logue’il pakilisemaidki probleeme. Algselt olid nad Myrtle’iga kavatsenud lihtsalt puhkusele tulla, kuid peagi otsustasid nad pikemaks Inglismaale jääda. Küsimus oli aga selles, kuidas Logue oma perekonda üleval suudab pidada. Ta hakkas tööd otsima, kuid see ei olnud lihtne. Ta oli kaasa võtnud 2000 naela väärtuses sääste ja kuigi see raha oli tol ajal palju kordi rohkem väärt kui täna, ei piisanud sellest viieliikmelise perekonna ülalpidamiseks siiski eriti pikaks ajaks.
Ebakindlus, millesse ta enda ja oma perekonna viinud oli, hakkas teda ilmselt veidi rõhuma. Ta ei tundnud kedagi ja tal oli ainult üks kohalik kontakt: Gordon, temast kümme aastat noorem Dundee’ päritolu ajakirjanik, kellest oli 1922. aastal saanud Daily Express’i toimetaja asetäitja ning kellest tulevikus sai selle sõsarväljaande, Sunday Express’i, äärmiselt edukas toimetaja. Neist said lähedased sõbrad kogu Logue’i ülejäänud eluks.
Logue kolis perekonnaga Lääne-Londonisse Maida Vale’i tagasihoidlikusse üürikorterisse ja käis end kohalikesse koolidesse kõnehäiretega laste abistajaks pakkumas. Natuke raha ta sellega teenis, kuid võttes arvesse, kui väikesed olid tema säästud, poleks sellest laste üleskasvatamiseks piisanud. Nii võttis ta vastu ülitähtsa otsuse, milles peegeldus ka tema vankumatu usk oma võimetesse – ta üüris Lõuna-Kensingtoni Boldon Gardensisse korteri ja Harley tänava majja nr 146 vastuvõtutoa, paigutades end sellega otse Briti raviasutuste südamesse.
Enamik selle tänava ehitisi pärines kaheksateistkümnenda sajandi teisest poolest, aga meditsiiniga hakati Harley tänavat samastama alles kümneid aastaid hiljem. Üks esimesi meditsiinitegelasi, kes end sinna 1830ndatel sisse seadis, oli John St John Long, kurikuulus käpardist arst, kellel ühe noore naise seljaoperatsiooni käigus midagi totaalselt untsu läks ja kes selle tagajärjel tapmises süüdi mõisteti. Talle järgnesid teised, keda lisaks ümbruskondsete tänavate jõukate klientide lähedalolule meelitas ka lihtne juurdepääs Eustoni, King’s Crossi ja St Pancras’ rongijaamadele, mis tähendas patsiente kogu riigist. 1873. aastaks oli end sinna sisse seadnud kolmkümmend kuus arsti; 1900. aastaks oli seal juba sada viiskümmend seitse meditsiinitegelast ning veel kümme aastat hiljem kakssada neliteist.
Lühidalt öeldes oli Harley tänavast hariliku aadressi asemel saamas omaette bränd. Väga suurt rolli mängis siiski ka tänavasisene paiknemine. Laias laastus võib öelda, et mida väiksem majanumber ja mida rohkem lõuna pool ehk mida lähemal Cavendishi väljakule, seda prestiižsem oli aadress. Logue’i maja oli tänava